Siin on jutud juhtimisest, meeskonnatööst, motivatsioonist ja muustki, mis seotud coachinguga.
Aastaid tagasi kuulasin Vikerraadiost jutusaadet toona juba elusügisesse jõudnud kuulsa Vene näitlejaga, kes vastas küsimusele – millal teil tekkis tunne, et olete teel millegi olulise poole, et teist võib saada suur näitleja – nii: sel hetkel, kui lõpetasin ajalehtedest teatrikriitika lugemise.
Täna ei tulnud üldse välja, ma olen ikka nii kehva selles, on jutt, mida mõtlevad või ka ütlevad päris mitmed pärast soorituse tegemist. Ka tippjuhid. Ka tippsportlased. Õigemini – eriti tippjuhid ja tippsportlased.
Kas sa oled näinud oma valdkonna tipptegijat, võiks öelda ka oma selge ja nähtava kirega inimest… kelle elus valitseks tasakaal?
Mida aasta edasi, seda vähem ma proovin lugeda raamatuid ja artikleid, kus öeldakse kindlas kõneviisis, et hea juht peab olema just selline või teistsugune. Hooliv, empaatiline, inimesi kuulav. Või siis visionäär, isegi autokraatlik, vaid tulemusest hooliv.
Viimase paarikümne aasta jooksul on spordivaldkonna terminid, metoodikad ja loogikad trüginud jõuliselt orgnisatsiooni ning inimeste arendamise valdkonda. Sündinud on uus tõug töömaailmas – korporatiivne atleet.
Kujuta ette, et oled ruumis, kus sinu ees laual on jääkuubik. Ruumis on -5 kraadi. Suu kaudu hingates näed oma hingeauru. Jääkuubik laual näeb välja just sobiv, et teda panna jahutama head värskendavat jooki. Ja siis hakkab ruumis soojemaks minema…
Sellise provokatiivse pealkirjaga meili sain hiljuti James Clearilt, raamatu Atomic Habits autorilt. Ent paradoksaalselt, see, mida ta eesmärkide “asemele” pakub, on ometi metoodika, mida kasutavad just eesmärgistamisel maailma ühed parimad juhid, organisatsioonid, sportlased.
Miks on nii, et mõni teeb treeningul supertulemuse ja võistlusel kõrbeb täiega? Või miks mõni on superhea esineja oma meeskonna ees, ent ei saa sõna suust, kui peab täpselt sama asja tegema telekaamerate või 200 pealise kuulajaskonna ees. Vastust tuleb otsida ühes nähtuses, mis erinevates olukordades tabab meid kõiki – see on pinge.
On ju üldteada, et hea juht on toetav, inimesi kaasav ja ennast inimestega suheldes vabalt tundev tegelane. See kõik on õige… kuni ühel hetkel selgub, et selline juht on kõige kehvem, mis saab meeskonda või organisatsiooni tabada.
Mis on esimene asi, mida peaks juht tegema, kui tahab näha oma meeskonnas usaldust ja avatust ning ausat tagasisidet?