Kui enamikule meist on siht lihtsalt kriis üle elada, siis umbes kolmandik tuleb praegusest eriolukorrast välja tugevamana kui nad olid kriisi tekkides. Kes meist on seal kolmandiku sees, sõltub meie endi valikutest.
Mõnikord ajab ikka närvi, miks teised inimesed niikaua mäletsevad. Nämmutavad, jokutavad, jauravad, kurdavad. Miks nad ometi kord edasi ei lähe?
Ootamatutest ja suurtest tagasilöökidest ei vii meid läbi trimmitud efektiivsus, sügav sisekaemus või erakordne tahtejõud. Jamadest viib läbi vastupanuvõime. Ja selle kasvatamine võiks olla hetkel inimestena meie olulisim siht.
Kui tundub, et meie valikud ja võimalused muutuvad üha ahtamaks, siis seda olulisemaks muutub võimsaim vahend pinge ja stressi olukordades toime tulemuseks. See on oma tähelepanu juhtimine.
Meil on avanenud erakordne võimalus. Teha vähem koosolekuid. Ja teiseks teha need, mis toimuvad, oluliselt tulemuslikumaks. Kuidas?
Paljude juhtide ja ettevõtjate jaoks on see nädal läinud ja läheb edasi laeva vajumise peatamisega. Ja see on ka mõistetav, käimas on ellu jäämise mäng - kui pole äri, pole töökohti, pole ka inimesi tööl. Ent hiljemalt järgmisel nädalal on viimane aeg võtta fookusesse inimesed.
Rääkisin eile kahe ettevõtjaga, kellest üks “võtab rahulikult ja vaatab mis saab, ehk riik tuleb ka appi” ja teisel oli õhtuks selja taga pikk ja jätkuv tööpäev täis otsuseid.
Kuidas ma kodustega toime tulen? Kas töötajad ikka teevad kodus tööd? Millal see mööda saab? Mis mu tööst saab? Ja nii edasi.
Igal aastal tehakse sadades Eesti organisatsioonides pühendumuse uuringuid, uuritud on ka Eesti töötajate hoiakuid üldisemalt. Ja see olukord ei näita paranemise märke. Ent äkki polegi viga numbrites ja inimestes ja juhtides. Vaid hoopis... meie vaatenurgas.
Eesti parim naisrattur, 500+ inimesega tehase juht, tippsportlastega tegelev treener, ülikooli tippjuht, finantskontserni baltimaade müügijuht. Ja veel mitmeid, keda ma imetlen ja kellega mul on olnud ja on ka praegu siiras heameel koostööd teha.
Mõnikord juhtub juhi coachingu programmis väikene ime. See on siis, kui taipamine ja muutus on jõudnud sügavamale kui lihtsalt “olen parem juht” või “teen paremaid vestluseid”.
See on hämmastav, kui paljud sportlased, tippseptsialistid, juhid, inimesed lähevad tegema olulist sooritust - võistlust, lavaesinemist, tööintervjuud, koosolekut, tele- või raadiosaadet - ainsa mõttega: teen oma parima.
90% meeskonna edukusest on määratud juba enne meeskonna “päristöö” algust. Nii väidab Harvardi Ülikooli professor Richard Hackmann, kes on meeskondade edukust uurinud - päris firmades, päris meeskondade ja päris inimestega - aastaid.
Demokraatia on hea ja igati kasulik asi, ent kooli, asutust, firmat ega ka riiki saa juhtida nii, et tehakse vaid seda, mida enamus nõuab.
See on tipptegijate Püha Graal. Mida pidevalt otsitakse. Ja vahel ka leitakse. Ent mis tundub olevat midagi õnne sarnast - mida rohkem selle leidmisega pingutatakse, seda kaugemale see kipub nihkuma.
Kuidas tulla toime keeruliste inimestega? Suhtlemine keeruliste meeskonnaliikmetega. Rasked inimesed sinu meeskonnas. Kuidas mõista keerulisi inimesi?
Elasid kord kolm müügimeest. Härra Soovin, härra Tahan ja härra Pean.
Kuidas tulevast head juhti, liidrit ära tunda? Ja teha seda veel enne, kui ta päriselt juhi rollis tööle hakkab?
Ma ei tohi nii mõelda! Ma pean mõtlema positiivselt!
