Vahetasin Raimo Ülavere Coaching Podcasti kodu ja sellega seoses siin blogis enam eraldi podcasti osadele viiteid ei lisa. Podcasti leiad hõlpsalt üles Spotify'st ja Apple Podcast'idest otsinguga Raimo Ülavere Coaching.
Tarkus ei tule ainult ajaga. Me võime elada pika elu, ent surra ikka lollina, nagu viitab Ruja ühes laulus. Tarkus tuleb õppimisest ja tehtule tähenduse andmisest.
Tead küll seda tegelast, kes meile pingelistes olukordades peas ütleb, et sa vist ei suuda. Või kes pidevalt muretseb selle pärast, mida teised sinust mõtlevad. Ja kes kipub mõnikord jaurama, mäletsema ja kritiseerima. Kuidas teda taltsutada?
Öeldakse, et ajalugu ei saa muuta. Päris tõsi see siiski vist pole - sündmused, faktid, numbrid on sellised nagu nad on. Ent see, kuidas neile tagantjärele peale vaatame, muudabki ajalugu.
Praegu on see hetk, mil on õige aeg mõelda järgmistele ratta või triatloni hooaja võistlustele ja leida vastus küsimusele: kuidas ennast hooajaks tippvormi treenida?
Meil kõigil on peas hääl, kes meiega räägib. See teadmine on tulnud mõnele inimesele üllatusena - just et kõigil on peas oma hääl. Ja umbes iga kümnes inimene usub, et see hääl pole tema ise, vaid keegi tegelane väljapool teda.
Uhh, oli vast aasta, kas pole?! Paljude jaoks oli mööduv aasta nagu Ameerika raudtee - üles ja alla, üles ja alla. Nii ka minul. Ja lõppkokkuvõttes saan öelda - elu parim tööaasta!
Igal tegevusel ja tegevusetusel on eesmärk. See väide seletab ära nii mõnegi “ma ei taha”. Ja asetab mõistlikumasse kohta ka mõtteviisi, et me peame teisi inimesi “motiveerima”.
See pole lihtne. Kaugeltki pole see mugav ja mõnus. Ent see võib olla vajalik. Ja ka võimalik.
Avatus uuele on tähtis. Kasvamise, arenemise hoiak on tähtis. Kasvu mõtteviis on tähtis. Arenda seda. Punkt. Umbes nii algab ja lõpeb suurem osa juttudest, mis…
Kui ütleme geenius, siis hõllandub meie silme ette Albert Einstein või Garri Kasparov või Stephen Hawkins.
Milline oli Sinu elu parim võistlus? Tuli meelde? Milline oli aga halvim võistlus, kuidas iganes sa seda määratled. Mäletad?
Ma pole kohanud veel inimest, kes ei suudaks vajadusel ära põhjendada, miks ta rassib ja rabab endal hinge seest välja, miks teeb ülipikki tööpäevi, miks just praegu on see tema töös eriti vajalik.
Me oleme treeninud. Me oleme valmis. Meil pidi tulema elu parim hooaeg. Ja meil pole kuskil võistelda. Päriselt võistelda. Kui sa oled sportlane, kas tipp…
Maailma parimad tippsportlased on sageli maailma parimad, sest nad on superhead… puhkamises.
Võta üks paberileht või arvutiekraanil tühi kirja fail ja kirjuta sinna rasvase ja suure kirjaga: ÄRA TÕUSE PÜSTI.
Kui enamikule meist on siht lihtsalt kriis üle elada, siis umbes kolmandik tuleb praegusest eriolukorrast välja tugevamana kui nad olid kriisi tekkides. Kes meist on seal kolmandiku sees, sõltub meie endi valikutest.
Ootamatutest ja suurtest tagasilöökidest ei vii meid läbi trimmitud efektiivsus, sügav sisekaemus või erakordne tahtejõud. Jamadest viib läbi vastupanuvõime. Ja selle kasvatamine võiks olla hetkel inimestena meie olulisim siht.
Kui tundub, et meie valikud ja võimalused muutuvad üha ahtamaks, siis seda olulisemaks muutub võimsaim vahend pinge ja stressi olukordades toime tulemuseks. See on oma tähelepanu juhtimine.
Eesti parim naisrattur, 500+ inimesega tehase juht, tippsportlastega tegelev treener, ülikooli tippjuht, finantskontserni baltimaade müügijuht. Ja veel mitmeid, keda ma imetlen ja kellega mul on olnud ja on ka praegu siiras heameel koostööd teha.
