Käes on murranguline hetk
Elion on loobunud inimeste rivistamisest ja läbi "torude" kalibreerimisest, Swedbank on loobunud tulemuspalkadest. Õhus on murrangu hõngu, kui suured hakkavad ees minema.
Elion on loobunud inimeste rivistamisest ja läbi "torude" kalibreerimisest, Swedbank on loobunud tulemuspalkadest. Õhus on murrangu hõngu, kui suured hakkavad ees minema.
Mis on esimene mõte, kui sa kuuled sõna "müük"? Kui sa oled tavaline, eesti keeles "normaalne" inimene, siis tõenäoliselt kangastub silme ette sõnad ja pildid rahast, pealetükkivusest, tüütusest.
Maryssa Mayer, internetihiiglasest Yahoo juht, viskas mõni päev tagasi vette sellise kivi, mille lainetus ei taha vaibuda. Ta käskis kõigil firma kodukontorite töötajatel kontorisse tööle tulla, või muidu…
"Mis kohaga nad mõtlevad?" oli esimene peast läbi vilksatanud mõte, kui lugesin uudist, kuidas PPA uue juhi kandidaat Priit Kama on esitatud põhjusel, kuna ta on "korrastaja".
Mul on 15 alluvat, me kõik teeme tublilt tööd ja tahame, et meie meeskonna omavahelised suhted oleks ideaalselt head, ütleb juht.
"Ma tahan, et minu töötajad oleks rohkem pühendunud," räägib ühe keskmise suurusega ettevõtte juht. Ja tahab minuga arutada, kuidas paremat tasustamise süsteemi üles ehitada.
Teisele inimesele nõu andmine, kui seda pole küsitud, reeglina pigem segab kui aitab.
Aitab nüüd küll. Manipuleerimisest, meelitamisest, trikitamisest, hirmutamisest, ära ostmisest. Kõigest sellest, mida ühes keskmises Eesti organisatsioonis kiputakse juhtimiseks nimetama.
Sony Walkman'i mäletad? Revolutsiooniline kaasaskantav CD mängija oli pioneer ja teerajaja muusikaseadmete vallas. Täna kipuvad lapsed mistahes sarnast mängijat iPodiks kutsuma, isegi kui ta seda päriselt pole...
Kunagi jooksis teles üks seriaal nimega "Homsed uudised", kus peaosalise ukse taha ilmus igal hommikul ajaleht järgmise päeva uudistega. Ning mõistagi asus peategelane siis hoidma ära katastroofe, päästma õrnu ilushingi ning võitlema õigluse eest.
Arenguvestlused, Steve Jobs ja "piits ning präänik" ehk motivatsioon on teemad, mis sel aastal selle blogi lugejatele enim korda läksid.
"Mõned raamatud on väärt maitsmist, mõned õgimist, ent vaid vähesed põhjalikku mälumist ja seedimist," on öelnud kirjanik Cornelia Funke.
Seal tahaksid töötada sajad tuhanded noored üle maailma. Ent võimalus selleks on oluliselt vähematel ning sinna tööle saamiseks tuleb läbida tõeline vestluste-testimiste kadalipp. Mida nad seal siis nii erilist teevad?
Olen suur inimestesse uskuja ja usun, et inimesed leiavad enda jaoks kõige paremad lahendused reeglina ikka ise. Küll aga tundub mulle samas, et sageli asuvad lahenduste ideed meist endist väljaspool.
"Ma saan aru, et sa soovid uut arvutit, aga ma ei saa sulle erandit teha," ütleb juht. Mul on tunne, et ühel või teisel moel on seda lauset kuulnud meist paljud. Ja see ei ole see, mis meid rõõmsaks teeks...
Käisin Fastleaderi seminaril rääkimas müügi ja motivatsiooni seostest. Õigemini sellest, kuidas mina neid seoseid näen.
"Minu elu on vilets." Ühes või teises sõnastuses oleme seda mõtet kuulnud ilmselt paljude inimeste suust. Ja hei, mis seal salata, aegajalt mõtleme seda kõik...
Kas teadsid, et harmoonia on meeskonnas palju vähem olulisem kui konkreetne siht? Või et staari olemasolu meeskonnas suurendab võiduvõimalust kordades?
