Kohtasin mõni päeva tagasi tippjuhti. Rääkisime juttu – tore, sümpaatne, nutikas ja tark inimene. Ja siis läks ta inimeste ette ja … muutus käega vibutavaks autoritaarseks jõhkardiks.
Juhi kõnes hakkasid korduma tüüpilised juhtimise bullshit-bingo mõngu sõnad: peame, parandame, tõstame, strateegia, igaühe kohustus jne. Teate küll. Pärast seda jälle rääkisime. Erakordselt tore ja empaatiline inimene…
Miks me ei suuda oma destruktiivseid käitumismustreid muuta? Miks me pidevalt langeme samadesse lõksudesse, mis sunnivad meid jälle mõtlema: no kuidas ma JÄLLE nii loll sain olla? Ja ehk veelgi olulisem küsimus: kuidas sellest nõiaringist välja tulla, kas see üldse on võimalik?
Küsimusele “miks?” oskavad ehk kõige paremini vastata psühholoogid. Olenevalt koolkonnast on vastused erinevad. Ent ehk levinuima ja klassikalise arusaama järgi (tugineb Sigmund Freudile) pärinevad need mustrid paljuski meie lapsepõlvest, suhetest oluliste inimestega. Ning mõistagi mõjutavad mustreid ka hilisemad suhted, olgu need oma naise, mehe, lapse, ülemusega või mõne teise olulise inimesega. Kogemus on see, mis mustreid tekitab – täpsemalt tunne, mille kogemus inimeses tekitab. Lihtsustades – kui oled lapsepõlves saanud olulises suhtes kõvasti haiget, on keeruline hiljem suhteid luua. Siia alla lähevad ka rahvalegendid sellest, kuidas alkohoolikust isaga tüdruk kipub ka endale valima meest, kellega head suhet takistab emotsionaalne tõke – olgu see alkohol või mõni muu asi.
Kõik mustrid ei ole halvad. Küsimus on aga – no miks pagana pärast me kipume kordama mustreid, mis on mõnikord ka destruktiivsed mitte ainult teiste vaid ka enda suhtes. Miks espool nimetatud juht – üks-ühele vestluses tõepoolest erakordselt sümpaatne inimene – muutub inimeste ette astudes nõmedaks jõmmiks, keda inimesed kardavad ja kellega koostööd välditakse. Psühholoogidel on ka sellele vastus olemas.
Nimelt ütlevad psühholoogid, et põhjuseks on eelkõige turvatunde vajadus. Olgugi jama ja valus ja destruktiivne – see on vähemalt tuttav ja turvaline tunne. Inimestena on meil kalduvus otsida korda ja mõistmist ja me tahame pidevalt näha maailma enda jaoks selgemana ja lihtsamana. Isegi kui see tähendab valu ja vaeva. Pidevalt katki, aga ikkagi oma, ütles mu isa kunagi ühe auto kohta, mis pidevalt ja järjekindlalt ja ka kindlast kohast katki läks. Määramatus tekitab ärevust ja me kardame, et me ei suuda sellega toime tulla. Nii valimegi sagedasti enda jaoks turvalisemana tunduva tee ja teeme haiget nii endile kui teistele. Mida siis teha?
Siinkohal kipuvad psühholoogid (vähemasit mõned) veidi salapäraselt õlgu kehitama ja nendivad, et ega see meie vaba tahe tegelikult niiväga vaba polegi, mustrite ja ettemääratuse aste on kaunis suur. See lähenemine tundub aga mulle veidi liiga fatalistlik. On väga suur vahe, kas inimene usub, et ennast on võimalik muuta või siis mitte – uuringute järgi on tublisti edukamad, mistahes mõõdupuu järgi need, kes usuvad muutmise võiamlikkusesse, uute, positiivsemate tagajärgedega mustrite kujundamisse. Niisiis, ikkagi ja eeldades, muutus on võimalik, mida teha?
Kõlab klisheena, ent tõepoolest on esimene samm teadvustamine:
Mis see on, mida ma teen? (võib ja vahest ka peab küsima teiste käest, et oma pimenurki näha) Millised on konkreetsed olukorrad jne?
Sellele võiks järgneda lühike, rõhutan, lühike sissevaade:
Miks ma seda teen? Mis selle tegevuse käivitab ja miks?
Edasi oleks ehk uue mustri loomine, läbi endale küsimuse esitamise:
Mis oleks, kui ….? (nt samas olukorras järgmine kord teeksin nii…mis siis juhtuks, kuidas see välja näeks, millised oleks tagajärjed jne)
Konkreetsema plaani tegemine ehk:
Kuidas ma seda siis teen?
Mina vähemasti usun, et kui mitte kõike, siis üsna paljut me saame siiski muuta. Ja kõike ja kõiki ei saa ajada lapsepõlve “süüks” 🙂