See on hämmastav, kui paljud sportlased, tippseptsialistid, juhid, inimesed lähevad tegema olulist sooritust - võistlust, lavaesinemist, tööintervjuud, koosolekut, tele- või raadiosaadet - ainsa mõttega: teen oma parima.
See on tipptegijate Püha Graal. Mida pidevalt otsitakse. Ja vahel ka leitakse. Ent mis tundub olevat midagi õnne sarnast - mida rohkem selle leidmisega pingutatakse, seda kaugemale see kipub nihkuma.
Elasid kord kolm müügimeest. Härra Soovin, härra Tahan ja härra Pean.
Ma ei tohi nii mõelda! Ma pean mõtlema positiivselt!
Pole midagi uut siin päikese all. Mobiiltelefonid, videokõned, allveelaevad, inimese jalg Kuul või tablettidega psüühhika mõjutamine - need ja veel palju asju on kõik juba ammu ette ennustatud.
Ausalt öeldes tekitab enda kohta aasta aruande kirjutamine ja selle avaldamine veidi veidra tunde.
See pole tegelikult väga üllatav. Ning õhtumaades, sh Eestis on see eriti laialt levinud. See on igatsus kestva ja püsiva enesekindluse, õnne ja rahuolu järele. Ning kahjuks, õigemini õnneks on see illusioon.
Tagasilöögid on elu paratamatu osa ja igatsus stabiilse, ühtlase ja igikestva rahulolu ja õnnetunde järele on küll mõistetav, ent ehk ebamõistlik uskumus. Ent sama ebamõistlik on endale veel ise tagasilööke juurde tekitada.
Vähe on juhi puhul nähtusi, mis meeskonnale ja organisatsioonile rohkem kahju tooks. Ja sportlase puhul on samast nähtusest tulenev kahju selgelt mõõdetav tulemustes. See nähtus on otsustamatus.
Üha enam kasutatakse spordimaailmas, ent ka mujal uut vahendit inimeste võimekuste ja tulemuste kasvatamiseks. See vahend aitab muuhulgas: kasvatada enesehinnangut, hüppeliselt tõsta enesekindlust, ta aitab muuta sündmuste ja asjade tähendust ning lõppkokkuvõttes muudab käitumist ja tulemusi.
Mõtle korraks tagasi viimasele sündmusele - kas spordis või tööl - kui tegid kõva pingutuse... ja siis otsustasid, et ahh, asi pole ikka seda väärt, kulgeme nüüd edasi tasapisi ja rahulikult.
"Mõtle positiivselt!" on tõnäoliselt üks enamlevinud nõuandeid, mida me teistele ja ka endale jagame, kui teame, et ees ootab pinge olukord. Ja ettevaatust - see võib olla üks kehvemaid nõuandeid üldse.
Me oleme kõik piltlikult öeldes maailmameistrid - olgu valdkonnaks sport, programmeerimine või meeskonna juhtimine. Ent enamasti oleme seda rahulikel aegadel, kuni hetkeni, kuni külla saabub tegelane, kes meie illusioonid ja kaardimajakese kokku lükkab. Tegelase nimi on pinge.
Kas kõik või mitte midagi! Täna teen oma isikliku rekordi! Täna panen kõik mängu ja võidan!
Mida varem me “oma ande”, oma teemaga tegelema hakkame, seda kaugemale jõuame. Tippjalgpallur ja -tennisist alustab ikka juba lasteaias, 8-aastasena klaveri mängimist alustades võib juba hilja olla ja 20ndates või suisa 30ndates oma teemani jõudmine on… noh, siis on juba kõik teised ammu eest läinud. Või kas ikka on?
Ma ei taha tippsportlaste puhul rääkida enesekindlusest, on öelnud maailma ehk üks tuntumaid spordipsühholooge Steve Peters.
Oled sa kunagi läinud närvi, kui keegi on laua- või kaardimängus sind võitnud? Oled sa kunagi tundnud kerget ärritust, kui sinu kolleegi avalikult kiidetakse? Oled sa mõnikord teinud oma töö ära kiiresti ja sellest ka avalikult teada andnud - lihtsalt seepärast, et olla esimene?
Paar aastat tagasi istusime olümpiavõitja Gerd Kanteriga tema esimese sponsori Osmani kebabi õue peal Mustamäel. Ja rääkisime, spordist ja sellest, kuidas sportlane mõtleb ja mida teeb.
Täna ei tulnud üldse välja, ma olen ikka nii kehva selles, on jutt, mida mõtlevad või ka ütlevad päris mitmed pärast soorituse tegemist. Ka tippjuhid. Ka tippsportlased. Õigemini - eriti tippjuhid ja tippsportlased.
