Siin on jutud juhtimisest, meeskonnatööst, motivatsioonist ja muustki, mis seotud coachinguga.
Omamoodi on see kummaline nähtus. Et kõige raskem hetk võistlustel pole sageli lõpus, mil keha peaks justkui kõige enam väsinud olema. Vaid hoopis kuskil teise poole alguses. Seda on ilmselt kogenud pea kõik sportlased. Kui oled pingutamas n.ö piiri peal. Ja jõuad võistlusega poolele maale ning peas peaks hakkama töötama mõte “ainult pool ongi veel”, siis kipub vahest ligi hiilima …
2013. aasta aprillis rebestas maailma tugevaima korvpalliliiga NBA superstaar Kobe Bryant Achilleuse kõõlust. Valu, mille ette kujutaminegi toob näole grimassi, rääkimata siis selle päriselt tundmisest. Keegi poleks halvustavalt talle näpuga viibutanud platsi kõrvale pikali vajumise või ka platsilt ära kandmise korral. Ent ta läks ja pani sisse mõlemad vabavisked. Kõhklusteta. Ja alles siis lahkus riietusruumi, omal jalal.
See on ju ilmselge ning me teame seda kõik. Selleks, et olla edukas, tegele pigem vähemate teemadega. Ja tegelikult on see ainult pool edukuse valemist.
Käes on aeg, kus ei möödu paari tundigi, kuni keegi tuttavatest postitab pildikesi toredatest treeninglaagritest. Hispaania lõunarannik. Itaalia maalilised mäed. Mallorca. Ja nii edasi. Õnnelikud ja üldse mitte väsinud näod pärast 2 kilomeetrise tõusu võtmist. Või pärast 100 kilomeetrist sõitu kohvitades. Küll nad on tugevad ja kus ikka treenivad!
Miks on nii, et nii mõnigi treeningute maailmameister ei suuda võistlustel oma head vormi tulemuseks vormida? Vastus on sageli ehk vastupidine intuitiivsele arvamusele – me lihtsalt kipume võistlustel pingutama liiga palju.
Mõnikord ikka meil kõigil kihvatab. “Vaata, milline sa ise oled!” tahaks vastata … ja vahest kahjuks vastan ka. Teiste süüdistamine on midagi, mida me kõik taunime. Ja mida me kõik, vähemasti enamus meist, ikka teeb. Miks?
Kõik, kes on Pühajärve triatlonil – vanasti 111 nime kandnud võistlusel või nüüdsel Otepää 70,3 poolpikal – käinud, teavad seda. Teavad seda tunnet, mis tuleb pähe ja kehasse jõudes Poslovitsa tõusu alla.
Parimad juhid ei muretse selle pärast, kuidas oma inimesi motiveerida. Nad muretsevad selle pärast, kuidas hoiduda inimesi demotiveerimast, on öelnud Jim Collins, juhtimisraamatutest klassikute Valik olla suurepärane, Loodud kestma, Heast suurepäraseks jne autor. Mis on aga see, mis tipptegijaid ehk enim närvi ajab, demotiveerib – kui peenemat koolitusslängi kasutada?
Oh mulle lihtsalt pole seda visaduse ja enesedistsipliini geeni antud. Umbes sarnast väidet olen erinevates vormingutes ja erinevatelt inimestelt aastate jooksul üksjagu kuulnud. Ja see on üks kahetsusväärsemaid uskumusi, mida olen inimeste juures kohanud. Sest – enesedistsipliin on õpitav.
Kas tead, mis on see oskus või omadus, mis aitab kõige paremini ennustada, kas sportlane jõuab oma potentsiaalse võimekuse tippu või mitte?