Retsept juhile edasilükkamise lõpetamiseks ja paremaks delegeerimiseks
Edasilükkamine ja delegeerimine on kaks sagedast teemat juhte kimbutavast probleemide puntrast. Ehk kuidas teha nii, et olulised asjad oleks õigel ajal tehtud.
Edasilükkamine ja delegeerimine on kaks sagedast teemat juhte kimbutavast probleemide puntrast. Ehk kuidas teha nii, et olulised asjad oleks õigel ajal tehtud.
Milline oli Sinu elu parim võistlus? Tuli meelde? Milline oli aga halvim võistlus, kuidas iganes sa seda määratled. Mäletad?
90% meeskonna edukusest on määratud juba enne meeskonna “päristöö” algust. Nii väidab Harvardi Ülikooli professor Richard Hackmann, kes on meeskondade edukust uurinud - päris firmades, päris meeskondade ja päris inimestega - aastaid.
See on tipptegijate Püha Graal. Mida pidevalt otsitakse. Ja vahel ka leitakse. Ent mis tundub olevat midagi õnne sarnast - mida rohkem selle leidmisega pingutatakse, seda kaugemale see kipub nihkuma.
"Mõtle positiivselt!" on tõnäoliselt üks enamlevinud nõuandeid, mida me teistele ja ka endale jagame, kui teame, et ees ootab pinge olukord. Ja ettevaatust - see võib olla üks kehvemaid nõuandeid üldse.
Me oleme kõik piltlikult öeldes maailmameistrid - olgu valdkonnaks sport, programmeerimine või meeskonna juhtimine. Ent enamasti oleme seda rahulikel aegadel, kuni hetkeni, kuni külla saabub tegelane, kes meie illusioonid ja kaardimajakese kokku lükkab. Tegelase nimi on pinge.
Pole vist vaja kirjeldada, milline näeb välja ülekoormatud juht - töötagu ta organisatsioonis mistahes tasemel, alates eesliini tiimiliidritest kuni tippjuhtideni. Me oleme seda kõik näinud, tõenäoliselt enamus juhtidest ka isiklikult kogenud.
Kas kõik või mitte midagi! Täna teen oma isikliku rekordi! Täna panen kõik mängu ja võidan!
Mida varem me “oma ande”, oma teemaga tegelema hakkame, seda kaugemale jõuame. Tippjalgpallur ja -tennisist alustab ikka juba lasteaias, 8-aastasena klaveri mängimist alustades võib juba hilja olla ja 20ndates või suisa 30ndates oma teemani jõudmine on… noh, siis on juba kõik teised ammu eest läinud. Või kas ikka on?
Juhtimisest rääkivaid raamatuid on maailmas tõesti ehk liiga palju. Pigem harva kui sageli leian mõne, mille kohta julgen öelda - kui sa peaksid lugema vaid ühe raamatu juhtimisest ja eestvedamisest, siis loe seda. Nüüd ühe sellise raamatu jälle leidsin.
Paar aastat tagasi istusime olümpiavõitja Gerd Kanteriga tema esimese sponsori Osmani kebabi õue peal Mustamäel. Ja rääkisime, spordist ja sellest, kuidas sportlane mõtleb ja mida teeb.
Aastaid tagasi kuulasin Vikerraadiost jutusaadet toona juba elusügisesse jõudnud kuulsa Vene näitlejaga, kes vastas küsimusele - millal teil tekkis tunne, et olete teel millegi olulise poole, et teist võib saada suur näitleja - nii: sel hetkel, kui lõpetasin ajalehtedest teatrikriitika lugemise.
Kas sa oled näinud oma valdkonna tipptegijat, võiks öelda ka oma selge ja nähtava kirega inimest… kelle elus valitseks tasakaal?
Ehkki enamikel elu hetkedel tundub, et aeg töötab meie vastu, siis mõnikord - kahetsusväärselt harva küll - tundub, et ta on siiski meiega samal pool rindejoont. Näiteks siis, kui sinu juurde jõuab just õige raamat õigel ajal.
Juhtimine ja inimeste arenguga tegelemine on omamoodi kunstiliik, räägitakse. Võib-olla. Ja võib-olla on inimeste, oma meeskonna liikmete arengut võimalik juhtida hoopis nagu invsteerimisportfelli. Kõlab kummaliselt? Vaatame järgi.
