Alalhoidlike inimestena me võtame üsna raskelt külge imporditud hoiakuid ja mõtteviise. Ent ühe mõtteviisi võiksime küll kõik endale külge pookida - see on Ubuntu.
See näib esimese hooga suur probleem - kui inimesel on olemas võimekus ja oskused, ent puudub enesekindlus. Ent viimased uuringud ütlevad, et eespool kirjeldatud olekut kirjeldav nn petja sündroom võib olla pigem hoopis õnnistus kui needus.
Sel ajal kui keskkond surub meid jälle üha väiksemale pinnale - nii füüsiliselt kui mentaalselt - oleks ehk mõistlik teha hoopis risti vastupidist - sirutada end välja ja alustada millegi uue, värske, põnevaga.
Meil kõigil on peas hääl, kes meiega räägib. See teadmine on tulnud mõnele inimesele üllatusena - just et kõigil on peas oma hääl. Ja umbes iga kümnes inimene usub, et see hääl pole tema ise, vaid keegi tegelane väljapool teda.
Tegevuste nimekirjad ehk to-do listide ajalugu ulatub väidetavalt 300 aasta taha. Ja nende lubadus pole muutunud - tegevuste nimekirjad peaksid aitama meil püsida fookuses, vähendada segajaid ja luua heaolu tunnet tehtu üle. Ning kahjuks teevad nad sageli just vastupidist.
Coachingust on kirjutatud palju raamatuid. Ent vähe selliseid, mis ehk lugejale ka korralikku väärtust annavad. Nüüd ühe sellise leidsin.
Ennustamine ei ole tänamatu töö. Neuroteadlased kinnitavad, et ennustamine, plaanide tegemine, tuleviku ette kujutamine on tegevus, mis tekitab meis sageli hoopis õnnetunnet.
Uhh, oli vast aasta, kas pole?! Paljude jaoks oli mööduv aasta nagu Ameerika raudtee - üles ja alla, üles ja alla. Nii ka minul. Ja lõppkokkuvõttes saan öelda - elu parim tööaasta!
Maailm muutub ja pole pole kunagi enam endine. Ja ta muutub kiiremini kui kunagi varem. Mina, meie peame muutuma. Seega, muutu või sure. Ja nii…
See hämmastab meid üha uuesti ja uuesti. Kuidas ikkagi on võimalik, et muidu täitsa toreda ja sõbralikuna tundunud inimesest saab pärast juhiks saamist… noh, ütleme…
