Kui ma olin 7- aastane, kutsus naabripoiss mind väravpalli trenni. Pidavat igavesti äge mäng olema. Või jah, ega sel selles vanuses väga vahet polnud, mis mänguga oli tegu. Peaasi, et sõbrad käisid. Nii läksingi ühel sügisehommikul koos sõbraga toonase TPI spordihoonesse ja väriseva südamega astusin treeneri ette. Õnneks oli seal minusuguseid veelgi ning pealegi olin juba enne Mustamäe paneelmajade vahelistel palliväljakutel karastunud, niisiis ei valmistanud mängu lülitumine mulle suuremaid probleeme.
Mind hämmastab, millise innukusega haaratakse vahest kinni uutest meeskonnatöö- või juhtimismudelitest ja nippidest-trikkidest, mis nendega kaasnevad. Suurt muud polegi vaja, kui tark raamat või konsultant…
Paar nädalat tagasi osales minu coachingu koolitusel Eesti üks tuntumaid värbamiskonsultante. Ja ta rääkis, kuidas kaunis sageli kohtab inimesi, juhte, kes ütlevad: „Tahaksin teha midagi muud, teises valdkonnas, teisel erialal, võib-olla ka ise oma äri tehes.“ Ning konsultant lausub: „See on suurepärane! Aga kas oled valmis selleks, et su sissetulek langeb, vähemasti alguses?“ Ja vastus? Mõistagi midagi sellist: „Eee, hea küll, kas sa saaksid mulle vaadata ikka midagi, mis mu praeguse töö sarnane on...“.
Umbes tosinkond aastat tagasi osalesin tagasiside teemalisel koolitusel. Kus õpetati, kuidas juhina anda tagasisidet, kuidas oma negatiivset tagasisidet kolmekihilise hamburgerina esitada ning kuidas inimesed lausa janunevad juhi pai või kareda sõna järele.
Arenguvestluste ajal siis mõistagi ütlesime ja märkisime paberile ettemääratud lahtritesse, kuidas me juhtidena töötajate tööd hindame. Oi me olime pärast rahul, sest olime saanud inimest “aidata edasi õigele teele”, sinna, kuhu meie arvates ta peaks minema. Ja mis sellest päriselt muutus? Suurt ei midagi. Õigemini lähema paari päeva või ka nädala jooksul võis inimene veidi oma käitumist muuta. Ent järgmisel aastal istusime samas klaasseintega nõupidamisteruumis ning rääkisime jälle sellest, mida ta teisiti oleks võinud teha...Ja mõne aasta pärast oli ka rahulolu kadunud - no miks ma igal aastal pean pea sama sisuga “tagasisidega” välja tulema. Ah, lähme parem teeme tööd ka, linnuke on kirjas...Ja mõnikord oli mõne aasta pärast ka inimene kadunud.
Teen koolitusi ja coachinguid juhtidele ning ikka ja jälle tellitakse tegelema delegeerimise, eesmärgi seadmise, meeskonna juhtimise, coachingu jne teemadele. Sõnaga, tegelema kõige sellega, kuidas osalejad saaksid olla paremad juhid oma inimestele. Ning pea iga kord jõuame varem või hiljem teemani juhi suhe enda juhiga. Ja veel enam, pea iga kord varjutab see teema, kasvõi hetkeks, kõik muu.
Kui ma aastaid tagasi ajakirjanduses töötasin, läksid ajalehed trükikotta trükkimisele neljaleheküljeliste poognate kaupa (võib-olla lähevad seda tänagi, ei ole enam kursis). Mõistagi läbi juhtmete. Igal neljasel plokil oli oma tähtaeg, näiteks läksid Äripäeva küljed alates 17.30st kuni 20.30ni. Kahes viimases plokis oli tavaliselt siis päeva olulisim artikkel, „pomm“, nagu teda kutsuti.
Toona, kui online meedia vägi polnud veel ehk nii võimas, kui täna, oli pommi üheks kriteeriumiks ka värskus – ehk sisse pidi minema viimane värske infokild, mis „eile“ toimus. Ja nii ajakirjanikud kui ka toimetajad ikka vahest sebisid ja muutsid ja parandasid ja täiendasid. Ning kujundajad, kes artikli, pildid, graafikud küljele panid, aga ohkasid – no tooge oma tükid varem…
Ühest eksperimendist. Psühholoogid jagasid joonistada armastavad lasteaia lapsed kolme gruppi. Esimesele grupile näidati ja lubati joonistamise eest auhinda – lindikesega kaunistatud personaalne tunnistus. Teise grupi lastele anti tunnistus pärast joonistamist üllatusena. Ja kolmandal grupile ei antud-lubatud midagi – lapsed lihtsalt joonistasid.
