Viis sammu, mis viivad läbimurdeni
Millal sa viimati üllatusid? Nimelt väidab üks viimase aasta bestsellereid, et pea kõigi edukate äriuuenduste alus on ... üllatus. Ja seda on võimalik teadlikult luua.
Millal sa viimati üllatusid? Nimelt väidab üks viimase aasta bestsellereid, et pea kõigi edukate äriuuenduste alus on ... üllatus. Ja seda on võimalik teadlikult luua.
Seal tahaksid töötada sajad tuhanded noored üle maailma. Ent võimalus selleks on oluliselt vähematel ning sinna tööle saamiseks tuleb läbida tõeline vestluste-testimiste kadalipp. Mida nad seal siis nii erilist teevad?
Ta on edasipüüdlik, järjekindel ja hea analüütilise võimega juht. Oma varasemates töökohtades on ta olnud oma ametis edukas. Ent nüüd on ta sattunud olukorda, kus tema vastu on pööranud pea kogu meeskond...
Olen suur inimestesse uskuja ja usun, et inimesed leiavad enda jaoks kõige paremad lahendused reeglina ikka ise. Küll aga tundub mulle samas, et sageli asuvad lahenduste ideed meist endist väljaspool.
"Ma saan aru, et sa soovid uut arvutit, aga ma ei saa sulle erandit teha," ütleb juht. Mul on tunne, et ühel või teisel moel on seda lauset kuulnud meist paljud. Ja see ei ole see, mis meid rõõmsaks teeks...
Käisin Fastleaderi seminaril rääkimas müügi ja motivatsiooni seostest. Õigemini sellest, kuidas mina neid seoseid näen.
"Vabandust, ma eksisin." Kolm lihtsat sõna. Ja ometi kuuleb neid juhtide, ja mitte ainult, ka meie kõigi suust haruharva. Miks?
Meeskondade suhete poolel pole suurimad probleemid lahvatavad konfliktid või egotsentrilised staarid. Meeskondade suurim probleem tundub olevat... konfliktide puudumine.
"Minu elu on vilets." Ühes või teises sõnastuses oleme seda mõtet kuulnud ilmselt paljude inimeste suust. Ja hei, mis seal salata, aegajalt mõtleme seda kõik...
Käisin Fasteleaderi saalikoolitusel rääkimas arenguvestlustest. Ja sellest, miks ja mismoodi nad untsu võivad minna ja kuidas neid siis reanimeerida. Juttu siia ei saa panna, küll aga annavad ehk mõtet edasi ka Prezis tehtud ettekande pildid. Kes täpsemalt tahab teada, see kirjutab või helistab, eks :-)
Kuidas teha nii, et meil oleks päriselt meeskond? Et liikmed tunneksid, et on osa meeskonnast ka siis, kui me pole parajasti kokku kogunenud?
Mis juhtub siis, kui sul tekib võimalus töötada, kasvõi aeg-ajalt, näiteks kodus? Või kohvikus? Või kusiganes sa tahad seda teha. Muutud laisaks, lohakaks, demotiveerituks? Vaevalt. Karta on just vastupidist...
Kas teadsid, et harmoonia on meeskonnas palju vähem olulisem kui konkreetne siht? Või et staari olemasolu meeskonnas suurendab võiduvõimalust kordades?
Kuidas sul see aasta tuleb? Kui sa oled n.ö Eesti keskmises ettevõttes, siis tõenäoliselt on vastus midagi sellist: "No veidi nagu parem on, aga midagi hõisata ka pole. Ja seda ju ei tea, mis tulevik toob."
Täna on tähtis päev. Maailma suurima turuväärtusega firma Apple astub esimest korda avalikkuse ette päris uue tootega pärast oma asutaja ja juhi, pooljumala staatusesse tõusnud Steve Jobsi surma.
Mõtle korraks, mida sa tänase päevase jooksul kuni selle artikli lugemise hetkeni oled teinud. Ärkasid, otsustasid voodist välja tulla, siis dushi all käia, hambaid pesta, müslit süüa ja tass kohvi juua, tööle sõita, kontorisse siseneda, kohvi võtta, oma kohale minna, meilid üle vaadata, kolleegida tööjuttu ajada ... ja nii edasi. Kui uskuda uuringuid, siis vähemalt 40% meie igapäevastest tegemistest pole kaalutletud otsused, vaid harjumused. Ja harjumuste jõud on suur.