Pole midagi uut siin päikese all. Mobiiltelefonid, videokõned, allveelaevad, inimese jalg Kuul või tablettidega psüühhika mõjutamine - need ja veel palju asju on kõik juba ammu ette ennustatud.
Ausalt öeldes tekitab enda kohta aasta aruande kirjutamine ja selle avaldamine veidi veidra tunde.
See pole tegelikult väga üllatav. Ning õhtumaades, sh Eestis on see eriti laialt levinud. See on igatsus kestva ja püsiva enesekindluse, õnne ja rahuolu järele. Ning kahjuks, õigemini õnneks on see illusioon.
Kusagil 2000ndate alguses istusin oma selleaegse juhi ja Äripäeva peatoimetaja Igor Rõtoviga tema kabinetis ja tegime minu arenguvestlust.
Tagasilöögid on elu paratamatu osa ja igatsus stabiilse, ühtlase ja igikestva rahulolu ja õnnetunde järele on küll mõistetav, ent ehk ebamõistlik uskumus. Ent sama ebamõistlik on endale veel ise tagasilööke juurde tekitada.
Vähe on juhi puhul nähtusi, mis meeskonnale ja organisatsioonile rohkem kahju tooks. Ja sportlase puhul on samast nähtusest tulenev kahju selgelt mõõdetav tulemustes. See nähtus on otsustamatus.
Üha enam kasutatakse spordimaailmas, ent ka mujal uut vahendit inimeste võimekuste ja tulemuste kasvatamiseks. See vahend aitab muuhulgas: kasvatada enesehinnangut, hüppeliselt tõsta enesekindlust, ta aitab muuta sündmuste ja asjade tähendust ning lõppkokkuvõttes muudab käitumist ja tulemusi.
“Mida te nüüd edasi teete?” küsisin. Inimesed nõupidamisteruuumi laua ümber vakatasid korraks. Põrnitsesid, pead norus ja nõutu näoga, lauaesist. Kuni keegi tõstis pea ja hakkas… uuesti kirjeldama seda, mis valesti on.
Mulle kohutavalt meeldib, kui valikud juhi ees on selged. Eriti need suured, 3-5 põhimõttelist valikut, mis puudutavad väärtusi, meeskonna ja enda käitumise põhimõtteid. Ja muidugi ma tean, kuivõrd palju keerulisem on päriselu. Ent see ei sega püüdlust teha endale valikuid lihtsamaks ja selgemaks. Üks neist juhi ees seisvatest suurtest valikutest on: kas meeskond on meil alati esimene valik?
Mõtle korraks tagasi viimasele sündmusele - kas spordis või tööl - kui tegid kõva pingutuse... ja siis otsustasid, et ahh, asi pole ikka seda väärt, kulgeme nüüd edasi tasapisi ja rahulikult.
Kui sa sisestad Amazoni otsingusõna leadership ehk eesti keeles eestvedamine, saad üle 40 000 tuhande raamatu vastuse. Millest 99,9% räägivad sellest, milline üks hea liider välja näeb.
Hea meeskond on see, kus kõik teevad kõike võrdselt! Ja tegelikult on see tulemuse suhtes üks kahjulikumaid mõtteviise, mis meeskonnas saab levida.
"Mõtle positiivselt!" on tõnäoliselt üks enamlevinud nõuandeid, mida me teistele ja ka endale jagame, kui teame, et ees ootab pinge olukord. Ja ettevaatust - see võib olla üks kehvemaid nõuandeid üldse.
Hea jalgpallur peab oskama lüüa ja triblada mõlema jalaga, loomulikult. Ainult et… Lionel Messi, maailma parim jalgpallur - vähemasti väga suure osa jalgpallihuviliste silmis - teeb seda kõike peamiselt ainult vasaku jalaga.
Me oleme kõik piltlikult öeldes maailmameistrid - olgu valdkonnaks sport, programmeerimine või meeskonna juhtimine. Ent enamasti oleme seda rahulikel aegadel, kuni hetkeni, kuni külla saabub tegelane, kes meie illusioonid ja kaardimajakese kokku lükkab. Tegelase nimi on pinge.
Pole vist vaja kirjeldada, milline näeb välja ülekoormatud juht - töötagu ta organisatsioonis mistahes tasemel, alates eesliini tiimiliidritest kuni tippjuhtideni. Me oleme seda kõik näinud, tõenäoliselt enamus juhtidest ka isiklikult kogenud.
