Süü ja häbi tunne tunduvad justkui samad asjad, ent tegelikkuses on päris erinevad tunded. Ja mis kõige olulisem - kui häbi üldiselt pigem pärsib inimese võimekust, siis süü tunne võib ootamatul kombel hoopis kaasa aidata.
Need müüdid vaatavad vastu sotsiaalmeediast, neid paljundatakse ja taastoodetakse meemidega. Neid kinnitatakse sõpradele, tuttavatele, kellele iganes, kelle tähelepanu õnnestub saada. Ja kahjuks üritavad inimesed – liiga paljud – neid ka järgida. Kui kõik ikka nii räägivad, siis peavad need ju õiged olema. Kuid see lõpeb pettumuse, kahetsuse, häbitundega. Ei ole mõistlik. Ja on kohati isegi õudne.
Mis on täna juhtide jaoks enda kui juhi arendamise kontekstis olulisemad teemad? Olen viimase 15 aasta jooksul lugenud hulga raamatuid eestvedamisest, meeskonnatööst, coachingust, ka emotsioonidest,…
Mis on uut juhtimises? Küsimus, mida ikka küsitakse ja millele ma ka proovin vastuseid leida. Ent mida kauem juhtimise temaatikaga tegeleda, seda enam hakkab tunduma, et vastus sellele võib olla kaunis... igav.
Värskes podcasti osas räägin sellest, kuidas tegema hakkamine ja tegemine on kaks päris ise asja. Ja kuidas see mõjutab oluliselt meie motivatsiooni.
Millal sa viimati tööle minnes lipsu ette või kostüümi selga panid? Inimesi, kes seda teevad, jääb üha vähemaks. Mis on omal moel kaudne märk sellest, kuidas üha enam levib ja läheb hinda üks juhi võtmeoskusi - oskus delegeerida vastutust.
See juhtus eelmise aasta septembris Vihula mõisa seminariruumis. Olime juhtidega terve päev rääkinud erinevatest asjadest - tagasisidest, motivatsioonist, eesmärkidest jne. 15 minutit enne koolituspäeva lõppu võttis sõna personalijuht ja ütles midagi sellist: see kõik on väga põnev. Aga ikkagi jääb küsimus: kuidas hoida head töötajat?
Edu tähendab minu jaoks arengut, edasi liikumist, ütleb värskes podcasti osas Eesti üks parimaid laskesuusatajaid Johanna Talihärm.
Jutud motivatsioonist on neile, kelle puudub eesmärk. Inimestele, kellel on selge siht ja eesmärk, pole vaja rääkida motivatsioonist, enda või teiste motiveerimisest, nippidest ja trikkidest ja teooriatest.
Müüt sellest, et juhid on kivist, on purunemas, ütleb värskes podcasti osas Kaidi Ruusalepp, raha kaasamise ja investeerimise platvormi Funderbeam asutaja ja juht.
Alalhoidlike inimestena me võtame üsna raskelt külge imporditud hoiakuid ja mõtteviise. Ent ühe mõtteviisi võiksime küll kõik endale külge pookida - see on Ubuntu.
See kevad tuleb tööinimestele teisiti. Võrreldes eelmise kevadega. Just vaimset heaolu silmas pidades. Ja kahjuks annavad siin oma osa ka juhid.
Edasilükkamine ja delegeerimine on kaks sagedast teemat juhte kimbutavast probleemide puntrast. Ehk kuidas teha nii, et olulised asjad oleks õigel ajal tehtud.
Selleks, et oma valdkonnas tippu jõuda, tuleb 10 000 tundi harjutada ja treenida. Nii kõlab üks väga levinud müüt. Ent kahjuks on see parimal juhul vaid pooltõde.
See on ju vaid probleemi vältimine ja inimeste töö alavääristamine, mõtlesin mõned päevad tagasi, kui kuulsin üht järjekordset lugu sellest, kuidas inimeste motivatsiooni prooviti ühes…
Me ei pea ega tohigi olla ülipositiivsed ja taguma endale pidevalt rusikatega vastu rindu. Ja veel vähem peaksime vajuma negatiivsuse sohu – ennast ja teisi…
Igatsus normaalse olukorra, selle järele, mis oli vanasti, on inimlik. Ja samas juhtimise mõttes on selle mõtteviisi kultiveerimine üks kahjulikumaid asju. Aeg on sirutada kael…
Võta üks paberileht või arvutiekraanil tühi kirja fail ja kirjuta sinna rasvase ja suure kirjaga: ÄRA TÕUSE PÜSTI.