Kahe nädala pärast jagasid õpetajad taas lastele laiali joonistamisvahendid ning psühholoogid salamahti jälgisid laste tegevust. Lapsed teisest ja kolmandast grupist hakkasid joonistama varasemaga sarnase innukusega. Ent esimese grupi lapsed, kellele oli lubatud ja kes ka said auhinna, näitasid joonistamise vastu üles oluliselt vähem huvi. Mäng oli muutunud tööks. (Loe ka postitust 7 põhjust, miks piits ja präänik motivatsioonina ei tööta).
Olen oma coachingu koolitustel märganud, et mõnikord piisab üsna vähesest, et inimene leiaks endaks jaoks hea idee, kuidas end ja/või oma meeskonda edasi viia. Sestap tegin valmis 14 minutilise videokoolituse, kus on hoolika valiku järel sees see olulisim, mida on vaja teada coachingust.
Eesmärke on suuri ja väikeseid. Tegevuste eesmärgistamine ja sihtide seadmine kipub olema pea iga juhtimise- ja meeskonnakoolituse-grupicoachingu osa. Sugugi mitte asjata – üldiselt peetakse edukate…
Viisin eile läbi töötoa initsiatiivikusest ning osalised tulid välja suurepäraste mõtete ja olukordade kirjeldustega. Kombineerides neid enda kogemusega, siis: viis kindlaimat viisi initsiatiivi tapmiseks: Initsiatiiv…
Mitmesuguseid ja sageli põnevaid psühholoogia valdkonna uuringuid ning eksperimente kirjeldava veebisaidi PsyBlog autor Jeremy Dean kirjutas ja avaldas e-raamatu, kus ta võttis kokku kümned uuringud,…
Mis teeb ühed inimesed edukaks ja teisi mitte? Jättes praegu kõrvale kõikvõimalikud viited talendile, juhusele, töökusele, tarkusele jne, tundub olevat üldaktsepteeritud mõtteviis, et edukad inimesed…
„Rängim koorem on ebakindlus,“ ütleb Kristina Shmigun oma raamatus, kirjeldades elu pärast kurikuulsat dopingukahtlust. „…mis kasu on võitlejahingest, kui ei tea, millist teed pidi edasi…
Mõningase liialdusega väidan, et Eestis ei tehta koostööd. Ei tehta poliitikute seas, ei tehta äriorganisatsioonides, ei tehta meeskondades, ei tehta liiga palju ka perekondades. Ehkki…
Hiljuti lahkus üks mu hea sõber töölt. Ise. Ehkki tingimused olid head, töö sisu huvitav, kolleegid vahvad. Aga miks siis? „Juhi pärast,“ vastas sõber. Tööl…
Kõrgem palk, suurem auto, nutikas mobiiltelefon ja võimsam läptop. Juhi töö tähendab paljudel juhtudel kõiki neid eelpool nimetatud asju. Ent samal ajal tähendab ta ka…
Prognoosimine on tänamatu töö. Ent samas on kiusatus seda teha liiga suur, otsime ju igapäevaelus pidevalt märke sellest, mis meid ees ootab. Ja pealegi on…
Polüneesia saartelt on pärit nn Huna (Havaii keeles „saladus“) filosoofia väidab, et maailmas on seitse absoluutset tõde. Võib-olla on just nüüd, vastu uut aastat hea lasta…
Erinevate uuringute järgi 60-80% suurtest organisatsioonilistest initsiatiividest ebaõnnestub. Enamikel juhtudel pole põhjuseks kehv tegevuste plaan või ebapiisav süsteemsus. Raamatu Transforming You Leadership Culture autorid…
Tahan olla järgmisel aastal parem meeskonnaliige, nii kodus, sõprade seas, kui tööl. Ainult, et … eee, mis ma siis tegema pean? Kasutan oma koolitustel ja…
Kui peaksid valima endale ideaalse juhi, siis millised märksõnad sa nendest paaridest valiksid, valida saaksid igast paarist ühe (laenates Tony Schwartz´i HBRi blogist): Enesekindel…
