Need müüdid vaatavad vastu sotsiaalmeediast, neid paljundatakse ja taastoodetakse meemidega. Neid kinnitatakse sõpradele, tuttavatele, kellele iganes, kelle tähelepanu õnnestub saada. Ja kahjuks üritavad inimesed – liiga paljud – neid ka järgida. Kui kõik ikka nii räägivad, siis peavad need ju õiged olema. Kuid see lõpeb pettumuse, kahetsuse, häbitundega. Ei ole mõistlik. Ja on kohati isegi õudne.
Eelmine nädal tõi uudise, et suurematest ja tuntumatest organisatsioonidest esimesena Eestis katsetab Elisa 4 päevast töönädalat. Suur samm edasi kaasaegsema töökeskkonna poole. Ent ehk on siit veel ruumi edasi minna.
Mõni aeg tagasi tegin ühel konverentsil ettekande teemal "Tagasilöögid ja nendega toime tulek". Palusin alustuseks inimestel teha valik, kas tagasilöök on nende jaoks pigem: elu paratamatu osa, tüütu ebameeldivus, mis tuleb ära kannatada või õppimise koht ehk iga tagasilöök on õppetund.
Baba Vanga ehk vanaema Vanga elas Bulgaarias ja temast sai endise nn idabloki kõige tuntum müstik ja ennustaja.
Öeldakse, et ajalugu ei saa muuta. Päris tõsi see siiski vist pole - sündmused, faktid, numbrid on sellised nagu nad on. Ent see, kuidas neile tagantjärele peale vaatame, muudabki ajalugu.
Alalhoidlike inimestena me võtame üsna raskelt külge imporditud hoiakuid ja mõtteviise. Ent ühe mõtteviisi võiksime küll kõik endale külge pookida - see on Ubuntu.
See näib esimese hooga suur probleem - kui inimesel on olemas võimekus ja oskused, ent puudub enesekindlus. Ent viimased uuringud ütlevad, et eespool kirjeldatud olekut kirjeldav nn petja sündroom võib olla pigem hoopis õnnistus kui needus.
Sel ajal kui keskkond surub meid jälle üha väiksemale pinnale - nii füüsiliselt kui mentaalselt - oleks ehk mõistlik teha hoopis risti vastupidist - sirutada end välja ja alustada millegi uue, värske, põnevaga.
Meil kõigil on peas hääl, kes meiega räägib. See teadmine on tulnud mõnele inimesele üllatusena - just et kõigil on peas oma hääl. Ja umbes iga kümnes inimene usub, et see hääl pole tema ise, vaid keegi tegelane väljapool teda.
Tegevuste nimekirjad ehk to-do listide ajalugu ulatub väidetavalt 300 aasta taha. Ja nende lubadus pole muutunud - tegevuste nimekirjad peaksid aitama meil püsida fookuses, vähendada segajaid ja luua heaolu tunnet tehtu üle. Ning kahjuks teevad nad sageli just vastupidist.