Me ei ole need, millest me unistame, mida tahame saavutada ja ära teha. Me oleme need, mida me teeme.
2013. aasta aprillis rebestas maailma tugevaima korvpalliliiga NBA superstaar Kobe Bryant Achilleuse kõõlust. Valu, mille ette kujutaminegi toob näole grimassi, rääkimata siis selle päriselt tundmisest. Keegi poleks halvustavalt talle näpuga viibutanud platsi kõrvale pikali vajumise või ka platsilt ära kandmise korral. Ent ta läks ja pani sisse mõlemad vabavisked. Kõhklusteta. Ja alles siis lahkus riietusruumi, omal jalal.
Üks mõte on mind seoses juhtide ja juhtimisega juba mõnda aega vaevanud. Ja ma pole osanud seda kuidagi selgelt ja arusaadavalt välja hääldada. Kuni tänaseni.
Sündmus või teine inimene pole see, mis meis emotsioone tekitab. Närvi ajab, ärritab või siis hoopis rõõmustama panevad meid meie mõtted ja uskumused sellest sündmusest või inimesest.
Igas inimeste grupis on üks sitapea. Kui sa enda ümber vaadates ühtegi ei näe, siis see tähendab, et see oled sina. Nii on öelnud üks tore USAs elav koomik. Ja nagu igas naljas, selles võib olla terake tõtt.
Kui sul palutaks olla 15 minutit iseendaga, oma mõtetega. Lihtsalt istuda diivanil, ilma televiisori, ilma muusikata, võimaluseta kellelegi nutitelefonis sõnumit saata või Facebooki sirvida. Tunduks see lihtne ja mõnus? Või tekitaks see hoopis ebamugavustunnet?
“See oli sama nagu seotaks parem käsi selja taha kinni ja peaksid kõiki tegevusi vasaku käega õppima hakkama.” Nii kirjeldas maailma ühe suurima ja tuntuima konsultatsioonifirma Boston Cunsulting Group’i (BCG) partner eksperimenti, mille käigus paluti konsultantidel võtta üks päev nädala sees töölt vabaks.
Veiko istub meeter-poolteist minu vastas üle laua, silmis valulik pilk. Ta on suure firma tippjuht, tema kuupalk on päris mitmekordne Eesti keskmine ja pea igal aastal kukub tema kontole kopsakas aastaboonus veel lisaks. Ta elab ruumikas majas Viimsis, rendib majaosa Hispaania päikeserannikul (kuhu ta jõuab liiga harva) ja talle ei meeldi lennata turistiklassis. Ent hetkel, just praegu, on ta silmis valulik pilk.
Nad ei suutnud eristada olulist ebaolulisest. Nad lasevad ennast kergelt eksitada. Nende aju on hõivatud tunduvalt suurema osaga, kui oleks vaja konkreetse ülesande tegemiseks. Ja nad väsivad kiiresti, piltlikult väljendudes on nad mentaalselt inimvared.
Kallis juht. Palun lõpeta veidrate motiveerimise tehnikate kasutamine minu peal. See on kõigi jaoks frustreeriv kogemus ja need ei tööta.
Tänasel teadmiste päeval saadavad paljud meist oma lapsi kooli. Janustena teadmiste, kogemuste järele vantsivad väikesed põnnid kooli poole, vahel unustades ennast vaatama mõne põneva linnu siblimist või ägeda auto kihutamist. Ja me tahame neid toetada nende tähtsas "töös". Ütleme - "tubli oled, sa oled nii nutikas". Ja teeme sellega neile karuteene.
See kõlab kuidagi fataalselt, mitte just lootust äratavalt. Microsofti plahvatusliku edu taga polnud "meisteraju", vaid juhus. Kohvikuketi Starbucks võidukäigu põhjustas mitte hästi planeeritud strateegia, vaid juhus. Läbi ajaloo on äride -organisatsioonide edukuse mõjukaim tegur olnud ... juhus.
Minevikku vaatamine võib olla hea mõte. Ent võib olla ka mitte-nii-hea mõte. Oleneb sellest, mida me sealt pilguga otsime.
Tunnistan, olen sellel aastal laisk olnud. Ja jätnud sind blogis ilma paarist sel aastal loetud raamatu viitest. Vabandust. Üritan end nüüd rehabiliteerida ja toon sinu ette viited minu poolt sel aastal loetud headele raamatutele.