Mis on esimene asi, mis sulle pähe tuleb sõnapaariga "halb juht"? Kärkiv autokraat? Lipitsev intrigant? Tegelikkus on tõenäoliselt aga hoopis midagi muud.
"Miks sa seda tegid?!" Laps on pillanud käest klaasi ning see on purunenud tuhandeks killuks. Küsimusele pole tegelikult vastust ja pole ka kindel, kas küsija seda üldse ootab. Küll aga võib küsimus "miks...?" hakata alates sellest hetkest seostuma süütundega...
Kuidas sünnivad suured eesmärgid ja saavad teoks asjad, millest enne tegudele asumist mõeldagi ei osanud. Või ei julgenud.
Puhkuse esimesel nädalal tuled veel tööst välja, teisel puhkad ja kolmandal hakkad mõttes juba tööle minema. Ning siis kuu-paari pärast hakkad uut puhkust ootama...
Iga organisatsioon tahab olla tark ja nutikas. Tahab, et asjad oleks korras tema strateegia, turunduse, finantside, tehnoloogiaga. Ja ometi on maailmas tuhandeid firmasid, kellel need asjad on parimas korras, ent loodetud edu jääb tulemata...
Apple´i asutaja ja juht Steve Jobs oli must-valge suhtumisega mees - inimene või toode või teenus oli tema jaoks kas täielik saast... või siis imepärase geniaalsuse ilming. Ja ometi oli ta paradoksaalsel moel inimesena tõestus sellest, et maailm pole must-valge.
Tööle minnakse firma pärast, lahkutakse juhi pärast, ütleb üks sentents. Kuidas oleks kui tööle mineku otsuse teeks lisaks firmale ka juhist tingitult?
Kui sa tahad, et sinu inimesed päriselt õpiksid, siis ... ära korralda teabepäeva, traditsioonilist koolitustsüklit või kolme tunnist powerpointi esitlust. Miks? Sest inimesed ei õpi nii.
Kuuldused raha kui motivaatori surmast on ilmselgelt liialdatud, kui parafraseerida Mark Twaini. Küll aga on ilmumas üha enam faktidele tuginevaid uuringuid, mis annavad viiteid, kuidas raha motivaatorina tulemuslikult kasutada. Ja üks tugevamaid trende tundub olevat personaalsete boonuste asemel grupiboonuste kasutamine.
Mäletad seda tunnet, kui alustasid esimest tööpäeva uues kohas?
See otsus on raske. Mõnel võtab ta ööune, mõne teeb mitmeks päevaks morniks. Mõnes tekitab ta süütunnet ja mõne sunnib võtma pitsi kangemat. See on tõenäoliselt enim edasilükatud otsus, mida juht saab teha.
Me võime suvaliselt konstrueerida teksti, mis jäljendab teie tegevjuhi kõnet, tegemaks kindlaks, kas tema öeldul on mingi väärtus või on see lihtsalt kaunilt rüütatud totrus inimese suust, kellel on olnud õnne oma ametikohale tõusta.
Mul on hea tuttav tippjuht. Eestlane, vanuselt 40ndate teises pooles, töötanud aastaid välismaal maailmanimega kontsernis, keel onfluent ja kogemusi süle ning seljaga.
Siin on 7 absoluutselt kindlat motivatsiooni killerit. Olen mitmeid kogenud omal nahal ja kõiki näinud päriselus suurepäraselt toimivat.
Klient on kuningas, klient maksab sulle palga, kliendikesksus toob konkurentsis edu. Vabandust, aga sellise mõtlemisega võid sa olla rongist juba maha jäänud...
Nihe mõtlemises algab enamasti pühaduseteotusega. Kavatsen nüüd siin ühe sellisega hakkama saada.
MIT Human Dynamics Laboratory teadlased otsustasid ära mõõta, mida tähendab suurepärastes tiimides koostöö, mis juhtub siis, kui unelmate tiim töötab. Ja lühidalt kokku võttes said neli asja.
