Kui enamikule meist on siht lihtsalt kriis üle elada, siis umbes kolmandik tuleb praegusest eriolukorrast välja tugevamana kui nad olid kriisi tekkides. Kes meist on seal kolmandiku sees, sõltub meie endi valikutest.
Mõnikord ajab ikka närvi, miks teised inimesed niikaua mäletsevad. Nämmutavad, jokutavad, jauravad, kurdavad. Miks nad ometi kord edasi ei lähe?
Ootamatutest ja suurtest tagasilöökidest ei vii meid läbi trimmitud efektiivsus, sügav sisekaemus või erakordne tahtejõud. Jamadest viib läbi vastupanuvõime. Ja selle kasvatamine võiks olla hetkel inimestena meie olulisim siht.
See on tipptegijate Püha Graal. Mida pidevalt otsitakse. Ja vahel ka leitakse. Ent mis tundub olevat midagi õnne sarnast - mida rohkem selle leidmisega pingutatakse, seda kaugemale see kipub nihkuma.
Pole midagi uut siin päikese all. Mobiiltelefonid, videokõned, allveelaevad, inimese jalg Kuul või tablettidega psüühhika mõjutamine - need ja veel palju asju on kõik juba ammu ette ennustatud.
Ausalt öeldes tekitab enda kohta aasta aruande kirjutamine ja selle avaldamine veidi veidra tunde.
See pole tegelikult väga üllatav. Ning õhtumaades, sh Eestis on see eriti laialt levinud. See on igatsus kestva ja püsiva enesekindluse, õnne ja rahuolu järele. Ning kahjuks, õigemini õnneks on see illusioon.
Tagasilöögid on elu paratamatu osa ja igatsus stabiilse, ühtlase ja igikestva rahulolu ja õnnetunde järele on küll mõistetav, ent ehk ebamõistlik uskumus. Ent sama ebamõistlik on endale veel ise tagasilööke juurde tekitada.
Pole vist vaja kirjeldada, milline näeb välja ülekoormatud juht - töötagu ta organisatsioonis mistahes tasemel, alates eesliini tiimiliidritest kuni tippjuhtideni. Me oleme seda kõik näinud, tõenäoliselt enamus juhtidest ka isiklikult kogenud.
Mida varem me “oma ande”, oma teemaga tegelema hakkame, seda kaugemale jõuame. Tippjalgpallur ja -tennisist alustab ikka juba lasteaias, 8-aastasena klaveri mängimist alustades võib juba hilja olla ja 20ndates või suisa 30ndates oma teemani jõudmine on… noh, siis on juba kõik teised ammu eest läinud. Või kas ikka on?