Kui enamikule meist on siht lihtsalt kriis üle elada, siis umbes kolmandik tuleb praegusest eriolukorrast välja tugevamana kui nad olid kriisi tekkides. Kes meist on seal kolmandiku sees, sõltub meie endi valikutest.
Mõnikord ajab ikka närvi, miks teised inimesed niikaua mäletsevad. Nämmutavad, jokutavad, jauravad, kurdavad. Miks nad ometi kord edasi ei lähe?
Ootamatutest ja suurtest tagasilöökidest ei vii meid läbi trimmitud efektiivsus, sügav sisekaemus või erakordne tahtejõud. Jamadest viib läbi vastupanuvõime. Ja selle kasvatamine võiks olla hetkel inimestena meie olulisim siht.
Paljude juhtide ja ettevõtjate jaoks on see nädal läinud ja läheb edasi laeva vajumise peatamisega. Ja see on ka mõistetav, käimas on ellu jäämise mäng - kui pole äri, pole töökohti, pole ka inimesi tööl. Ent hiljemalt järgmisel nädalal on viimane aeg võtta fookusesse inimesed.
See on hämmastav, kui paljud sportlased, tippseptsialistid, juhid, inimesed lähevad tegema olulist sooritust - võistlust, lavaesinemist, tööintervjuud, koosolekut, tele- või raadiosaadet - ainsa mõttega: teen oma parima.
Ausalt öeldes tekitab enda kohta aasta aruande kirjutamine ja selle avaldamine veidi veidra tunde.
See pole tegelikult väga üllatav. Ning õhtumaades, sh Eestis on see eriti laialt levinud. See on igatsus kestva ja püsiva enesekindluse, õnne ja rahuolu järele. Ning kahjuks, õigemini õnneks on see illusioon.
Tagasilöögid on elu paratamatu osa ja igatsus stabiilse, ühtlase ja igikestva rahulolu ja õnnetunde järele on küll mõistetav, ent ehk ebamõistlik uskumus. Ent sama ebamõistlik on endale veel ise tagasilööke juurde tekitada.
Me oleme kõik piltlikult öeldes maailmameistrid - olgu valdkonnaks sport, programmeerimine või meeskonna juhtimine. Ent enamasti oleme seda rahulikel aegadel, kuni hetkeni, kuni külla saabub tegelane, kes meie illusioonid ja kaardimajakese kokku lükkab. Tegelase nimi on pinge.
Kas kõik või mitte midagi! Täna teen oma isikliku rekordi! Täna panen kõik mängu ja võidan!
Ma ei taha tippsportlaste puhul rääkida enesekindlusest, on öelnud maailma ehk üks tuntumaid spordipsühholooge Steve Peters.
Oled sa kunagi läinud närvi, kui keegi on laua- või kaardimängus sind võitnud? Oled sa kunagi tundnud kerget ärritust, kui sinu kolleegi avalikult kiidetakse? Oled sa mõnikord teinud oma töö ära kiiresti ja sellest ka avalikult teada andnud - lihtsalt seepärast, et olla esimene?
Paar aastat tagasi istusime olümpiavõitja Gerd Kanteriga tema esimese sponsori Osmani kebabi õue peal Mustamäel. Ja rääkisime, spordist ja sellest, kuidas sportlane mõtleb ja mida teeb.
Täna ei tulnud üldse välja, ma olen ikka nii kehva selles, on jutt, mida mõtlevad või ka ütlevad päris mitmed pärast soorituse tegemist. Ka tippjuhid. Ka tippsportlased. Õigemini - eriti tippjuhid ja tippsportlased.
Sellise provokatiivse pealkirjaga meili sain hiljuti James Clearilt, raamatu Atomic Habits autorilt. Ent paradoksaalselt, see, mida ta eesmärkide “asemele” pakub, on ometi metoodika, mida kasutavad just eesmärgistamisel maailma ühed parimad juhid, organisatsioonid, sportlased.
See oli vist selle suve kõige palavam päev. Küllap ka osaliselt seepärast oli Saaremaal, minu maakodu lähedal asuvas Asva viikingite külas üsna kesiselt külalisi. Sellist keskpäevast põrgukuumust on mõistlik vältida. Aga noh, lastele on selle seletamine ehk mõnikord sama nagu - sobivat kujundit palavale päevale otsides - hane selga vesi.