See küsimus on otsekui ajastu märk. Ja seda küsimust on küsitud tuhandeid, kui mitte miljoneid kordi ning vaid veidi vähem on proovitud sellele vastust leida. Enamikel juhtudel kasutult.
Kakskümmend aastat tagasi seisime kursakaaslastega TTÜ keemialaboris, valged kitlid seljas, keset mensuure, väävelhappe purke ja igatsorti osutitega masinaid. Mul polnud enamasti aimugi, misasja me seal parajasti tegemas oleme, ent see kõik tundus väga tähtis.
90ndate keskel oli selge, et digiajastu jõuab ka entsüklopeedia kirjastamise ärisse. Ja tolleaegne pea konkurentsitu hiiglane Microsoft otsustas sellest teha suure äri.
Kui palju aega ja tähelepanu sinu arenguvestlusel läks tugevuste selgitamiseks ja arendamiseks? Ning kui palju sai arenguvestlusest endale see, milles sa niiväga hea ei ole?
Mõnikord on asjad elus ootamatult lihtsad. Näiteks tundub mulle üha rohkem sellisena küsimus inimeste vastutusest ja motivatsioonist.
Enne Eesti Laulu lõppvõistlust istusime sõpradega ühes kesklinna lokaalis, mille hetketäituvust iseloomustas fakt, et peaaegu iga külalise kohta oli üks ettekandja. Ennustasime lauluvõistluse võitjaid.
40% meie päevastest tegemistest on tegelikult mitte meie otsused ja vaba tahe, vaid harjumused, ütleb uuring. Ja mida teha siis, kui tahame ühte harjumust muuta?
"See on mingi veidrus, päris firmades ei saa see nii toimida," ütles mulle üks tuttav selle peale, kui kirjeldasin talle, kuidas ühes USA 400 töötajaga tootmisettes teeb iga töötaja kolleegide abiga ise otsuse, mida ja kui palju ja mil moel tööd teeb.
Proovi korraks istutada ennast pilve piirile ja vaadata alla enda poole ning vastata küsimusele: milline sinu töö praegu välja näeb?
Kui inimene saab esmakordselt juhiks, siis pakitakse talle tavaliselt hiiglaslik seljakott, mis kipub inimese selili tõmbama – tee seda ja teist ja kolmandat.
Inimesed on meie väärtuslikuim vara! Meie panustame inimestesse! Ja nii edasi. Ilusad sõnad.
Kaks inimest istuvad laua taga. Räägivad. Üks märgib paberitesse ristikesi. Möödub tund. Inimesed tõusevad, mõlemal on hea meel, et see nüüd läbi sai. Nüüd saab tööle tagasi minna.
Oled õnnelik siis, kui... Tee tööd ja siis tuleb armastus...Siis kui ... Ja nii edasi. Meie mõttemaailm ja arusaamad ühiskonnas ütlevad suurelt jaolt kõik üht: tee tööd, siis tuleb õnn. Mida rohkem teed, seda rohkem saad. Ja nüüd selgub, et tegelikkus on hoopis midagi muud.
Suurem osa tänapäevasest juhtimistarkusest on pärit spordist. Sestap, kui seal juhtub midagi erakordset, tasub tähele panna ja uurida, mis on selle taga. Värske näide NBAst, Oklahoma City Thunder´i võidumarsist.
"Ma tahan, et inimesed võtaksid initsiatiivi ja vastutaksid enam. Et töötajates oleks rohkem seda nn ownership´i."
Google on valitud kolmandat korda ajakirja Fortune poolt parimaks kohaks, kus töötada. Miks, mis on seal nii erilist?
"Me võiksime rohkem esinduskulusid saada," teatas üks ajakirjanikest. Vaatasin talle otsa ja mõtlesin: No kuidas peaks talle vastama, nii et ta ei solvuks, et ma oleks tõsiseltvõetav ja samas toetav. Esimese juhina töötatud päeva kohta paras pähkel, eksole.
Ma ei tea ühtegi teist Eesti ärimeest, kellele oleks sedavõrd palju avalikkuse ees aplause tehtud ja keda oleks sama palju ka maapõhja manatud.