Kas sa oled näinud oma valdkonna tipptegijat, võiks öelda ka oma selge ja nähtava kirega inimest… kelle elus valitseks tasakaal?
Sellise provokatiivse pealkirjaga meili sain hiljuti James Clearilt, raamatu Atomic Habits autorilt. Ent paradoksaalselt, see, mida ta eesmärkide “asemele” pakub, on ometi metoodika, mida kasutavad just eesmärgistamisel maailma ühed parimad juhid, organisatsioonid, sportlased.
Miks on nii, et mõni teeb treeningul supertulemuse ja võistlusel kõrbeb täiega? Või miks mõni on superhea esineja oma meeskonna ees, ent ei saa sõna suust, kui peab täpselt sama asja tegema telekaamerate või 200 pealise kuulajaskonna ees. Vastust tuleb otsida ühes nähtuses, mis erinevates olukordades tabab meid kõiki - see on pinge.
Meile meeldib mõelda endast kui ratsionaalsest olendist, kes teeb oma otsuseid ja annab hinnanguid ikka kaalutletult ja läbimõeldult. Ja see on tõsi… siiski üsna vähestel kordadel.
Mentaalset tugevust peetakse olenemata valdkonnast, spordist ja ärist kuni poliitikani, olulisimaks võtmeteguriks edus. See, mis meie peades toimub, võib määrata isegi kuni 50-80% edukusest, viitavad erinevad uuringud kõik samasse suunda.
See oli vist selle suve kõige palavam päev. Küllap ka osaliselt seepärast oli Saaremaal, minu maakodu lähedal asuvas Asva viikingite külas üsna kesiselt külalisi. Sellist keskpäevast põrgukuumust on mõistlik vältida. Aga noh, lastele on selle seletamine ehk mõnikord sama nagu - sobivat kujundit palavale päevale otsides - hane selga vesi.
Tahtmise ja tegemise vahel on kuristik. Ja neid kahte ühendab julgus. Ning julguse puudumine on päris levinud vabandus, miks mingeid asju tegemata jäetakse.
Miks mõned inimesed saavutavad kõrvalt vaadates erakordseid tulemusi, olgu töötaja või sportlase või ka lapsevanema rollis? See küsimus tuleb mulle pähe pea iga kord, kui loen-kuulen jälle mõnest tippsaavutusest mistahes valdkonnas.
Ehkki enamikel elu hetkedel tundub, et aeg töötab meie vastu, siis mõnikord - kahetsusväärselt harva küll - tundub, et ta on siiski meiega samal pool rindejoont. Näiteks siis, kui sinu juurde jõuab just õige raamat õigel ajal.
Mul on täis saanud esimene tõsisem tööaasta sportlaste mentaalse treenerina, kus juba päris tuntav osa minu coachingutest on seotud sportlaste ja nende tegemistega.
Me oleme intelligentsete elukatena erkordselt leidlikud. Loovusest meil puudu ei tule. Kui on vaja leida põhjus, miks ühte või teist ambitsioonikat eesmärki või olulist harjumuse muutust teha ei saa.
On üldtuntud teadmine, et tipptegijaid mistahes valdkonnas käivitab ja hoiab käigus rahulolematus. Rahulolematus enda, mõnikord ka teiste tegemistega.
Milline on tõenäosus, et sa võistluspäeval tunned ennast alati suurepäraselt, postitas Gwen Jorgensen, triatloni Rio olümpiavõitja ja kahekordne maailmameister mõni aeg tagasi oma instagrami lehel pildi kaaskirjaks.
Kui sa alati teed seda, mida sa alati teinud oled, siis saad sa alati ka sama tulemuse nagu alati. See Albert Einsteini tsitaat võtab hästi kokku selle, miks sportlased mõnikord jäävad mingile tasemeplatoole püsima.
Me oleme kõik kuulnud ja ehk ka aeg-ajalt kogenud kuulsat “tsooni” ehk seisundit, milles sportlased teevad oma parimad tulemused. Ent mis see siis ikka on? Ja veel olulisem - kas ja kuidas on võimalik ennast sinna võistlustel viia?
Võistlusi mõnikord võidetakse ja ka kaotatakse juba enne stardipauku, stardikoridoris seistes. Kuidas siis? Ikka olenevalt sellest, mis meie peades toimub.