Kiitmise ja laitmise asemel tunnusta iseennast ja teisi. Raamatupoes käies jäi näppu al(l)ahinnatud raamat budismist igapäevaelus. Rohkelt mitmesuguseid enda sisse vaatamise meetodeid ja budismi olemust…
Kas sulle on kunagi tehtud 360kraadi tagasiside küsitlust? Või kasutatud, näiteks arenguvestluse alusena mingit tagasiside vormi, kus ka teised hindavad sinu tegevust. Kuidas sa oled…
Paar nädalat tagasi toimunud Uue Kursi koolituse esimese päeva õhtul näitas hea kolleeg ja suurepärane koolitaja Kristel Rannamees hüpnoosi. Õigemini näitasime seda endale ise,…
Istusime hubases kohvikus, hea sõber võttis teise tassi kohvi, haukas tüki quiche´i ja hakkas rääkima. Polnud teda tükk aega näinud ja tõepoolest oli hea teda…
Kunagine hea kolleeg Äripäeva päevilt, Ott Heinapuu, hea ja terava nägemisega ning haritud kultuurihuviline luges juttu läbikukkumise sündroomist ning saatis oma kommentaari, mis sisaldab…
Olen juba mõnda aega tahtnud lugeda Simon Sineki raamatut “Start With Why“, siiani pole see õnnestunud. Ja tegelikult pole ma seda tänagi lugenud. Kuniks…
Käisin eelmisel nädalal kinos vaatamas Elizabeth Gilberti menuki “Söö, palveta, armasta” esilinastust. Ma ei ole raamatut kahjuks lugenud, ehkki pärast filmi ja olles interneti vahendusel…
Miks on nii, et muidu täitsa normaalne inimene läheb võimu juurde saades (nt ametikõrgendus või poliitikute puhul võimule pääsemine) mõnikord veidi ogaraks? Tema kõnedesse…
Kaheksa kümnest suitsetamise mahajätjast hakkab uuesti suitsetama. Vaid umbes neljandik inimestest saavutab endale tervise ja heaoluga seotud eesmärgid. Kaalulangetajad, kes murduvad, võtavad keskmiselt tagasi…
Kas sinu järgmise tegevus toob sulle lühiajalist rahuldust, ehk õnnetunnet? Või on ta sulle pikaajaliselt kasulik, ehk tegevusel on tähendus? Kui „jah“, siis…
Ma olen usaldusväärne, otsekohene ja „helikopteri vaatega“. Või olen ma kannatamatu ja isepäine. Kui sa peaksid valima, siis kumb kuvandi pooltest praegu mind paremini…
„Me oleme seda proovinud“. Kuulen juhtidelt seda lauset sagedamini, kui võiks arvata. Me oleme proovinud delegeerida, oleme õppinud ajaplaneerimise tehnikaid, oleme kehtestanud koosolekute rutiine, oleme…
Endiselt aktuaalne artikkel selle aasta algusest: Peep Laja on uue aja ettevõtja. Sellest heleruuge sasipea ning casual riietumisstiiliga mehest räägivad kõik, kellel on Eestis vähegi…
Hea hulk aastaid tagasi, kui töötasin Äripäevas, tegime ümber ajakirjanike motivatsioonisüsteemi. Näiteks sai tubli palgalisa ajakirjanik, kes kirjutas kõige enam „pomme“ ehk esikaanelugusid kuus.
Kõrts nr 10 jätab üsna ilmetu ja armetu mulje. Samas on see Deadwoodis, USAs Lõuna-Dakota osariigi ebaisikupärases linnakeses ka praktiliselt ainuke vaatamisväärsus. See, ja…
„Jumal tänatud, et tuli majanduslangus. Nüüd pööratakse pilgud mammona teenimiselt taas „õigetele“ asjadele – inimlikkus, sõbralikkus, hoolivus, siirus jne.“ Sellelaadseid majanduslanguses helgemat poolt nägevaid…
Veel pole hilja. Õigemini – just nüüd ongi õige aeg. Teha kingitus oma juhile. Miks just juhile? Sest tema on see, kellest, lisaks sinule endale, sõltus ja sõltub sinu tööelu kõige enam. Kui arvestada, et tööl veedame me tervelt kolmandiku oma eluajast, kas poleks siis hea mõte meeles pidada inimest, kelle käes on nähtamatu võlusau, mis võib muuta ja muudab sinu tööelu.