Tahtmise ja tegemise vahel on kuristik. Ja neid kahte ühendab julgus. Ning julguse puudumine on päris levinud vabandus, miks mingeid asju tegemata jäetakse.
Miks mõned inimesed saavutavad kõrvalt vaadates erakordseid tulemusi, olgu töötaja või sportlase või ka lapsevanema rollis? See küsimus tuleb mulle pähe pea iga kord, kui loen-kuulen jälle mõnest tippsaavutusest mistahes valdkonnas.
Mul on täis saanud esimene tõsisem tööaasta sportlaste mentaalse treenerina, kus juba päris tuntav osa minu coachingutest on seotud sportlaste ja nende tegemistega.
Me oleme intelligentsete elukatena erkordselt leidlikud. Loovusest meil puudu ei tule. Kui on vaja leida põhjus, miks ühte või teist ambitsioonikat eesmärki või olulist harjumuse muutust teha ei saa.
On üldtuntud teadmine, et tipptegijaid mistahes valdkonnas käivitab ja hoiab käigus rahulolematus. Rahulolematus enda, mõnikord ka teiste tegemistega.
Kui sa alati teed seda, mida sa alati teinud oled, siis saad sa alati ka sama tulemuse nagu alati. See Albert Einsteini tsitaat võtab hästi kokku selle, miks sportlased mõnikord jäävad mingile tasemeplatoole püsima.
Mis mõttes? Kuidas siis nii? Kulmud kerkisid, kui julgesin ühel juhtide koosviibimisel muuhulgas märkida, et see, kui inimesed ei kipu vastutust oma töö ja tegemiste eest võtma, võib olla vähemasti osaliselt ka juhtide endi teene.
Eks see ole vast selline üldteada tõdemus, milles sageli on ka tõetera sees. Et harjumuste muutmisel enim kasutusel olev alustamise aeg on… homme. Täna ei saa, sest… täna pole nagu seda õiget motivatsiooni, tunnet peal.
Oled endale lubanud käia kolm korda nädalas jooksmas. Või mitte avada nädalavahetusel tööarvutit. Või teha iga nädal oma inimestele ülevaate sellest, kuidas meeskonnal tervikuna läheb. Ja siis saabub tegemise ja otsustamise hetk ja… sa tunned, kuidas õige valiku tegemise raske koorem vajub su õlgadele. Ning sagedamini kui tahaks - sa ei täida endale antud lubadust.
Toksilised, mürgised töökeskkonnad. Me oleme kõik nendest kuulnud ja nii mõnigi meist on neid ka ise kogenud. Ja pea alati tekib kõrvalseisjatel - ja mõnikord ka inimestel seal katlas keedes - küsimus: miks ta sealt siis ära ei lähe?
Me ei ole need, millest me unistame, mida tahame saavutada ja ära teha. Me oleme need, mida me teeme.
Tagasilööke pole olemas, kinnitavad pea kõik gurud, olgu spordimaailmas või muudes eluvaldkondades. On vaid õppimise kohad, eksole. Kui see päriselus ka nii lihtne oleks…
“Oh see oli lihtsalt treeningvõistlus!” ja “Ma teen seda lihtsalt lõbu pärast” või “Ma tegelikult ei pidanudki seekord kõike välja panema”.
Mõned aastad tagasi seisin koos teiste sadade inimestega Pühajärve rannas, kalipso seljas, ujumismüts ja prillid peas ning värisesin. Reaalselt värisesin üle keha. “Ma tegelikult ei taha siin olla!” vasardas peas mõte.
On üks jutt, mida räägitakse üha uuesti ja uuesti konverentsidel, seminaridel, koolitustel, raamatutes, juhtimisejuttudes. Et nn millenniumi põlvkond, noored on kuidagi sootuks teised inimesed, kellele peaks töötajatena kuidagi hoopis teistmoodi lähenema.
2013. aasta aprillis rebestas maailma tugevaima korvpalliliiga NBA superstaar Kobe Bryant Achilleuse kõõlust. Valu, mille ette kujutaminegi toob näole grimassi, rääkimata siis selle päriselt tundmisest. Keegi poleks halvustavalt talle näpuga viibutanud platsi kõrvale pikali vajumise või ka platsilt ära kandmise korral. Ent ta läks ja pani sisse mõlemad vabavisked. Kõhklusteta. Ja alles siis lahkus riietusruumi, omal jalal.