Kas kõik või mitte midagi! Täna teen oma isikliku rekordi! Täna panen kõik mängu ja võidan!
Mida varem me “oma ande”, oma teemaga tegelema hakkame, seda kaugemale jõuame. Tippjalgpallur ja -tennisist alustab ikka juba lasteaias, 8-aastasena klaveri mängimist alustades võib juba hilja olla ja 20ndates või suisa 30ndates oma teemani jõudmine on… noh, siis on juba kõik teised ammu eest läinud. Või kas ikka on?
Juhtimisest rääkivaid raamatuid on maailmas tõesti ehk liiga palju. Pigem harva kui sageli leian mõne, mille kohta julgen öelda - kui sa peaksid lugema vaid ühe raamatu juhtimisest ja eestvedamisest, siis loe seda. Nüüd ühe sellise raamatu jälle leidsin.
Ma ei taha tippsportlaste puhul rääkida enesekindlusest, on öelnud maailma ehk üks tuntumaid spordipsühholooge Steve Peters.
Oled sa kunagi läinud närvi, kui keegi on laua- või kaardimängus sind võitnud? Oled sa kunagi tundnud kerget ärritust, kui sinu kolleegi avalikult kiidetakse? Oled sa mõnikord teinud oma töö ära kiiresti ja sellest ka avalikult teada andnud - lihtsalt seepärast, et olla esimene?
Paar aastat tagasi istusime olümpiavõitja Gerd Kanteriga tema esimese sponsori Osmani kebabi õue peal Mustamäel. Ja rääkisime, spordist ja sellest, kuidas sportlane mõtleb ja mida teeb.
Aastaid tagasi kuulasin Vikerraadiost jutusaadet toona juba elusügisesse jõudnud kuulsa Vene näitlejaga, kes vastas küsimusele - millal teil tekkis tunne, et olete teel millegi olulise poole, et teist võib saada suur näitleja - nii: sel hetkel, kui lõpetasin ajalehtedest teatrikriitika lugemise.
Täna ei tulnud üldse välja, ma olen ikka nii kehva selles, on jutt, mida mõtlevad või ka ütlevad päris mitmed pärast soorituse tegemist. Ka tippjuhid. Ka tippsportlased. Õigemini - eriti tippjuhid ja tippsportlased.
Kas sa oled näinud oma valdkonna tipptegijat, võiks öelda ka oma selge ja nähtava kirega inimest… kelle elus valitseks tasakaal?
Mida aasta edasi, seda vähem ma proovin lugeda raamatuid ja artikleid, kus öeldakse kindlas kõneviisis, et hea juht peab olema just selline või teistsugune. Hooliv, empaatiline, inimesi kuulav. Või siis visionäär, isegi autokraatlik, vaid tulemusest hooliv.
Viimase paarikümne aasta jooksul on spordivaldkonna terminid, metoodikad ja loogikad trüginud jõuliselt orgnisatsiooni ning inimeste arendamise valdkonda. Sündinud on uus tõug töömaailmas - korporatiivne atleet.
Kujuta ette, et oled ruumis, kus sinu ees laual on jääkuubik. Ruumis on -5 kraadi. Suu kaudu hingates näed oma hingeauru. Jääkuubik laual näeb välja just sobiv, et teda panna jahutama head värskendavat jooki. Ja siis hakkab ruumis soojemaks minema…
Sellise provokatiivse pealkirjaga meili sain hiljuti James Clearilt, raamatu Atomic Habits autorilt. Ent paradoksaalselt, see, mida ta eesmärkide “asemele” pakub, on ometi metoodika, mida kasutavad just eesmärgistamisel maailma ühed parimad juhid, organisatsioonid, sportlased.
Miks on nii, et mõni teeb treeningul supertulemuse ja võistlusel kõrbeb täiega? Või miks mõni on superhea esineja oma meeskonna ees, ent ei saa sõna suust, kui peab täpselt sama asja tegema telekaamerate või 200 pealise kuulajaskonna ees. Vastust tuleb otsida ühes nähtuses, mis erinevates olukordades tabab meid kõiki - see on pinge.
On ju üldteada, et hea juht on toetav, inimesi kaasav ja ennast inimestega suheldes vabalt tundev tegelane. See kõik on õige… kuni ühel hetkel selgub, et selline juht on kõige kehvem, mis saab meeskonda või organisatsiooni tabada.