Kas parimad juhid on ekstraverdid või introverdid? Reeglina kiputakse arvatama, et hea juht on ekstravert, hea suhtleja, pigem väljapoole elav inimene, kes tunneb ennast…
Viimasel ajal on tublisti kasvanud inimeste huvi coaching´u vastu ja nii olen ka olnud kutsutud päris mitmele koosviibimisele väiksemas või suuremas ringis rääkima, mis…
Ilmselt olen jätkuvalt poolteist nädalat tagasi toimunud TEDx Tallinn mõju all. TED on kord aastas Californias toimuv konverents, kuhu kutsutakse lühiettekannetaga esinema oma…
Koos oli grupp inimesi, nii kümmekond. Üks inimene juhatati ruumist ja teiste inimeste kuulmiskaugusest välja. Kohalejäänud leppisid kokku ühes kindlas kehapoosis, mida inimene ruumi…
Viimase poole aasta jooksul on mind 4-5 korda tööle kutsutud. Mõtlen siin otseselt palgatööle, mitte coaching´ut, strateegiat või meeskonna arendamist tegema. Ma pole teatud…
Jaan Puusaag, foto: Ekspress Juhtimine.ee tegi intervjuu Krimelte juhi ja suuromaniku Jaan Puusaagiga, kes on pärjatud ka Aasta Ettevõtja tiitliga. Intervjuu keskendub motivatsioonile, sellele,…
Eelmisel talvel, see oli veebruaris, Eesti iseseisvuspäeval, olin tegemas tööd Riias. Ilm oli kohe eriti niru, taevast kallas alla midagi lörtsi ja vihma vahepealset ning…
Ettevaatust, järgneb tasumata, ent siiski PR-teade 🙂 Täna nägi päevavalgust raamat inimeste arendamismeetodist nimega coaching, milles Kanteri tiimi juhi Raul Rebase sõnul on palju juttu…
Tegelikult on see vale. Vähemasti praeguse seisuga. Ta jättis suitsetamise maha. Paar kuud tagasi. Lõplikult… Ja ka mina ei suitseta viimased viis või kuus aastat. Tunneme üksteist…
Kas swedpankurid on aru kaotanud? Finantsinspektsiooni teade huvide konfliktist ja seaduse rikkumisest fondide raha investeerimisel pole veel kõige hullem. Kõige hullem pole ka tõenäoline trahv ja isegi võimalik kahjude korvamine elatakse üle. Kõige hullem on usalduse kadumine – mitte ainult pensionifondide osanike, vaid ka päris tavaliste pangaklientide usalduse kadumine. Selle mõju on tõenäoliselt pikaajaline ning saamatu kommunikatsiooniga saab seda aega tublisti pikendada. Mida ka pank, mulle tundub, on asunud tegema.
Ja ikkagi on pankurite käitumine esmapilgul arusaamatu. On ju olemas reeglid ja sisekontroll ning see on veel selgem kui seebivesi – huvide konflikti eiramine investeerimisel toob pikas perspektiivis pangale kahju, see on nagu õhku visatud bumerang, mis varem või hiljem endale otsaette laksatab. Miks siis ometi? Suure raha nimel? Ma ei arva aga, et tegemist oleks olnud konkreetse sooviga teenida palju raha, nii endale kui pangale. Põhjused võivad olla veidi keerukamad. Ja samas inimlikumad.
Kirjutasin portaali www.juhtimine.ee artikli vastuseks küsimusele: mis on coaching? Siin ta on:
Kohtusin mõned kuud tagasi ühe Eesti suure ettevõtte tippjuhiga. Tal on hea haridus, aastatepikkune tippjuhi kogemus, töötanud nii Eestis kui välismaal, korralikes ja suurtes firmades. Kui peaks keegi kuskil koostama nimekirja Eesti juhtide eliidist, siis kindlasti oleks ta seal sees.
Rääkisime, õigemini rääkis peamiselt tema, mina küsisin. Juttu oli tema ja ta ettevõtte tööst, tema meeskonnast, masust ja selle mõjust nii ettevõttele kui inimestele. Umbes tunnine vestlus keerles, läbi erinevate küsimuste ja teemade tegelikult ühe ümber – mis on tema kui juhi jaoks need kõige olulisemad tegevused ja eesmärgid, millele ta lähematel kuudel keskendub? Ehkki ootused kohtumisele olid algselt mõlemalt poolt teised – minu soov oli huvitava inimesega lähemalt tuttavaks saada ja temal teada saada, mida mina teen – siis jõudsime kohtumise lõpus kohta, kus ta pani endale kirjale kolm olulisemat tegevus-eesmärki lähemaks aastaks.
