Mõned päevad tagasi coaching sessioonil jõudsime ühe coacheega kuulamise teemani. Täpsemalt, miks on ikkagi nii raske teist inimest ilma vahelesegamiseta kuulata, keskenduda sellele, mida ta räägib ning panna samaaegselt enda mõtted ja agendad kõrvale.
Panen lauale Pulitzeri preemia laureaadi, 20. sajandi ühe tuntuima kultuuriajaloolase Will Duranti raamatust “Ajaloo suurkujud” väljavõtted, mis vastavad küsimusele kuulamisest (ja veel paljudele küsimustele, mis puudutavad konkureerimist, võitlust, “naabrist parem” olemist jne). Duranti raamatud kuuluvad minu lemmikute sekka, soovitan neid lugeda, neis on vastuseid mitmetelegi küsimustele, mida mitmetest juhtimisraamatutest ei leia. Ent siin siis väljavõtted:
“Märke inimasustusest võib leida ajast kuni miljon aastat enne Kristust. Põlluharimine ei ulatu aga kaugemale kui minevikku kui 25 000 aastat eKr. Inimene on elanud jahti pidades nelikümmend korda kauem kui paikselt maad harides. Nende 975 000 aastaga kujunesid välja tema põhilised loomuomadused, mis esitavad tänini tsivilisatsioonile väljakutse.
Jahipidamise staadiumis oli inimene ahne ja saamahimuline, sest teisiti ei saanud. Alati polnud toitu ka laual ning kui ta saagi tabas, pidi ta tahes tahtmata oma kõhu pungil täis sööma, sest korjus läks peagi pahaks. Tihti sõi ta liha toorelt – „alaküpsetatult” nagu me ütleme, kui eriti maskuliinsetes restoranides jälle jahipidamise staadiumisse naaseme. Veelgi, enam, neil aastatuhandetel pidi inimene olema riiakas ja alati valmis võitlema toidu, kaasa või elu eest. Kui võimalik, võttis ta endale mitu naist, sest jahipidamine ja sõdimine olid ohtlikud tegevused ning naisi jäi alati rohkem ellu, mistõttu on mees oma loomult tänaseni polügaamne. Tal polnud mõtet soojätkamisega piiri pidada, sest lastest oli onnis ja hiljem jahil palju kasu. Nendel ja muudel põhjustel olid saamahimu, riiakus ja pidev himurus inimkonna jahipidamise staadiumis voorused – see tähendab omadused, mis aitasid ellu jääda.
Need omadused vormivad tänaseni mehe iseloomu.
/…../
Kuidas õnnestus tsivilisatsioonil areneda, vaatamata meeste pärilikule jahiinstinktile? Ta ei püüdnudki seda omadust lämmatada. Ta mõistis, et ükski majandussüsteem ei suuda kaua püsida ilma saamahimule apelleerimata ja suuremat võimekust rohkemate hüvedega premeerimata. Ta teadis, et ükski indiviid ega riik ei jää kauaks püsima ilma soovita oma säilimise eest võidelda. Ta nägi, et ükski ühiskond ega rass ega religioon ei kesta ilma arenemata. Ent ta mõistis, et kui saamahimu kontrolli all ei hoita, viib see pisivarguste, massilise röövimise, poliitilise korruptsiooni ja rikkuse sellise kontsentreerumiseni, mis kutsub esile revolutsiooni.”
Muuseas, Durant kirjutab ka sellest, et viimastel aastakümnetel ja aastasadadel on taas vähenenud kontroll jahiinsitnktide üle (vastupidiselt sellele, mida meile meeldiks uskuda, et inimene kasvab ikka ainult tsiviliseeritumaks, tolerantsemaks jne). Samas lohutab ta, et see tagasiminek annab lootust uueks tsiviliseerituse taseme tõusuks, kuna ajaloost on teada, et millegiga liialeminek kutsub harilikult esile oma vastandi. Ehk teisisõnu, paralleel Eestiga – kauboikapitalismi viljelemine kutsub esile sotsiaalsemat laadi ettevõtluse kasvu ja võib-olla ka riigi suurema sekkumise ettevõtlusse.