Mis on esimene asi, mida peaks juht tegema, kui tahab näha oma meeskonnas usaldust ja avatust ning ausat tagasisidet?
Meile meeldib mõelda endast kui ratsionaalsest olendist, kes teeb oma otsuseid ja annab hinnanguid ikka kaalutletult ja läbimõeldult. Ja see on tõsi… siiski üsna vähestel kordadel.
Mentaalset tugevust peetakse olenemata valdkonnast, spordist ja ärist kuni poliitikani, olulisimaks võtmeteguriks edus. See, mis meie peades toimub, võib määrata isegi kuni 50-80% edukusest, viitavad erinevad uuringud kõik samasse suunda.
Sõprade ja nende peredega vana aastat ära saates ja uut tervitades näitas sõber Facebookis kulutulena levivat klippi. Kus kümmekond vene meest laulsid surmtõsiste nägudega: see oli raske aasta.
"No mis aasta see siis ka oli?" küsime mõnikord endalt ja teistelt jõulude ja uue aasta lähenes või ka vahetult enne 31. detsembri kesköö rakettide kõminat. Vastata võib mitut moodi - võib rehmata käega ja paugatada midagi emotsionaalset. Ent võib ka teisiti.
See oli vist selle suve kõige palavam päev. Küllap ka osaliselt seepärast oli Saaremaal, minu maakodu lähedal asuvas Asva viikingite külas üsna kesiselt külalisi. Sellist keskpäevast põrgukuumust on mõistlik vältida. Aga noh, lastele on selle seletamine ehk mõnikord sama nagu - sobivat kujundit palavale päevale otsides - hane selga vesi.
Tahtmise ja tegemise vahel on kuristik. Ja neid kahte ühendab julgus. Ning julguse puudumine on päris levinud vabandus, miks mingeid asju tegemata jäetakse.
Miks mõned inimesed saavutavad kõrvalt vaadates erakordseid tulemusi, olgu töötaja või sportlase või ka lapsevanema rollis? See küsimus tuleb mulle pähe pea iga kord, kui loen-kuulen jälle mõnest tippsaavutusest mistahes valdkonnas.
Ehkki enamikel elu hetkedel tundub, et aeg töötab meie vastu, siis mõnikord - kahetsusväärselt harva küll - tundub, et ta on siiski meiega samal pool rindejoont. Näiteks siis, kui sinu juurde jõuab just õige raamat õigel ajal.
"Minu uks on alati avatud," on üks lause, mida mõnikord juhtide suust võib kuulda. Ja ehkki formaalselt tõene - uks on tõesti lahti - siis sisuliselt ei pruugi see nii olla. “Millegipärast aga ei taha keegi minu juurde tulla?” ütleb sama juht kohe järgi.
Mul on täis saanud esimene tõsisem tööaasta sportlaste mentaalse treenerina, kus juba päris tuntav osa minu coachingutest on seotud sportlaste ja nende tegemistega.
Me oleme intelligentsete elukatena erkordselt leidlikud. Loovusest meil puudu ei tule. Kui on vaja leida põhjus, miks ühte või teist ambitsioonikat eesmärki või olulist harjumuse muutust teha ei saa.
On üldtuntud teadmine, et tipptegijaid mistahes valdkonnas käivitab ja hoiab käigus rahulolematus. Rahulolematus enda, mõnikord ka teiste tegemistega.
Milline on tõenäosus, et sa võistluspäeval tunned ennast alati suurepäraselt, postitas Gwen Jorgensen, triatloni Rio olümpiavõitja ja kahekordne maailmameister mõni aeg tagasi oma instagrami lehel pildi kaaskirjaks.
Kui sa alati teed seda, mida sa alati teinud oled, siis saad sa alati ka sama tulemuse nagu alati. See Albert Einsteini tsitaat võtab hästi kokku selle, miks sportlased mõnikord jäävad mingile tasemeplatoole püsima.
Mis mõttes? Kuidas siis nii? Kulmud kerkisid, kui julgesin ühel juhtide koosviibimisel muuhulgas märkida, et see, kui inimesed ei kipu vastutust oma töö ja tegemiste eest võtma, võib olla vähemasti osaliselt ka juhtide endi teene.
Eks see ole vast selline üldteada tõdemus, milles sageli on ka tõetera sees. Et harjumuste muutmisel enim kasutusel olev alustamise aeg on… homme. Täna ei saa, sest… täna pole nagu seda õiget motivatsiooni, tunnet peal.
