Siin on jutud juhtimisest, meeskonnatööst, motivatsioonist ja muustki, mis seotud coachinguga.
Sellise provokatiivse pealkirjaga meili sain hiljuti James Clearilt, raamatu Atomic Habits autorilt. Ent paradoksaalselt, see, mida ta eesmärkide “asemele” pakub, on ometi metoodika, mida kasutavad just eesmärgistamisel maailma ühed parimad juhid, organisatsioonid, sportlased.
Miks on nii, et mõni teeb treeningul supertulemuse ja võistlusel kõrbeb täiega? Või miks mõni on superhea esineja oma meeskonna ees, ent ei saa sõna suust, kui peab täpselt sama asja tegema telekaamerate või 200 pealise kuulajaskonna ees. Vastust tuleb otsida ühes nähtuses, mis erinevates olukordades tabab meid kõiki – see on pinge.
On ju üldteada, et hea juht on toetav, inimesi kaasav ja ennast inimestega suheldes vabalt tundev tegelane. See kõik on õige… kuni ühel hetkel selgub, et selline juht on kõige kehvem, mis saab meeskonda või organisatsiooni tabada.
Mis on esimene asi, mida peaks juht tegema, kui tahab näha oma meeskonnas usaldust ja avatust ning ausat tagasisidet?
Meile meeldib mõelda endast kui ratsionaalsest olendist, kes teeb oma otsuseid ja annab hinnanguid ikka kaalutletult ja läbimõeldult. Ja see on tõsi… siiski üsna vähestel kordadel.
Mentaalset tugevust peetakse olenemata valdkonnast, spordist ja ärist kuni poliitikani, olulisimaks võtmeteguriks edus. See, mis meie peades toimub, võib määrata isegi kuni 50-80% edukusest, viitavad erinevad uuringud kõik samasse suunda.
Sõprade ja nende peredega vana aastat ära saates ja uut tervitades näitas sõber Facebookis kulutulena levivat klippi. Kus kümmekond vene meest laulsid surmtõsiste nägudega: see oli raske aasta.
“No mis aasta see siis ka oli?” küsime mõnikord endalt ja teistelt jõulude ja uue aasta lähenes või ka vahetult enne 31. detsembri kesköö rakettide kõminat. Vastata võib mitut moodi – võib rehmata käega ja paugatada midagi emotsionaalset. Ent võib ka teisiti.
See oli vist selle suve kõige palavam päev. Küllap ka osaliselt seepärast oli Saaremaal, minu maakodu lähedal asuvas Asva viikingite külas üsna kesiselt külalisi. Sellist keskpäevast põrgukuumust on mõistlik vältida. Aga noh, lastele on selle seletamine ehk mõnikord sama nagu – sobivat kujundit palavale päevale otsides – hane selga vesi.
Tahtmise ja tegemise vahel on kuristik. Ja neid kahte ühendab julgus. Ning julguse puudumine on päris levinud vabandus, miks mingeid asju tegemata jäetakse.