Ta on üsna tavaline Eesti mees. Neljakümnendates, abielus, kahe lapse isa. Baltimaades tegutseva firma juht, hea haridusega, oma ala vaieldamatu asjatundja. Kaugelt tehtud pilt näitab teda kui edukat juhti, kes praegustel keerulistel aegadel rassib kõvasti, ent kes oma jonni, töökuse ja visadusega teeb asjad ära. Saab hakkama, enamgi veel, saab hästi hakkama. Ent lähipilt temast paljastab uue ja esmapilgul ootamatu külje – tal on hirm. Konstantne hirm selle ees, mis juhtub siis, kui omanik ühel hetkel tunneb, et firmas oleks vaja hobuseid vahetada.
Tahtmata kõlada paranoiliselt – meil kõigil on hirm, mis käib meiega kaasas. Pidevalt. “Kuidas nii?” küsid. “See on jamps. Ma ei tunne praegu mingit hirmu.” Ja ka see on tõsi. Enamik meist on ehitanud enda ümber tegevustest, inimestest, uskumustest immuunsüsteemi, mis maandab hirme ja vähendab ärevust. Vähemasti suudame me ennast enamiku ajast ära petta.
Äripäeva Rikaste TOPi järgi Eesti kümnest jõukaimast inimesest kaheksa on sündinud vahemikus 1960-1966, üks on sündinud aastal 1976 ja üks 1951. Seega võiks väita, et kui sooviksid saada Eesti rikkaimate inimeste sekka, siis peaksid lisaks muudele asjaoludele käima viiekümnendaid, teistel on need võimalused ahtamad. Jama? Võib-olla.
Maailma rikkaima mehe, Microsofti ühele asutaja, Bill Gatesi varanduse suuruseks hindas ajakiri Forbes selle aasta märtsis 40 miljardit dollarit. See on piisav kogus, et panna uskuma Gates´i erakordsusesse – sellist muinasjutulist edu suudavad saavutada ainult geeniused, üliandekad ja ülitöökad inimesed. Ent mis on Gatesi rikkuse taga tegelikult?
Kirjutan raamatut coachingust ja juhtimisest ning nendega seotud asjadest. Siin siis üks peatükk võitmisest. Olen hirmus huvitatud ka tagasisidest, mida võitmise Sinu jaoks tähendab…
7. märts 2009, laupäeva õhtupoolik. Kusagil valmistustakse õhtuseks välja minekuks, kusagil kihutavad autod, kusagil sätitakse end kodu poole liikuma. Suur osa eestlastest on aga naelutunud televiisori ette. Silme all rullub lahti midagi uskumatut – eestlanna on liikumas Euroopa meistritiitli poole. Ja mitte mingis marginaalse, kohaliku tähtsusega spordialas, vaid kergejõustikus, täpsemalt kaugushüppes.
Ksenja Balta valmistub neljandaks hüppeks. Esimesed kaks katset täpselt sama pikad 6.73, kolmas - üleastumine. Balta hoiab teist kohta. Ta valmistub, hoojooks, hüpe… Kõik kunagi või praegu kergejõustikuga kokku puutunud ahhetavad, kes mõttes, kes valjult – nüüd pani küll puraka! 6.87! See tundub uskumatu! On tunne, et see on vähemasti medal, kui mitte…
Inimesed oma olemuselt ei muutu, kinnitas mulle üks Eesti tippjuht. Võib-olla on võimalik arendada-muuta kuskil kümnendiku ulatuses (kui seda muutust üldse on võimalik kuidagi mõõta), ent inimese võime teisi inimesi juhtida on kaasasündinud, seda ei saa kunstlikult luua ega tekitada. „Juhiks sünnitakse,” nentis ta.
Lugesin rakuteadlase Bruce Liptoni populaarset raamatut „Uskumused ja bioloogia”, mis üritab vastata just küsimusele – mis on meile n.ö sünniga, geneeetiliselt kaasa antud ja kuidas mõjutab arengut ümbritsev keskkond ning kuidas me saame ise oma elu mõjutada. Kui jaksad lugeda ka mõningaid senitundmatuid bioloogiast-keemiast pärit termineid, siis raamatu põhipostulaadid on vähemasti intrigeerivad, kui mitte paljudes asjades valgustavad. Soovitan lugeda. Ent siin siis peamised Liptoni väited.
Mõned päevad tagasi coaching sessioonil jõudsime ühe coacheega kuulamise teemani. Täpsemalt, miks on ikkagi nii raske teist inimest ilma vahelesegamiseta kuulata, keskenduda sellele, mida ta räägib ning panna samaaegselt enda mõtted ja agendad kõrvale.