Oled endale lubanud käia kolm korda nädalas jooksmas. Või mitte avada nädalavahetusel tööarvutit. Või teha iga nädal oma inimestele ülevaate sellest, kuidas meeskonnal tervikuna läheb. Ja siis saabub tegemise ja otsustamise hetk ja… sa tunned, kuidas õige valiku tegemise raske koorem vajub su õlgadele. Ning sagedamini kui tahaks - sa ei täida endale antud lubadust.
Toksilised, mürgised töökeskkonnad. Me oleme kõik nendest kuulnud ja nii mõnigi meist on neid ka ise kogenud. Ja pea alati tekib kõrvalseisjatel - ja mõnikord ka inimestel seal katlas keedes - küsimus: miks ta sealt siis ära ei lähe?
Me oleme kõik kuulnud ja ehk ka aeg-ajalt kogenud kuulsat “tsooni” ehk seisundit, milles sportlased teevad oma parimad tulemused. Ent mis see siis ikka on? Ja veel olulisem - kas ja kuidas on võimalik ennast sinna võistlustel viia?
Juhtimine ja inimeste arenguga tegelemine on omamoodi kunstiliik, räägitakse. Võib-olla. Ja võib-olla on inimeste, oma meeskonna liikmete arengut võimalik juhtida hoopis nagu invsteerimisportfelli. Kõlab kummaliselt? Vaatame järgi.
Võistlusi mõnikord võidetakse ja ka kaotatakse juba enne stardipauku, stardikoridoris seistes. Kuidas siis? Ikka olenevalt sellest, mis meie peades toimub.
Me ei ole need, millest me unistame, mida tahame saavutada ja ära teha. Me oleme need, mida me teeme.
Tagasilööke pole olemas, kinnitavad pea kõik gurud, olgu spordimaailmas või muudes eluvaldkondades. On vaid õppimise kohad, eksole. Kui see päriselus ka nii lihtne oleks…
“Meie meeskond on siin üks suur perekond” olen kuulnud juhte ütlevat. Ja mõtlen omaette, et vaesed töötajad, kellele niimoodi puru silma aetakse. Ja vaesed omanikud - olgu eraomanik või avaliku sektori puhul minusugune maksumaksja - kelle raha selle perekonna jutu saatel põletatakse.
“Oh see oli lihtsalt treeningvõistlus!” ja “Ma teen seda lihtsalt lõbu pärast” või “Ma tegelikult ei pidanudki seekord kõike välja panema”.
Mõned aastad tagasi seisin koos teiste sadade inimestega Pühajärve rannas, kalipso seljas, ujumismüts ja prillid peas ning värisesin. Reaalselt värisesin üle keha. “Ma tegelikult ei taha siin olla!” vasardas peas mõte.
On üks jutt, mida räägitakse üha uuesti ja uuesti konverentsidel, seminaridel, koolitustel, raamatutes, juhtimisejuttudes. Et nn millenniumi põlvkond, noored on kuidagi sootuks teised inimesed, kellele peaks töötajatena kuidagi hoopis teistmoodi lähenema.
Kelle arvamust sinu viimasel koosolekul päriselt kuulati? Kelle arvamusele tuginedes otsus tehti?
Omamoodi on see kummaline nähtus. Et kõige raskem hetk võistlustel pole sageli lõpus, mil keha peaks justkui kõige enam väsinud olema. Vaid hoopis kuskil…
2013. aasta aprillis rebestas maailma tugevaima korvpalliliiga NBA superstaar Kobe Bryant Achilleuse kõõlust. Valu, mille ette kujutaminegi toob näole grimassi, rääkimata siis selle päriselt tundmisest. Keegi poleks halvustavalt talle näpuga viibutanud platsi kõrvale pikali vajumise või ka platsilt ära kandmise korral. Ent ta läks ja pani sisse mõlemad vabavisked. Kõhklusteta. Ja alles siis lahkus riietusruumi, omal jalal.
See on ju ilmselge ning me teame seda kõik. Selleks, et olla edukas, tegele pigem vähemate teemadega. Ja tegelikult on see ainult pool edukuse valemist.
Käes on aeg, kus ei möödu paari tundigi, kuni keegi tuttavatest postitab pildikesi toredatest treeninglaagritest. Hispaania lõunarannik. Itaalia maalilised mäed. Mallorca. Ja nii edasi. Õnnelikud ja üldse mitte väsinud näod pärast 2 kilomeetrise tõusu võtmist. Või pärast 100 kilomeetrist sõitu kohvitades. Küll nad on tugevad ja kus ikka treenivad!