Parimad juhid ei muretse selle pärast, kuidas oma inimesi motiveerida. Nad muretsevad selle pärast, kuidas hoiduda inimesi demotiveerimast, on öelnud Jim Collins, juhtimisraamatutest klassikute Valik olla suurepärane, Loodud kestma, Heast suurepäraseks jne autor. Mis on aga see, mis tipptegijaid ehk enim närvi ajab, demotiveerib - kui peenemat koolitusslängi kasutada?
Tahtejõud. See on see, millest võitjate puhul räägitakse. Ning mille olemasolu peetakse looduse kingituseks. Ja mille puudumise kraesse on lihtne ajada pea kõik lati alt läbijooksud.
Kohe-kohe, järgmise nädala alguses esmaspäeval pidavat saabuma ülemaailmne selle aasta kõige kurvem päev.
Igas inimeste grupis on üks sitapea. Kui sa enda ümber vaadates ühtegi ei näe, siis see tähendab, et see oled sina. Nii on öelnud üks tore USAs elav koomik. Ja nagu igas naljas, selles võib olla terake tõtt.
See on midagi, mille järele enamik meist, kasvõi aeg-ajalt, igatsevad. See on see, mida üritatakse meis tekitada lapsest saati - mõnikord on tulemus küll kahjuks vastupidine soovitule - ja mille puudumine on üks enimlevinud põhjuseid, kui me oleme õnnetud.
Oled sa kunagi teinud midagi, mida pärast kahetsed? Öelnud midagi, mille pärast hiljem on piinlik? Kui oled, siis pole vaja muretseda - oled heas seltskonnas. Seda on teinud üle 99% inimestest. Sellisel juhul tuleb sulle ka tuttav ette see tegelane, kellest nüüd juttu tuleb - ahvist meie endi sees.
Mis oleks kui võtaks vastutuse kõige eest, mis sinuga elus juhtub? Jah, justnimelt, lugesid õigesti. Kõige eest. Mis sinuga juhtub.
“Just do it!” ehk “Hakka pihta!” või “Tee ära!” kõlab ühe toreda sporditarvete firma slogan. Ja see on ka sageli see, mida ütleme, motiveerimaks ennast või teisi muutusele-tegudele. Tajumata, et see on üks kasutumaid soovitusi, mida endale või teistele öelda.
“Pigem on see inimeste kuulamine ja nende pühendumuse eest hoolitsemine üks tilu-lilu. Kui on vaja ikka tulemust teha, siis ei saa siin liiga suur sõber olla.” Umbes midagi sellist rääkis mulle mõni aasta tagasi üks tippjuht, tõsi, õnneks mitte avalikult, vaid meie kahe vahelisel kohtumisel.
Põrgus on kolm katelt. Ühes on juudid, teises venelased, kolmandas eestlased, räägib tuntud anektoot aastate tagant. Juutide katla juures on kõva valve, sest nii kui üks välja pääseb, aitab ta teised ka välja. Venelaste katla juures on valve väike, nad ju üldiselt armastavad sooja kohta. Eestlaste katla juures pole aga üldse valvet, sest kohe kui üks hakkab välja ronima, kisuvad teised ta sisse tagasi.
No nüüd kindlasti keegi ütleb seda, mõtlesin eelmisel nädadal ühte grupicoachingut tehes. Teemaks oli tunnustus, selle mõju erinevatele inimestele. Ja ei läinud mööda palju aega, kui juba üks vanem härrasmees nentiski kõiketeadval ilmel: kiida lolli, loll rabab edasi.
Arsti amet on selles mõttes lihtne, et seal on tulemuslikkus suhteliselt lihtsalt mõõdetav. Ehk nagu musta huumoriga vürtsitatult öeldakse - arsti viga läheb maa alla.
Kallis juht. Palun lõpeta veidrate motiveerimise tehnikate kasutamine minu peal. See on kõigi jaoks frustreeriv kogemus ja need ei tööta.
Aitäh, et hakkasid seda artiklit lugema. Mul on siiralt heal meel ja olen tänulik, kui hoiad oma tähelepanu ja keskendumist umbes 5 minuti jooksul järgneval artiklil.