Panen lauale Pulitzeri preemia laureaadi, 20. sajandi ühe tuntuima kultuuriajaloolase Will Duranti raamatust "Ajaloo suurkujud" väljavõtted, mis vastavad küsimusele kuulamisest (ja veel paljudele küsimustele, mis puudutavad konkureerimist, võitlust, "naabrist parem" olemist jne). Duranti raamatud kuuluvad minu lemmikute sekka, soovitan neid lugeda, neis on vastuseid mitmetelegi küsimustele, mida mitmetest juhtimisraamatutest ei leia. Ent siin siis väljavõtted:
Paar aastat tagasi vahetasin töökohta. Enne pakkumuse vastuvõtmist toimus peas kahekõne iseendaga: ühelt poolt ütles mõistus, mida toetasid mõningad emotsioonidele tuginevad tõukurid, et see on superpakkumine, millest ütleks ära ainult poolearuline. Teisalt aga piiksus kõhutunne, aimdus, et see organisatsioon pole päris see, millesse ma hästi sobituks. Võitis mõistus. Sest kõhutundel puudusid argumendid. Kolme kuu pärast läksid minu ja mu tööandja teed lahku.
Kõige üldisemas plaanis ma ei usu, et on olemas häid ja halbu organisatsioone, häid ja halbu tööandjaid. Iga tööandja, organisatsioon on kellegi jaoks hea ja kellegi jaoks halb, pigem võiks öelda sobiv ja mittesobiv. Oleneb vaatenurgast.
Küll aga usun, et igal juhul on kasulik üritada materialiseerida, ära sõnastada oma “kõhutunnet”.
Ära vaata oma kella. Nüüd joonista oma kell nii detailselt kui oskad paberile. Kas tal on numbrinäit või seierid, kas ta näitab kuupäeva, kus asub valmistajanimi, kui suur kell on jne? Valmis?
Nüüd võrdle joonistust ja päris kella. Täpselt sama? Võib-olla. Kahtlustan aga, et enamikel meist on joonistuse ja päris kella erinevus tuntav. “Süüdi” on RAS ehk meie peades tegutsev retikulaarne aktiveeriv süsteem, millest olen paaris kohas ka varem juttu teinud (vt siit ja siit).
Vaatame kella mitmeid kordi päevas ja sadu kordi aastas, ent ei suuda seda ikkagi adekvaatselt joonistada. Sest meie eesmärk kella vaadates on reeglina üks – kui palju kell on? Peades töötav RAS teeb tööd ja välistab muu eesmärki silmas pidades ebatarviliku informatsiooni.
"Hästi tehtud!" Vastas seisva inimese näole ilmub halvasti varjatud heameel. Ja ta puterdab, põsed õhetamas: "Tjah, noh, mis nüüd mina ikka...".
Olen ise selles õhetava põskedega inimese rollis olnud ja selles olen näinud ka paljusid teisi inimesi. Ehkki looritatud tagasihoidlikkusega (eriti hea argument on see, et meie, eestlased, olemegi sellised tagasihoidlikud, kes tunnevad tunnustust saades end ebamugavalt :-)), võib selles vastuses olla siiski ka tubli annus enesekindluse puudumist.
Ja nii kummaline kui see ka tänasel turunduse-reklaami-müügi kuldajastul ei tundu, võib ka enda suurepärastest saavutustest igal pool pasundamine olla märk enesekindluse puudumisest.
Abiks peamiselt karjäärinõustamisega tegeleva veebisaidi www.mindtools.com kirjeldus, panen siia väikese võrdlustabeli mõningatest enesekindla ja vähem-enesekindla inimese käitumistavadest.
Loen (päris mitmendat korda) Kurt Vonneguti "Kodumaata mees", viimast raamatut selle kaks aastat tagasi surnud humanisti sulest. Ja vaimustun üha uuesti toona pealt kaheksakümnese mehe ütlemiste vahedusest ja täpsusest, seda nii inimeste ja inimkonna kohta kui ka, üllatus-üllatus, juhtimise ning juhtide kohta.
Mõned head tükid:
"Veenev oletamine on olnud juhtimise põhiolemus sedavõrd kaua, terve inimliku kogemuse vältel, seega pole üldse üllatav, et suurem osa selle planeedi juhte tahavad oletamist jätkata, hoolimata kogu meile äkitselt osaks saanud informatsioonist."