"Juhtimine on kõige ebaefektiivsem töö sinu firmas," nii alustab detsembrikuu Harvard Business Reviews oma artiklit Gary Hamel, vägagi respekteeritud juhtimismõtleja, London Business School´i külalisprofessor. Ja pealkirjastab oma artikli: Alustuseks, vallandame kõik juhid!
Kaks inimkonda enim huvitanud saladust on: mis ootab mind (meid ees) tulevikus ja kuidas teha kulda. Niisiis, üritades anda oma panuse inimkonna uudishimu rahuldamiseks, järgnevas minu ennustus "10 asja, mis hakkavad 2012 juhtuma". PS Kulda ma teha ei oska, see on kindel.
Kirjutasin aasta tagasi artikli 10 asjast, mis mulle tundus, et 2011. aastal hakkavad juhtuma (loe). Ehkki mõned asjad läksid ka täppi, siis mõned asjad läksid ikka päris teistmoodi. Niisiis, enne edasi minemist vaatame korraks tagasi, prognoosi ja tegelikkuse bilanss Sinu ees.
Ühe Eesti mõistes väga suure firma tippjuht küsis kord mu koolituse alustuseks, endal silm kavalalt kissis: "Aga, mis on üldse juhtimine?"
Aastal 2001 oli Enron maailma üks suurimaid energia, gaasi, tselluloositööstusi. Seal töötas 22 000 inimest ja aastakäive oli 12 korda suurem kui Eesti riigi järgmise aasta eelarve. Sama aasta lõpus palus firma kohtult pankrotikaitset.
Ma annan endale aru, et võin järgnevaga endale mõningase pahameele kraevahele kutsuda. Ent teema on selleks liiga laialtlevinud ja intrigeeriv, et sellest mööda vaadata.
"Pagan küll, see ei lähe nii mitte!" hüüatab juht, seistes koosolekuruumis kaks jalga tugevasti maas ning nägu peegeldamas otsusekindlust.
Olen viimase kuu jooksul pidanud 4 tippjuhiga coachingu vestlust, mille teema võiks kokku võtta küsimusega: kuidas hakkama saada üliagara omanikuga?
Kirjuta üles kõik oma tegevused tööl. Nüüd vaata neile peale ja märgi ära, milliseid tegevusi saad teha ainult sina. Ja millised saaksid ära delegeerida, mida võiks teha keegi teine. Ja siis leia inimene, kellele see tegevus oleks jõukohane ja ... delegeeri töö talle.
Need inimesed ütlevad: "Ah, pole mõtet teha...", "Ma olen seda juba näinud", "See on võimatu" või teevad kohatuid ja ründavaid nalju kolleegide najal. Nad külvad kuulujutte, intriige, pessimismi, negatiivsust, lootusetust. Nad saavutavad töövõite teiste arvelt, teevad teiste panust väiksemaks ja enda oma suuremaks (kui on tegemist hea asjaga) ja vastupidi (kui on tegemist kehva asjaga). Nad on pidurid, ehkki mõtlevad endast kui meeskonna tähest ja südametunnistusest.
On sul olnud (või on praegu) juht, kelle töö näib olevat sinu tööelu keeruliseks tegemine - mikromanageerimine, kontrollifriik, arrogantsus ja raudkindel hoiak, et eesmärk pühendab abinõu. "Tulemus loeb," nõuab ta. Ja kritiseerib iga su sammu...
"Muudame töökorraldust. Teeme nii, et Ants hakkab tegema osaliselt Anne tööd ja Jaanus läheb Antsu asemele ja ...." Juhi nägu särab. "Aga mis saab Toomasest?" küsib keegi. "Jah, Toomase tööd tegelikult meil üldse vaja polegi. Me oleme väga efektiivsed." Kuulajad ohkavad, kes seda välja näidates, kes sisemuses. Neil on kõrini. See on kolmas muutuseidee viimase kolme kuu jooksul. Ning nad teavad, et sellega muutustemaraton ei lõpe. Vähemasti selle juhiga mitte.
Mis on esimene mõte, mis seostub sinu peas sõnaga "motivatsioonisüsteem"? Raha? Boonus? Tunnustus? Suurem telefonilimiit? Ja kuidas see motiveerib sind paremate tulemuste nimel töötama? Mulle tundub, et rõhuv enamik neist pigem takistavad kui motiveerivad. Miks?