Meil kõigil on inimlikud nõrkused. Üks minu paljudest nõrkustest on LaMuu kohvijäätis. Võib-olla see on ka üks põhjustest, miks palusin intervjuud LaMuu ühelt omanikult Rasmus Raskilt. Ent mitte ainult - töötamine LaMuus tundus maitsvat nagu jäätis. Vaatame järele.
Tänasel teadmiste päeval saadavad paljud meist oma lapsi kooli. Janustena teadmiste, kogemuste järele vantsivad väikesed põnnid kooli poole, vahel unustades ennast vaatama mõne põneva linnu siblimist või ägeda auto kihutamist. Ja me tahame neid toetada nende tähtsas "töös". Ütleme - "tubli oled, sa oled nii nutikas". Ja teeme sellega neile karuteene.
"Ma võin ju ka lahkuda." See on teadmine, milleni on jõudnud päris mitmed minu coachitud juhid. Ning paradoksaalselt on see teadmine tõstnud töömotivatsiooni ja teinud neist paremad juhid.
See on nagu läheks külla "vanale heale" Hansapangale, mõtlen LHV kontori poole jalutades. Sellele viitavad sama omanikering, osad juhtidest, ka see kiirus, paindlikkus, otsustavus, mis iseloomustas kunagi "kroonijuveeli". LHV lähemal vaatlemisel tundub, et natukene võib see aimdus tõele vastata. Ja päris mitmes osas üldse mitte. LHV on omaette nähtus Eesti panganduses ja ettevõtluses laiemalt.
Juht olla pole kerge. Kui organisatsiooni rahulolu küsitlus ütleb, et töötajad pole piisavalt pühendunud, siis liigub süüdistav näpp ikka juhtide suunas. Ning juht tunneb ennast süüdi ja töötajad ... ootavad, et keegi nende pühendumust siis tõstma hakkaks.
Parim ajajuhtimise nõuanne, mida olen kohanud ja ka ise rakendanud, on ... mine trenni.
Tegelikult on pagana lihtne otsustada ette võtta muutus. Hakata teistmoodi käituma, muuta oma harjumusi. Ja nii pagana raske on sellest otsusest kinni pidada...
Juhid peaksid endalt küsima mitte seda, mida nad teha võiksid, vaid seda, mille tegemise nad võiksid lõpetada.
Tere, meil on siin üks inimene, kes vajab coachingut. Ta ei saa oma tööga hakkama.
Töö tähendus on olnud paljude uuringute järgi juba aastakümneid kõige tähtsam komponent töö hindamisel. See on olnud olulisem kui palk, karjäär, töö stabiilsus või tööaeg.
Kas sa saad ise aru, mida sinult oodatakse ja kas suudad töötada tulemuslikult nii, et päevakäske sulle välja ei jagata? Kui jah, siis sobiksid sa ehk töötama Prisma Peremarketis.
"Mulle meeldib teada saada, mis ma valesti teen. See aitab mul õppida!" Olen kuulnud sarnast ütelust palju kordi. Ja iga kord veidi imestanud.
Vabadus ise teha valikuid ja otsustada oma elu ning töö üle on üks vundamentaalsemaid sisemise motivatsiooni allikaid.
Swedbank, ja eelkõige tema eelkäija Hansapank on vist enim Eesti ärikultuuri mõjutanud organisatsioon Eestis.
Tallinna Kaubamaja on organisatsioonina Eestis kaheldamatult haruldus.
Sellele küsimusele on palju vastuseid. Et miks igatsorti popid välismaised juhtimisteooriad ja juhtimismudelid meil siin ei tööta. Ent mis siis töötab?
Viis ideed, kuidas juht saaks aasta alguses kiirendada enda ja oma meeskonna tulemuslikkust.
Kõik väikeste laste vanemad teavad onu Eduardi Lotte filmist, kes pidevalt oma asju maha unustas ning ei leidnud neid isegi siis, kui neile peale astus. Eesti edu kuldse võtme otsimine meenutab just seesugust igavest ringi tammumist ja kuskil eemal asuvate puude ja põõsaste alla vahtimist - ometi võib edu võti olla just siinsamas, nina all. Peeglis, kui täpne olla.
Tunnistan, olen sellel aastal laisk olnud. Ja jätnud sind blogis ilma paarist sel aastal loetud raamatu viitest. Vabandust. Üritan end nüüd rehabiliteerida ja toon sinu ette viited minu poolt sel aastal loetud headele raamatutele.