Viimased kolm-neli aastat on mõjunud mulle heas mõttes laastavalt. Olen vahetanud elukohta, saanud pereisaks, vahetanud elukutset. Muutunud on ka mitmed tõekspidamised, inimeste, juhtimise, majanduse ja elu põhiväärtuste kohta. Ning tänu elukutsele olen õppinud neid muutusi ka endale teadvustama, selgeks puhastama ja vahest ka võimete piires teadlikult kasutama.
Keset neid muutusi on mul tekkinud teatud aimdus sellest, kuidas ja mil moel minuga kokku puutuvad inimesed mul aitavad muutusi teha (või vastupidi). Usun, et iga inimene tahab aeg-ajalt n.ö sirutuda, koorest välja ronida. Ning koorest välja tulemiseks ja eelkõige väljas püsimiseks on oluline teiste inimeste abi.
Minu kogemuse järgi jaotuvad inimesed nelja gruppi, seda just konkreetse inimese muutuse toetamise mõttes.
"Tippu viivad lihtsad, aga järjekindlad sammud." Nii juhatab oma raamatu sisse maailmameister ja olümpiavõitja Gerd Kanter. Tema Raul Rebasega kahasse kirjutatud "15 sammu võiduni" on segu lugudest ja reeglitest. Ja ennekõike on see raamat tööst, targast tööst, nagu Kanter ja Rebane seda nimetavad.
Igaljuhul, kui sul on vähegi huvi selle vastu, kuidas tippu jõuda, mistahes valdkonnas, siis soovitan seda raamatut lugeda. Mõtlemisainet leiab siit nii teemal talent vs töökus kui ka plaanitud edu vs juhuslik õnnstumine.
Aga eelmaitsena panen siia kirja Gerd Kanteri reeglid, sammud, põhimõtted, mis teda tippu viisid. Seega, Gerd Kanteri 15 sammu:
Umbes kell veerand neli esimese mai õhtupoolikul, pärast talgujuhina veedetud päeva Minu Eesti mõttetalgutel, tabasin end mõtlemast üht mõtet. Mõte oli midagi sellist: "See ei olnud päris see, mida eeldasin. See oli midagi hoopis erakordsemat, midagi sisukamat, midagi tulemuslikumat." Sõnaga, olin väga positiivselt üllatunud, sest nii protsess kui tulemus olid suurepärased!
Mulle tundub, et see üritus ületas igas mõõtmes selle, mida arvati sealt tulevat. Ma ei räägi siin ainult ideedest, nende arvust või osalejate arvust. Esimene on üritusele tugev boonus ja teine ei oma sedavõrd suurt tähtsust. Olulisim oli see, et väga suur hulk inimesi võttis kätte ja teadvustas, et muutus algab endast ning rääkis ennast teiste abiga oluliselt teadlikumaks ja enesekindlamaks. See aga on igasuguse tegutsemise eeldus ja alus.
Minu Eesti talgud panid ka mõtlema mõnedele olulistele märksõnadele meeskonnatöös. Vähemasti minul tekkis peas seos viie märksõnade kogumiga.
Keerulistel aegadel räägivad juhid motivatsioonist, õigemini selle vähesusest ja vajadusest seda üles saada. Samas tundub mulle, et motivatsioon on strateegia kõrval teine sõna, mida on äriterminoloogias enim vääriti kasutatud. Motivatsioonist rääkides kipub jutu abstraktsiooni tase kihutama sageli kuhugi avakosmosesse, nii et lõpuks ei saa vestluses osalenud päris hästi arugi, millest siis täpselt juttu oli. Sest sõna motivatsioon alla saab mahutada peaaegu kõike, millega juhid tegelevad. Kuidas siis motivatsiooni luua, ilma esoteerikasse, põhjatutesse teooriatesse ja abstraktsionismi kukkumata?