Tagasilööke pole olemas, kinnitavad pea kõik gurud, olgu spordimaailmas või muudes eluvaldkondades. On vaid õppimise kohad, eksole. Kui see päriselus ka nii lihtne oleks…
“Oh see oli lihtsalt treeningvõistlus!” ja “Ma teen seda lihtsalt lõbu pärast” või “Ma tegelikult ei pidanudki seekord kõike välja panema”.
Mõned aastad tagasi seisin koos teiste sadade inimestega Pühajärve rannas, kalipso seljas, ujumismüts ja prillid peas ning värisesin. Reaalselt värisesin üle keha. “Ma tegelikult ei taha siin olla!” vasardas peas mõte.
Omamoodi on see kummaline nähtus. Et kõige raskem hetk võistlustel pole sageli lõpus, mil keha peaks justkui kõige enam väsinud olema. Vaid hoopis kuskil…
2013. aasta aprillis rebestas maailma tugevaima korvpalliliiga NBA superstaar Kobe Bryant Achilleuse kõõlust. Valu, mille ette kujutaminegi toob näole grimassi, rääkimata siis selle päriselt tundmisest. Keegi poleks halvustavalt talle näpuga viibutanud platsi kõrvale pikali vajumise või ka platsilt ära kandmise korral. Ent ta läks ja pani sisse mõlemad vabavisked. Kõhklusteta. Ja alles siis lahkus riietusruumi, omal jalal.
Käes on aeg, kus ei möödu paari tundigi, kuni keegi tuttavatest postitab pildikesi toredatest treeninglaagritest. Hispaania lõunarannik. Itaalia maalilised mäed. Mallorca. Ja nii edasi. Õnnelikud ja üldse mitte väsinud näod pärast 2 kilomeetrise tõusu võtmist. Või pärast 100 kilomeetrist sõitu kohvitades. Küll nad on tugevad ja kus ikka treenivad!
Miks on nii, et nii mõnigi treeningute maailmameister ei suuda võistlustel oma head vormi tulemuseks vormida? Vastus on sageli ehk vastupidine intuitiivsele arvamusele - me lihtsalt kipume võistlustel pingutama liiga palju.
Kõik, kes on Pühajärve triatlonil - vanasti 111 nime kandnud võistlusel või nüüdsel Otepää 70,3 poolpikal - käinud, teavad seda. Teavad seda tunnet, mis tuleb pähe ja kehasse jõudes Poslovitsa tõusu alla.
Oh mulle lihtsalt pole seda visaduse ja enesedistsipliini geeni antud. Umbes sarnast väidet olen erinevates vormingutes ja erinevatelt inimestelt aastate jooksul üksjagu kuulnud. Ja see on üks kahetsusväärsemaid uskumusi, mida olen inimeste juures kohanud. Sest - enesedistsipliin on õpitav.
Kas tead, mis on see oskus või omadus, mis aitab kõige paremini ennustada, kas sportlane jõuab oma potentsiaalse võimekuse tippu või mitte?
Usain Bolt. Aastaid maailma kiireim mees. Maailmarekordi omanik. Välk. Enesekindlus ise. Ja enne võistluse starti alati osutab näpuga taeva poole.
Kui peaksin kirja panema ainult ühe teadmise, millest sportlasel oma vaimu treenimisel kõige rohkem kasu võiks olla, oleks see jutt “ahviajust”.
Tahtejõud. See on see, millest võitjate puhul räägitakse. Ning mille olemasolu peetakse looduse kingituseks. Ja mille puudumise kraesse on lihtne ajada pea kõik lati alt läbijooksud.
Kui sa oled jõudnud kohta, kus tunned, et enam ei jaksa. Teha sammugi. Vändata pööretki. Teha tõmmetki. Mitte midagi ei jaksa teha… Siis oled jõudnud kohta, kus kasutamata on veel 60% sinu füüsilisest võimekusest.
Eskimotel on lume jaoks olemas 50 erinevat sõna, ent kestvusportlastel on kannatamise kohta 51 sõna, alustab spordipsühholoog Simon Marshall juttu valust ja kannatamisest.
See mis tundub mõistlik, pole sageli kasulik. Nii on ka ühe enamlevinud nõuandega “rahune maha”.
Miks ma ometi nii vedel olen? Kuidas ma siis ei suutnud veidi enam pingutada? Miks ma nii kergelt alla andsin?
Maailmas pidavat ühe Havaii saartelt pärit filosoofia kohaselt olema 7 absoluutset tõde. Tõde, mis kehtivad igal ajal ja igas olukorras ja iga inimesega. Ja üks neist kõlab nii: maailm on täpselt selline, nagu sa arvad, et ta on.