Tõepoolest on mingi voog paisu tagant valla pääsenud. Väliskirjanduses ilmub üha enam artikleid arenguvestluste praeguse süsteemi ebatõhususest ja ka sellest, mida siis nende asemel teha.
Tahad saada oma valdkonna parimaks talendi leidjaks? Tahad saada tuntuks, kui hea käe ja silmaga talentide ära tundja? Siin on sulle retsept, mis töötab raudkindlalt.
Inimene teeb päevas kümneid otsuseid. Me kõik. Ja mõnikord me paneme mööda, kohe täiega. Niimoodi, et pärast tuleb ahastus peale ja mõtled: no mis pagan mind ajas niimoodi otsustama!
Mis on esimene mõte, kui sa kuuled sõna "müük"? Kui sa oled tavaline, eesti keeles "normaalne" inimene, siis tõenäoliselt kangastub silme ette sõnad ja pildid rahast, pealetükkivusest, tüütusest.
Sony Walkman'i mäletad? Revolutsiooniline kaasaskantav CD mängija oli pioneer ja teerajaja muusikaseadmete vallas. Täna kipuvad lapsed mistahes sarnast mängijat iPodiks kutsuma, isegi kui ta seda päriselt pole...
"Mõned raamatud on väärt maitsmist, mõned õgimist, ent vaid vähesed põhjalikku mälumist ja seedimist," on öelnud kirjanik Cornelia Funke.
Millal sa viimati üllatusid? Nimelt väidab üks viimase aasta bestsellereid, et pea kõigi edukate äriuuenduste alus on ... üllatus. Ja seda on võimalik teadlikult luua.
Seal tahaksid töötada sajad tuhanded noored üle maailma. Ent võimalus selleks on oluliselt vähematel ning sinna tööle saamiseks tuleb läbida tõeline vestluste-testimiste kadalipp. Mida nad seal siis nii erilist teevad?
Kuidas teha nii, et meil oleks päriselt meeskond? Et liikmed tunneksid, et on osa meeskonnast ka siis, kui me pole parajasti kokku kogunenud?
Kas teadsid, et harmoonia on meeskonnas palju vähem olulisem kui konkreetne siht? Või et staari olemasolu meeskonnas suurendab võiduvõimalust kordades?
Täna on tähtis päev. Maailma suurima turuväärtusega firma Apple astub esimest korda avalikkuse ette päris uue tootega pärast oma asutaja ja juhi, pooljumala staatusesse tõusnud Steve Jobsi surma.
Mõtle korraks, mida sa tänase päevase jooksul kuni selle artikli lugemise hetkeni oled teinud. Ärkasid, otsustasid voodist välja tulla, siis dushi all käia, hambaid pesta, müslit süüa ja tass kohvi juua, tööle sõita, kontorisse siseneda, kohvi võtta, oma kohale minna, meilid üle vaadata, kolleegida tööjuttu ajada ... ja nii edasi. Kui uskuda uuringuid, siis vähemalt 40% meie igapäevastest tegemistest pole kaalutletud otsused, vaid harjumused. Ja harjumuste jõud on suur.
Iga organisatsioon tahab olla tark ja nutikas. Tahab, et asjad oleks korras tema strateegia, turunduse, finantside, tehnoloogiaga. Ja ometi on maailmas tuhandeid firmasid, kellel need asjad on parimas korras, ent loodetud edu jääb tulemata...
Apple´i asutaja ja juht Steve Jobs oli must-valge suhtumisega mees - inimene või toode või teenus oli tema jaoks kas täielik saast... või siis imepärase geniaalsuse ilming. Ja ometi oli ta paradoksaalsel moel inimesena tõestus sellest, et maailm pole must-valge.
Tööle minnakse firma pärast, lahkutakse juhi pärast, ütleb üks sentents. Kuidas oleks kui tööle mineku otsuse teeks lisaks firmale ka juhist tingitult?
Kui palju aega ja tähelepanu sinu arenguvestlusel läks tugevuste selgitamiseks ja arendamiseks? Ning kui palju sai arenguvestlusest endale see, milles sa niiväga hea ei ole?
Enne Eesti Laulu lõppvõistlust istusime sõpradega ühes kesklinna lokaalis, mille hetketäituvust iseloomustas fakt, et peaaegu iga külalise kohta oli üks ettekandja. Ennustasime lauluvõistluse võitjaid.