Jonas (nimi muudetud) on ühe väga tuntud autotootja põhja-regiooni keskastme juht. Perspektiiviga saada lähiajal ametikõrgendust. Me räägime coaching-sessioonil sellest, kuidas ta saaks paremini…
Riia kesklinna hotellifuajees kostab veidi ragisevast kõlarist Antonio Carlos Jobimi kuulsaima hiti the Girl from Ipanema eriti loominguline töötlus. Sulnis rütmis törtsutavad pasunad ja tiniseb…
Loen üht toredat raamatut “Managing Yourself” psühholoog Paul Morgani sulest. Ja leian sealt päris toredaid tükke, eelkõige inimese käitumisest ja enda muutmisest. Seni loetud…
Pean kahjuks sind kurvastama. Erinevalt varem ühes postituses väidetust, ei ole lihtsalt kordades rohkem tööd tehes võimalik saada maailmameistriks mistahes alal või valdkonnas. Täpsemalt,…
Millised on sinu võimalused saada maailmameistriks või olümpiavõitjaks? Või maailma absoluutseks tipuks IT eksperdina? Või reklaamiguruks? Või multimiljärdariks? Või…kelleks iganes tahad? Tjah, kindlasti ei juhtu…
Nii. 5. jaanuar 2009. Esimene sisuline tööpäev. Olen üsna veendunud, et enamikul meist tuli pikkade pühade ajal vähemalt üks idee, mida muuta iseenda harjumustes, oma…
Kas sina tead, kes on talent? Olen lugenud ja kuulnud mitmeid inimesi rääkimas talentidest, talendiotsingutest ja vajadusest hoida tööl ning kasvatada talente. Tekitatud on…
Vahest juhtub elus sündmusi, mis hoolimata teadmisest, et sellest kasu pole, võtavad vanduma. Nii ka täna. Ma ei tea, mis värk selle poliitikaga on, et…
Milline on sinu ID kaardi kaks viimast numbrit? Pigem suurem number, lähemal sajale? Mõtle nüüd, mida sa selle eest osta saaks… Väidan, et küsides seda…
Lugesin just T.H. Ilvese kõne Eesti juubeliaasta lõpuüritusel ja tahan kaasa kiita kahele kõnest meelde jäänud mõttele. Esiteks, kõigest, mis on päriselt hea, saame…
Mõni aasta tagasi intervjueerisin ühe Äripäeva konverentsi raames Baltika suuromanikku ja juhti Meelis Milderit. Teemaks Baltika kannapööre tootmisettevõttest kiirmoe ja jaefirmaks. Mäletatavasti sai Milder ja…
Teisipäeval, Võiduka Meeskonna Juhtimise koolituse järelpäeval (see on neljas koolitusepäev, kus tehakse muuhulgas kokkuvõtteid kuu varem toimunud koolitusest ja vahepeal ära tehtust) põrutas üks osalejatest…
M.O.T.T. Mõni aeg tagasi kirjutasin sellest, kuidas ühe kolleegi kinnitusel jagunevad inimesed kaheks: telekavaatajad ja raamatulugejad, ehk teisisõnu inimesteks, kes pigem ei õpi ja inimesteks,…
Äripäeva veebiblogi avaldas täna ühe tüki siinsest blogist. Artikli peale on kirjutanud kommentaari Marx: “Rambu, sa oled palju muutunud võrreldes sellega, kui töötasid alles…
Ühes varasemas postituses kirjutasin sellest, mida on vaja teha, et inimene hakkaks midagi (vabatahtlikult) tegema. Täna, hetkel tundub mulle hoopis olulisem küsimus, miks me…
Telekavaatajad ja raamatulugejad. Sellise tingliku jaotuse pakkus poolhuumoriga paar päeva tagasi inimeste jaoks välja hea kolleeg. See on üks võimalik vaade inimesele selle järgi, kui…
See juhtus selle aasta märtsis. Või aprillis. Üsna suure organisatsiooni juht rääkis, emotsionaalselt ja kohati ka mõnda vandesõna kasutades, et ta on teinud kõik, mida…
Olen teinud üksjagu meeskonnakoolitusi ning töötanud mitmes kaunis erineva töökorralduse ja -kultuuriga kooslustes. Ning minus hakkab sugenema veel veidi ebamäärane, aga kasvav tunne, et liiga…
Hetk tänasest õhtust Tegelased. Mina, Evelin ja meie kohe-varsti 2-aastane poeg Oskar. Tegevuskoht: auto Teekond ja eesmärk: Oskar vanaema juurest koju.
Pole hullemat loovuse-muutuse-suhtluse-katkimurdjat kui iseenesest süütuna näiv fraas “Jah, aga…”. Pahh, kostab seejärel veekolinat kõigele, mida vestluspartner varem öelnud oli. Tõesti-tõesti, nagu tänasel koolitusel märkis…
Käisin hommikul massazhis. Mõnus. Lisaks sellele, et keegi sinuga tegeleb, mudib ja materdab (heas mõttes :-)), tekitab mõnutunnet ka see, et oled tunniks ajaks kohustanud…
On üks asi. Asi, millele saab taandada kaunis palju sellest, miks ja mida me teeme. Mulle tundub, et üks inimeste tugevamaid käivitajaid ja, isegi täpsem…