Mida teha siis, kui staar lahkub? Varem või hiljem on selle küsimusega kokku puutunud ilmselt enamik juhte. Olgu lahkuja siis päris staar või lihtsalt hea…
Mis on see, mis teeb ühest päevast hea päeva? Nii, et õhtul võid öelda endale enne magama jäämist: jah, täna oli hea päev.
Valisin mälu (mis on mõistagi selektiivne :-)) järgi viis enamlevinud küsimust minu koolitustelt. Ehkki neile kõigile ja paljudele veel pakun vastuseid tasuta coachingu e-kursusel, siis siiski mõned väljavõtted minu enda ja osalenute kogemustest.
Suurem osa sellest, mida me kutsume juhtimiseks, tähendab inimestele nende töö keeruliseks tegemist - ütles eelmise aastasaja üks tuntumaid juhtimismõtlejaid Peter Drucker. Tänapäeval keskendub suur osa juhtimise teooria ja tegevuste alustaladest sellele, kuidas kõrvaldada takistusi inimeste teelt, võimaldades anda neil endast parim.
Olen oma coachingu koolitustel tabanud osalejaid arutlemast, mil moel ja millal inimene õpib. Eelkõige seda, kust ja kuidas me hangime uusi teadmisi. Ja olen mõistagi…
"Nad peavad aru saama, et..." Nad peavad aru saama, et töö pole siin lust ja lillepidu. Nad peavad aru saama, et see, mis oli enne, oli enne ja nüüd on nii (kui on toimunud mingi muutus). Või siis - nad peavad aru saama, et nüüd on vaja oma peaga mõtlema hakata.
See on hämmastav, kuidas me tänapäeval tööd teeme. Õigemini, kus me tööd teeme. Ja kuidas töökeskkond ei haaku üldse töö sisuga.
"Aga kas ma siis pean hakkama iga inimesega korra nädalas maha istuma ja siis kõvasti tagasisidet andma?" küsis üks juht paar nädalat tagasi koolitusel. See juhtus pärast seda, kui olime arutanud, et tagasiside peaks tähendama midagi enamat kui aastas 1-2 korda maas istumist ja vestluse ankeedile ristikeste tegemist.
Organisatsiooni tüüp on kõige olulisem asi, mi juhi tööd mõjutab (vaata siit). Organisatsiooni tüüp väljendub ka organisatsiooni struktuuris, vaata neid näiteid allpool.
Me oleme kõik neid näinud. Juhte, kes meid närvi ajavad. Kes mõnitavad, on ebakompetentsed, mikromanageerivad või otsustusvõimetud.
Tosinkond aastat tagasi käisin Financial Times´i toimetuses. Aukartuse ja kerge hingevärinaga vaatasin, kuidas tehakse maailma üht mõjukamat majanduslehte. Muidugi selgus, et ka seal töötavad inimesed ja lehe tegemine on olemuselt ja üldjoontes samasugune pea igal pool. Ent asi, mis mind toona hämmastas, oli toimetuse töökoht - hiigelsuur koppel, kus inimesed istusid 4-5 töökohast koosnevatel "saarekestel". Ning kus oli lisaks siltidele, mis toimetus (välis, kohalik, börs jne) kuskil istub, lakke riputatud ja seinale kleebitud ka meeldetuletused stiilis "Palun vaikust, inimene töötab".
Laenan seekordse postituse refereeringuna Seth Godinilt, mitme hea raamatu autorilt ja nutikalt marketingitegijalt. Kui sinu ette satub uus idee, siis kas sa:
"Mul on täitsa kama, kuidas sa seda teed. Tulemus loeb!" Jaan on ülemus ja teab, et töötaja hindamisel esimene kriteerium on tulemuslikkus. Ja et hea juht delegeerib töötajatele vastutust - "no vaadaku ise, kuidas tulemuseni jõuab!" Mari vaatab Jaanile otsa ja noogutab. Ning läheb nõutu ja veidi kohkunud näoga tagasi töökohale. "Eks kõik on meil siin alguses valget seina vaadanud," meenub talle Jaani lause enne tulemusele keskendumise juttu. Mari ohkab ja asub tööle. Ikka tulemustele keskenduma....
