Postituste arhiiv “coaching”
Juhtimisest rääkivaid raamatuid on maailmas tõesti ehk liiga palju. Pigem harva kui sageli leian mõne, mille kohta julgen öelda – kui sa peaksid lugema vaid ühe raamatu juhtimisest ja eestvedamisest, siis loe seda. Nüüd ühe sellise raamatu jälle leidsin.
Oled sa kunagi läinud närvi, kui keegi on laua- või kaardimängus sind võitnud? Oled sa kunagi tundnud kerget ärritust, kui sinu kolleegi avalikult kiidetakse? Oled sa mõnikord teinud oma töö ära kiiresti ja sellest ka avalikult teada andnud – lihtsalt seepärast, et olla esimene?
Täna ei tulnud üldse välja, ma olen ikka nii kehva selles, on jutt, mida mõtlevad või ka ütlevad päris mitmed pärast soorituse tegemist. Ka tippjuhid. Ka tippsportlased. Õigemini – eriti tippjuhid ja tippsportlased.
“No mis aasta see siis ka oli?” küsime mõnikord endalt ja teistelt jõulude ja uue aasta lähenes või ka vahetult enne 31. detsembri kesköö rakettide kõminat. Vastata võib mitut moodi – võib rehmata käega ja paugatada midagi emotsionaalset. Ent võib ka teisiti.
Mul on täis saanud esimene tõsisem tööaasta sportlaste mentaalse treenerina, kus juba päris tuntav osa minu coachingutest on seotud sportlaste ja nende tegemistega.
Me oleme intelligentsete elukatena erkordselt leidlikud. Loovusest meil puudu ei tule. Kui on vaja leida põhjus, miks ühte või teist ambitsioonikat eesmärki või olulist harjumuse muutust teha ei saa.
Kui sa alati teed seda, mida sa alati teinud oled, siis saad sa alati ka sama tulemuse nagu alati. See Albert Einsteini tsitaat võtab hästi kokku selle, miks sportlased mõnikord jäävad mingile tasemeplatoole püsima.
Me ei ole need, millest me unistame, mida tahame saavutada ja ära teha. Me oleme need, mida me teeme.
Omamoodi on see kummaline nähtus. Et kõige raskem hetk võistlustel pole sageli lõpus, mil keha peaks justkui kõige enam väsinud olema. Vaid hoopis kuskil teise poole alguses. Seda on ilmselt kogenud pea kõik sportlased. Kui oled pingutamas n.ö piiri peal. Ja jõuad võistlusega poolele maale ning peas peaks hakkama töötama mõte “ainult pool ongi veel”, siis kipub vahest ligi hiilima …
2013. aasta aprillis rebestas maailma tugevaima korvpalliliiga NBA superstaar Kobe Bryant Achilleuse kõõlust. Valu, mille ette kujutaminegi toob näole grimassi, rääkimata siis selle päriselt tundmisest. Keegi poleks halvustavalt talle näpuga viibutanud platsi kõrvale pikali vajumise või ka platsilt ära kandmise korral. Ent ta läks ja pani sisse mõlemad vabavisked. Kõhklusteta. Ja alles siis lahkus riietusruumi, omal jalal.