40% meie päevastest tegemistest on tegelikult mitte meie otsused ja vaba tahe, vaid harjumused, ütleb uuring. Ja mida teha siis, kui tahame ühte harjumust muuta?
Proovi korraks istutada ennast pilve piirile ja vaadata alla enda poole ning vastata küsimusele: milline sinu töö praegu välja näeb?
Veel pole hilja. Õigemini – just nüüd ongi õige aeg. Teha kingitus oma juhile. Miks just juhile? Sest tema on see, kellest, lisaks sinule endale, sõltus ja sõltub sinu tööelu kõige enam. Kui arvestada, et tööl veedame me tervelt kolmandiku oma eluajast, kas poleks siis hea mõte meeles pidada inimest, kelle käes on nähtamatu võlusau, mis võib muuta ja muudab sinu tööelu.
Siin on 5 põhjust, miks raamat „Tagasi Mängu. Võitma“ võib olla hea jõulukingitus Sinu ettevõtte juhtidele: Ettevõte teeb oma juhtidele kingituse, millest saavad…
Ettevaatust, järgneb tasumata, ent siiski PR-teade 🙂 Täna nägi päevavalgust raamat inimeste arendamismeetodist nimega coaching, milles Kanteri tiimi juhi Raul Rebase sõnul on palju juttu…
Kirjutan raamatut juhtimisest Eesti kontekstis, coachingust kui juhtimisstiilist ja sellest, mis viib inimese arengule. Raamatu tööpealkiri on ”Tagasi Mängu: Kuidas ennast ja oma…
Loen (päris mitmendat korda) Kurt Vonneguti "Kodumaata mees", viimast raamatut selle kaks aastat tagasi surnud humanisti sulest. Ja vaimustun üha uuesti toona pealt kaheksakümnese mehe ütlemiste vahedusest ja täpsusest, seda nii inimeste ja inimkonna kohta kui ka, üllatus-üllatus, juhtimise ning juhtide kohta. Mõned head tükid: "Veenev oletamine on olnud juhtimise põhiolemus sedavõrd kaua, terve inimliku kogemuse vältel, seega pole üldse üllatav, et suurem osa selle planeedi juhte tahavad oletamist jätkata, hoolimata kogu meile äkitselt osaks saanud informatsioonist."
"Tippu viivad lihtsad, aga järjekindlad sammud." Nii juhatab oma raamatu sisse maailmameister ja olümpiavõitja Gerd Kanter. Tema Raul Rebasega kahasse kirjutatud "15 sammu võiduni" on segu lugudest ja reeglitest. Ja ennekõike on see raamat tööst, targast tööst, nagu Kanter ja Rebane seda nimetavad. Igaljuhul, kui sul on vähegi huvi selle vastu, kuidas tippu jõuda, mistahes valdkonnas, siis soovitan seda raamatut lugeda. Mõtlemisainet leiab siit nii teemal talent vs töökus kui ka plaanitud edu vs juhuslik õnnstumine. Aga eelmaitsena panen siia kirja Gerd Kanteri reeglid, sammud, põhimõtted, mis teda tippu viisid. Seega, Gerd Kanteri 15 sammu:
Täna hommikuks oli töölauale potsatanud otsepostiga saabunud ümbrik, milles sees uus kuukiri Eesti Majanduslugu. Tegemist on Äripäeva aegadest ekskolleegi Peeter Raidla ettevõtmisega kajastada Eesti Majanduslugu…
Äri ei ole formaalsus, äri olemus ei seisne võitmises, või kasumis, või müügis, või tehingute tegemises, või mistahes muus asjas, millest äriõpikud räägivad. Äri seisneb…
Järgneb tasumata reklaam. Kui Sa veel pole päris välja mõelnud, mida enda või naabri või sõbra või sugulase lapsele või ka endale, kui…
M.O.T.T. Mõni aeg tagasi kirjutasin sellest, kuidas ühe kolleegi kinnitusel jagunevad inimesed kaheks: telekavaatajad ja raamatulugejad, ehk teisisõnu inimesteks, kes pigem ei õpi ja inimesteks,…
Telekavaatajad ja raamatulugejad. Sellise tingliku jaotuse pakkus poolhuumoriga paar päeva tagasi inimeste jaoks välja hea kolleeg. See on üks võimalik vaade inimesele selle järgi, kui…