Inimeste tööelu tulemuslikkust mõjutab kõige enam tööelu kvaliteet ja kõige rohkem motiveerib inimesi tähendusrikka tööga kaasnev pidev areng. Fakt. Kui siia lisada veel võimalus ja vabadus teha oma valikuid, on tegu ideaalse tööga, mille isuga tegemiseks pole vaja mõelda välja piitsa ja präänikut.
Ma olen kaks korda reha peale astunud. Mind on kutsutud tööle, korraliku „motivatsioonipaketiga“ (loe: raha :-)). Ja mõlemal korral tagurdasin pärast lühikest aega muhk otsa ees uksest välja. Ebakompetentsus, oskuste puudumine, juhivõimekuse defitsiit? Võib-olla. Ent on ka üks veidi konkreetsem väide, mis lisaks isiklikule kogemusele tugineb ka väärikatele uuringutele juhtimisvallas.
Augusti keskpaik läheneb ja tööhoog hakkab jälle tuure üles võtma. Mitte ainult minul. Täheldan seda ka teiste peal. „Mis see puhkus on?“ küsis täna üks ettevõtja minult vastuseks, kui pärisin temalt puhkuse kohta. Taas hakkab tekkima tunne, et kuhugi on pidevalt kiire, miski vajab kohe ja kiiresti tegutsemist ning ...“appiii, see kuhjub mul üle pea!“.
Mind haarab iga kord õud, kui ma kuulen, kuidas ühes või teises koolis on kehtestatud tulemuspalga süsteem. Kuidas ka koolijuhtide palk sõltub tulemusest ning kuidas õpetajatele pannakse ette porgand – arvates, et nad saavad seetõttu veelgi paremateks õpetajateks.
Olen tegelenud coachinguga kolm aastat ja veidi peale ning vaadates trende koolituses, tundub olevat selge, et coaching on „uus must“ koolituses. Eestis töötab hinnanguliselt 15-20 coachi, kes sellega kas täielikult või osaliselt igapäevast leiba teenivad. Ning ettevõtteid, organisatsioone, kes coachingut oma inimeste arengumeetodina kasutavad, lisandub, nagu seeni pärast vihma – Swedbank, Coca-cola, Elion, Nordea Pank, Sampo Pank – kui märkida vaid mõningaid suuremaid. Ja ometi on meil coachingu levik tagasihoidlikult öeldes lapsekingades, me oleme seal, kus lääneriigid olid umbes 10 aastat tagasi. Ent milline on siis perspektiiv?
Mõnikord (ja sugugi mitte liiga tihti) on nii, et aeg, sisemine valmisolek ja tugev väljastpoolt tekitatud emotsioon saavad kokku. Ja siis sünnib midagi, mida sõnades on raske kirjeldada. Aeg ja ruum kaovad, jääb vaid midagi hiiglasuurt ja samas hoomamatut. See on otsekui lummus, millesse sa mähkud.
Kui ma kunagi palgatööl olin, saatis mu toonane ülemus mulle umbes neli-viis meili päevas. Kritiseeris, süüvitamata asjade tegelikku seisu, andis „tagasisidet“. Ja küsis nõudlikult: mida sa ette võtad? Lisaks helistas paar korda. Siis tuli istus poole koosoleku pealt maha, et näha, mida ma siis nüüd ette võtan. „Lihtsalt vaatan,“ ütles ta. Koosolek ja palju muudki oli lörris. Siis kutsus vaibale. Nõudis tulemust ja ikka jälle tahtis kuulda, mida ma ette võtan. Kusjuures mitte ainult antud konkreetses olukorras, vaid ka mingites hüpoteetilistes, ebareaalsetes olukordades. Ma ei räägigi Exceli tabelitest, mida pidi täitma hakkama, ent mille kasutegur töövahendina lähenes kiirelt ... nullile.
Mulle tundub, et Eesti ettevõtetes on midagi uut tärkamas. Kui uuringus üldistatuna ei taha Eesti juhid vastutust jagada ning eelistavad motivatsioonist rääkides keskenduda rahale, siis on näha päris mitmeid näiteid, kus tehakse tõsiseid katseid pöörata ettevõtte nägu oma inimeste poole.