Manifestid on moes. Unistamine on ka moes. Ja et järgmisel nädalal on tulemas Koolitus 2014 üritus, siis on ehk veidi ka moes (vähemalt mingites ringikondades) rääkida koolitamisest.
Paar nädalat tagasi kohtusin ühe juhiga. Eestile üsna tavapärases kontori nõupidamiste ruumis, mõnusasti pehmendusega toolidel istudes, taustal sumisev sundventilatsioon. Ning akna taga hämarduva sügisõhtu valguses kuulsin taaskord neid sõnu. Neid pagana tuttavaid ja samas ka jõuetuks tegevaid sõnu.
Tahad, et eesel hakkaks kiiremini edasi liikuma? Pane talle porgand kepiga nina ette ja küll ta kappama hakkab.
Tahad saada oma valdkonna parimaks talendi leidjaks? Tahad saada tuntuks, kui hea käe ja silmaga talentide ära tundja? Siin on sulle retsept, mis töötab raudkindlalt.
Ma tean, et olen olnud hüüdja hääleks kõrbeks. Kui jutuks on tulnud avatud kontorite "võlud" ja see, kas ja mil moel nad aitavad tulemuslikkusele kaasa.
Meil on nüüd kaks arenguvestlust aastas, rääkis üks personaliinimene mõni aeg tagasi. See peaks lahendama probleemi, et juhid ei tegele vabatahtlikult kuigivõrd palju oma inimeste arengule kaasa aitamisega. Ent tegelikkuses on seda siiski ehk liiga palju loodetud-oodatud…
Kontroll ja range distsipliin. Need kaks võluväge olid teada juba Vana-Rooma sõjaväe aegadel ning nende najal vallutati pool tolleaegsest teadaolevast maailmast.
Olemas on muutuse plaanid, raportid, koolitused. Olemas on isegi muutuse eesmärk, ehkki veidi hägune. Ent muutus läheb edasi nagu kolmel jalal liipav oma aja ära elanud kroonukronu.
No nii, mõtlesime välja hea plaani ja tegevuskava. Kuidas me nüüd inimesi sellesse kaasame?
Kuidas saavutada tasakaal töö ja eraelu vahel? Küsimus, mida küsitakse grupicoachingutel sageli ja millele vastuseks oodatakse mingit imelist ajajuhtimise nippi (et vasta meilidele niimoodi ja planeeri oma aega sedaviisi). Selle pealt, mis ma näinud olen, julgen aga kinnitada - nipid on head, ent... kahjuks kipuvad olema lühiajalised. Sest probleem pole halvas planeerimises, vaid muus.
Ma ei saa tööd teha, mul pole pastakat! Mul jäi projekt pooleli, kuna aega polnud! Ma ei saa seda asja ära teha, sest ma ei oska, ma vajan koolitust!
Ma olen veidi väsinud. Lugemast ja kuulmast lugusid, kuidas Eesti juhid on erakordselt nirul tasemel, kuidas nende peamine tööülesanne tundub olevat inimeste peedistamine või kuidas firmade tulemuslikkuse kasv seisab paigal just nõrkade juhtide tõttu.
Mõnikord on asjad lihtsad. Ka negatiivse tagasiside andmine. Õigemini selle mitte andmine, ehk tagasiside sellisel moel, et inimene päriselt ka õpiks.
Palk on inimese jaoks üks oluliseimaid asju, see on elukvaliteedi alus. See kes ütleb, et õnn ei ole rahas, sellel peab ikka raha väga palju olema, ütles poliitik ja ärimees Tõnis Palts mõni päev tagasi.
Neil on olemas firma poolt arvutid, telefonid, transpordihüvitis. Nad saavad käia firma kulul spordisaalis, me korraldame neile jõulu- ja suvepeo, maksame korralikku palka ja … Ikka on halvasti…Mida nad veel tahavad?
"Kuidas ma saaksin müügiinimeste tulemuslikkust veel juurde keerata?" küsis eelmisel nädalal minult hea sõber, kes on ühe tubli Eesti keskmise suurusega ettevõtte juhtkonnas.
Elion on loobunud inimeste rivistamisest ja läbi "torude" kalibreerimisest, Swedbank on loobunud tulemuspalkadest. Õhus on murrangu hõngu, kui suured hakkavad ees minema.