Kuidas sul see aasta tuleb? Kui sa oled n.ö Eesti keskmises ettevõttes, siis tõenäoliselt on vastus midagi sellist: "No veidi nagu parem on, aga midagi hõisata ka pole. Ja seda ju ei tea, mis tulevik toob."
Mis on esimene asi, mis sulle pähe tuleb sõnapaariga "halb juht"? Kärkiv autokraat? Lipitsev intrigant? Tegelikkus on tõenäoliselt aga hoopis midagi muud.
Puhkuse esimesel nädalal tuled veel tööst välja, teisel puhkad ja kolmandal hakkad mõttes juba tööle minema. Ning siis kuu-paari pärast hakkad uut puhkust ootama...
Kuuldused raha kui motivaatori surmast on ilmselgelt liialdatud, kui parafraseerida Mark Twaini. Küll aga on ilmumas üha enam faktidele tuginevaid uuringuid, mis annavad viiteid, kuidas raha motivaatorina tulemuslikult kasutada. Ja üks tugevamaid trende tundub olevat personaalsete boonuste asemel grupiboonuste kasutamine.
Mäletad seda tunnet, kui alustasid esimest tööpäeva uues kohas?
See otsus on raske. Mõnel võtab ta ööune, mõne teeb mitmeks päevaks morniks. Mõnes tekitab ta süütunnet ja mõne sunnib võtma pitsi kangemat. See on tõenäoliselt enim edasilükatud otsus, mida juht saab teha.
Siin on 7 absoluutselt kindlat motivatsiooni killerit. Olen mitmeid kogenud omal nahal ja kõiki näinud päriselus suurepäraselt toimivat.
Klient on kuningas, klient maksab sulle palga, kliendikesksus toob konkurentsis edu. Vabandust, aga sellise mõtlemisega võid sa olla rongist juba maha jäänud...
Nihe mõtlemises algab enamasti pühaduseteotusega. Kavatsen nüüd siin ühe sellisega hakkama saada.
Kakskümmend aastat tagasi seisime kursakaaslastega TTÜ keemialaboris, valged kitlid seljas, keset mensuure, väävelhappe purke ja igatsorti osutitega masinaid. Mul polnud enamasti aimugi, misasja me seal parajasti tegemas oleme, ent see kõik tundus väga tähtis.
90ndate keskel oli selge, et digiajastu jõuab ka entsüklopeedia kirjastamise ärisse. Ja tolleaegne pea konkurentsitu hiiglane Microsoft otsustas sellest teha suure äri.
Kui palju aega ja tähelepanu sinu arenguvestlusel läks tugevuste selgitamiseks ja arendamiseks? Ning kui palju sai arenguvestlusest endale see, milles sa niiväga hea ei ole?
Mõnikord on asjad elus ootamatult lihtsad. Näiteks tundub mulle üha rohkem sellisena küsimus inimeste vastutusest ja motivatsioonist.
40% meie päevastest tegemistest on tegelikult mitte meie otsused ja vaba tahe, vaid harjumused, ütleb uuring. Ja mida teha siis, kui tahame ühte harjumust muuta?
"See on mingi veidrus, päris firmades ei saa see nii toimida," ütles mulle üks tuttav selle peale, kui kirjeldasin talle, kuidas ühes USA 400 töötajaga tootmisettes teeb iga töötaja kolleegide abiga ise otsuse, mida ja kui palju ja mil moel tööd teeb.
Proovi korraks istutada ennast pilve piirile ja vaadata alla enda poole ning vastata küsimusele: milline sinu töö praegu välja näeb?
Inimesed on meie väärtuslikuim vara! Meie panustame inimestesse! Ja nii edasi. Ilusad sõnad.
Kaks inimest istuvad laua taga. Räägivad. Üks märgib paberitesse ristikesi. Möödub tund. Inimesed tõusevad, mõlemal on hea meel, et see nüüd läbi sai. Nüüd saab tööle tagasi minna.
Oled õnnelik siis, kui... Tee tööd ja siis tuleb armastus...Siis kui ... Ja nii edasi. Meie mõttemaailm ja arusaamad ühiskonnas ütlevad suurelt jaolt kõik üht: tee tööd, siis tuleb õnn. Mida rohkem teed, seda rohkem saad. Ja nüüd selgub, et tegelikkus on hoopis midagi muud.