Head juhid on head planeerijad, teevad oma otsuseid analüüside põhjal ning kontrollivad täielikult oma aega ja tegemisi. Seda ja palju muudki leiad enamikust juhtimisest rääkivast raamatust ja kuuled pea igal juhtimise teemalisel koolitusel. Ning pärast sellist kogemust tunneb enamik juhte, et „Eee, huvitav küll. Aga see pole minu elu.“
Ühel minu motiveeriva juhtimise teemalisel koolitusel osales ehtekaupmees. Täpsemalt oli ta ühe Eesti mõistes päris kopsaka ehteid, kangaid, nööpe, lukke jt asja juurde käivaid nipsasjasu müüva poeketi omanik. Olnud selles äris paarkümmend aastat. Naine. Kogenud, tunneb kaubandust ja oma valdkonda läbi ja lõhki. Empaatiline, oma inimeste eest väljas. Ja samas korda nõudev. Hea juht.
Tean ühte ettevõtet Eestis, kus viimase tosinkonna aasta jooksul on tehtud umbes 5-6 organisatsioonilist muutust. Mitte mingit nipet-näpet siit-sealt kohendamist, vaid kõiki ja kõikehõlmavat muutust. Eranditult kõik muutused on ebaõnnestunud, tulemus pole see, mida sooviti. Tagajärjeks on väsinud, tülpinud ja usu kaotanud inimesed, eesmärgid – kui neid ka oli – on endiselt saavutamata – äri toodab kopsakat kahjumit ja ... ees ootab uus muutus. Edukas organisatsiooniline muutus eeldab tegelemist kahel rindel – asjadega ja inimestega. Kui asjadega tegelemisel on sageli n.ö asjad korras – olemas on vajaduse kirjeldus, korralik tegevusplaan, eelarve, kontseptsioon, rakenduskava, riskianalüüs jne – siis inimeste poolega teadlik tegelemine on jäetud kuidagi juhuse hooleks. See on ka peamine põhjus, miks erinevate uuringute järgi 60-80% organisatsioonilisi muutusi ebaõnnestub.
Ta on neljakümnendates eluaastetes ühe Eesti keskmise suurusega firma juht. Ta on olnud juht viimased 10 aastat, erinevates firmades nii Eestis kui ida pool ning üheks oma tugevuseks peab võimet oma ideid töötajatele müüa. Ta on käinud juhtimiskoolitustel ja seal on talle kätte antud konkreetne idee müügi mudel – 1,2,3 ja idee on müüdud.
Loe järgnevaid väiteid ja kirjuta enda jaoks üles või hoia meeles, ka sa nõustud väitega või mitte: 1. Sa oled väljakujunenud ja teatud kindlat tüüpi inimene ning seda pole tegelikult võimalik kuigi palju muuta. 2. Pole tähtis, missugune inimene sa oled, sul on alati võimalik seda oluliselt muuta. 3. Sa võid hakata mõningaid asju teisiti tegema, ent oma põhiolemust ei ole sul võimalik muuta. 4. Sa võid alati muuta ka neid asju, mis moodustavad sinu põhiolemuse. Vastatud?
2009. aasta veebruariks oli asi selge – aastaid pidurdamatult voolanud piimajõed koolitusturul olid kokku kuivanud. Nii oli see ka Vain & Partnerites, toonases ja ka praeguses ühes Eesti suurimas müügi- ja juhtimiskoolitusfirmas. Töötasin siis seal veel viimaseid kuid ja müügikoosolekul hõreda Exceli müügitabeli põrnitsemine oli kõike muud kui mõnus tegevus.
Kujuta ette, et oled 100 aastane. Väärikas jalutuskepiga vanahärra või laia suvekübaraga igahaljalt sharmikas daam. Jalutad mõnusasti mööda kesklinna tänavaid. Sul on aega. Vahepeal seisatad, vaatad inimesi, vaateaknaid, mööda sõitvaid autosid. Siis jalutad edasi, istud mõnusasse välikohvikus päikese kätte lauda ning tellid tassi head kohvi.