Miks on nii, et nii mõnigi treeningute maailmameister ei suuda võistlustel oma head vormi tulemuseks vormida? Vastus on sageli ehk vastupidine intuitiivsele arvamusele - me lihtsalt kipume võistlustel pingutama liiga palju.
Mõnikord ikka meil kõigil kihvatab. “Vaata, milline sa ise oled!” tahaks vastata … ja vahest kahjuks vastan ka. Teiste süüdistamine on midagi, mida me kõik taunime. Ja mida me kõik, vähemasti enamus meist, ikka teeb. Miks?
Kõik, kes on Pühajärve triatlonil - vanasti 111 nime kandnud võistlusel või nüüdsel Otepää 70,3 poolpikal - käinud, teavad seda. Teavad seda tunnet, mis tuleb pähe ja kehasse jõudes Poslovitsa tõusu alla.
Parimad juhid ei muretse selle pärast, kuidas oma inimesi motiveerida. Nad muretsevad selle pärast, kuidas hoiduda inimesi demotiveerimast, on öelnud Jim Collins, juhtimisraamatutest klassikute Valik olla suurepärane, Loodud kestma, Heast suurepäraseks jne autor. Mis on aga see, mis tipptegijaid ehk enim närvi ajab, demotiveerib - kui peenemat koolitusslängi kasutada?
Oh mulle lihtsalt pole seda visaduse ja enesedistsipliini geeni antud. Umbes sarnast väidet olen erinevates vormingutes ja erinevatelt inimestelt aastate jooksul üksjagu kuulnud. Ja see on üks kahetsusväärsemaid uskumusi, mida olen inimeste juures kohanud. Sest - enesedistsipliin on õpitav.
Kas tead, mis on see oskus või omadus, mis aitab kõige paremini ennustada, kas sportlane jõuab oma potentsiaalse võimekuse tippu või mitte?
Üks mõte on mind seoses juhtide ja juhtimisega juba mõnda aega vaevanud. Ja ma pole osanud seda kuidagi selgelt ja arusaadavalt välja hääldada. Kuni tänaseni.
Usain Bolt. Aastaid maailma kiireim mees. Maailmarekordi omanik. Välk. Enesekindlus ise. Ja enne võistluse starti alati osutab näpuga taeva poole.
Mitte miski ei uputa koosolekut kiiremini liiva kui inimene, kes keeldub vait olemast, nendib üks tippjuhtkondade käitumist uurinud ekspert oma järeldustes.
Kui peaksin kirja panema ainult ühe teadmise, millest sportlasel oma vaimu treenimisel kõige rohkem kasu võiks olla, oleks see jutt “ahviajust”.
Tahtejõud. See on see, millest võitjate puhul räägitakse. Ning mille olemasolu peetakse looduse kingituseks. Ja mille puudumise kraesse on lihtne ajada pea kõik lati alt läbijooksud.
Kui sa oled jõudnud kohta, kus tunned, et enam ei jaksa. Teha sammugi. Vändata pööretki. Teha tõmmetki. Mitte midagi ei jaksa teha… Siis oled jõudnud kohta, kus kasutamata on veel 60% sinu füüsilisest võimekusest.
Karisma on juhi jaoks tähtis, selle üle vist ei vaielda. Teiste kaasa tõmbamine, lükkamine sihi poole on juhi peamine ülesanne. Ja siis vaatavad nii mõnedki juhid peeglisse ja mõtlevad - no kahjuks ei ole mulle seda antud…
Eskimotel on lume jaoks olemas 50 erinevat sõna, ent kestvusportlastel on kannatamise kohta 51 sõna, alustab spordipsühholoog Simon Marshall juttu valust ja kannatamisest.
See mis tundub mõistlik, pole sageli kasulik. Nii on ka ühe enamlevinud nõuandega “rahune maha”.
Sündmus või teine inimene pole see, mis meis emotsioone tekitab. Närvi ajab, ärritab või siis hoopis rõõmustama panevad meid meie mõtted ja uskumused sellest sündmusest või inimesest.
Kohe-kohe, järgmise nädala alguses esmaspäeval pidavat saabuma ülemaailmne selle aasta kõige kurvem päev.