Kirjutasin Delfi palvel kommentaari EASi tellimusel valminud juhtimisvaldkonna uuringule. Uuring ise asub siin. Ja siin siis ka kommentaar, toimetamata kujul: Uuringust joonistus minu…
Kui ma olin 7- aastane, kutsus naabripoiss mind väravpalli trenni. Pidavat igavesti äge mäng olema. Või jah, ega sel selles vanuses väga vahet polnud, mis mänguga oli tegu. Peaasi, et sõbrad käisid. Nii läksingi ühel sügisehommikul koos sõbraga toonase TPI spordihoonesse ja väriseva südamega astusin treeneri ette. Õnneks oli seal minusuguseid veelgi ning pealegi olin juba enne Mustamäe paneelmajade vahelistel palliväljakutel karastunud, niisiis ei valmistanud mängu lülitumine mulle suuremaid probleeme.
Mind hämmastab, millise innukusega haaratakse vahest kinni uutest meeskonnatöö- või juhtimismudelitest ja nippidest-trikkidest, mis nendega kaasnevad. Suurt muud polegi vaja, kui tark raamat või konsultant…
Paar nädalat tagasi osales minu coachingu koolitusel Eesti üks tuntumaid värbamiskonsultante. Ja ta rääkis, kuidas kaunis sageli kohtab inimesi, juhte, kes ütlevad: „Tahaksin teha midagi muud, teises valdkonnas, teisel erialal, võib-olla ka ise oma äri tehes.“ Ning konsultant lausub: „See on suurepärane! Aga kas oled valmis selleks, et su sissetulek langeb, vähemasti alguses?“ Ja vastus? Mõistagi midagi sellist: „Eee, hea küll, kas sa saaksid mulle vaadata ikka midagi, mis mu praeguse töö sarnane on...“.
Hea blogilugeja. Kõigepealt aitäh, et huvitud minu kirjatükkidest, just see on ka peamine põhjus, miks seda blogi pean. Ja siis – tegin endale Facebookis lehekülje,…
Kui juhi tagasiside on kasutu (vt artiklit Juhi tagasiside toob pigem kahju kui kasu), kui ta ei saagi olla see, kes ütleb, kuidas asjad peaksid olema ja kuidas me sinna jõuame, siis … mis siis on üldse juhi roll? Charles S. Jacobs´i ja tema raamatu “Management Rewired” abil ehk midagi alljärgnevat.
Umbes tosinkond aastat tagasi osalesin tagasiside teemalisel koolitusel. Kus õpetati, kuidas juhina anda tagasisidet, kuidas oma negatiivset tagasisidet kolmekihilise hamburgerina esitada ning kuidas inimesed lausa janunevad juhi pai või kareda sõna järele. Arenguvestluste ajal siis mõistagi ütlesime ja märkisime paberile ettemääratud lahtritesse, kuidas me juhtidena töötajate tööd hindame. Oi me olime pärast rahul, sest olime saanud inimest “aidata edasi õigele teele”, sinna, kuhu meie arvates ta peaks minema. Ja mis sellest päriselt muutus? Suurt ei midagi. Õigemini lähema paari päeva või ka nädala jooksul võis inimene veidi oma käitumist muuta. Ent järgmisel aastal istusime samas klaasseintega nõupidamisteruumis ning rääkisime jälle sellest, mida ta teisiti oleks võinud teha...Ja mõne aasta pärast oli ka rahulolu kadunud - no miks ma igal aastal pean pea sama sisuga “tagasisidega” välja tulema. Ah, lähme parem teeme tööd ka, linnuke on kirjas...Ja mõnikord oli mõne aasta pärast ka inimene kadunud.
Teen koolitusi ja coachinguid juhtidele ning ikka ja jälle tellitakse tegelema delegeerimise, eesmärgi seadmise, meeskonna juhtimise, coachingu jne teemadele. Sõnaga, tegelema kõige sellega, kuidas osalejad saaksid olla paremad juhid oma inimestele. Ning pea iga kord jõuame varem või hiljem teemani juhi suhe enda juhiga. Ja veel enam, pea iga kord varjutab see teema, kasvõi hetkeks, kõik muu.