"Ma tahan, et inimesed võtaksid initsiatiivi ja vastutaksid enam. Et töötajates oleks rohkem seda nn ownership´i."
Google on valitud kolmandat korda ajakirja Fortune poolt parimaks kohaks, kus töötada. Miks, mis on seal nii erilist?
"Juhtimine on kõige ebaefektiivsem töö sinu firmas," nii alustab detsembrikuu Harvard Business Reviews oma artiklit Gary Hamel, vägagi respekteeritud juhtimismõtleja, London Business School´i külalisprofessor. Ja pealkirjastab oma artikli: Alustuseks, vallandame kõik juhid!
Aastal 2001 oli Enron maailma üks suurimaid energia, gaasi, tselluloositööstusi. Seal töötas 22 000 inimest ja aastakäive oli 12 korda suurem kui Eesti riigi järgmise aasta eelarve. Sama aasta lõpus palus firma kohtult pankrotikaitset.
"Pagan küll, see ei lähe nii mitte!" hüüatab juht, seistes koosolekuruumis kaks jalga tugevasti maas ning nägu peegeldamas otsusekindlust.
Mis on esimene mõte, mis seostub sinu peas sõnaga "motivatsioonisüsteem"? Raha? Boonus? Tunnustus? Suurem telefonilimiit? Ja kuidas see motiveerib sind paremate tulemuste nimel töötama? Mulle tundub, et rõhuv enamik neist pigem takistavad kui motiveerivad. Miks?
Mida teha siis, kui staar lahkub? Varem või hiljem on selle küsimusega kokku puutunud ilmselt enamik juhte. Olgu lahkuja siis päris staar või lihtsalt hea…
Mis on see, mis teeb ühest päevast hea päeva? Nii, et õhtul võid öelda endale enne magama jäämist: jah, täna oli hea päev.
Valisin mälu (mis on mõistagi selektiivne :-)) järgi viis enamlevinud küsimust minu koolitustelt. Ehkki neile kõigile ja paljudele veel pakun vastuseid tasuta coachingu e-kursusel, siis siiski mõned väljavõtted minu enda ja osalenute kogemustest.
Suurem osa sellest, mida me kutsume juhtimiseks, tähendab inimestele nende töö keeruliseks tegemist - ütles eelmise aastasaja üks tuntumaid juhtimismõtlejaid Peter Drucker. Tänapäeval keskendub suur osa juhtimise teooria ja tegevuste alustaladest sellele, kuidas kõrvaldada takistusi inimeste teelt, võimaldades anda neil endast parim.
"Nad peavad aru saama, et..." Nad peavad aru saama, et töö pole siin lust ja lillepidu. Nad peavad aru saama, et see, mis oli enne, oli enne ja nüüd on nii (kui on toimunud mingi muutus). Või siis - nad peavad aru saama, et nüüd on vaja oma peaga mõtlema hakata.
Me oleme kõik neid näinud. Juhte, kes meid närvi ajavad. Kes mõnitavad, on ebakompetentsed, mikromanageerivad või otsustusvõimetud.
"Mul on täitsa kama, kuidas sa seda teed. Tulemus loeb!" Jaan on ülemus ja teab, et töötaja hindamisel esimene kriteerium on tulemuslikkus. Ja et hea juht delegeerib töötajatele vastutust - "no vaadaku ise, kuidas tulemuseni jõuab!" Mari vaatab Jaanile otsa ja noogutab. Ning läheb nõutu ja veidi kohkunud näoga tagasi töökohale. "Eks kõik on meil siin alguses valget seina vaadanud," meenub talle Jaani lause enne tulemusele keskendumise juttu. Mari ohkab ja asub tööle. Ikka tulemustele keskenduma....
Inimeste tööelu tulemuslikkust mõjutab kõige enam tööelu kvaliteet ja kõige rohkem motiveerib inimesi tähendusrikka tööga kaasnev pidev areng. Fakt. Kui siia lisada veel võimalus ja vabadus teha oma valikuid, on tegu ideaalse tööga, mille isuga tegemiseks pole vaja mõelda välja piitsa ja präänikut.
Mind haarab iga kord õud, kui ma kuulen, kuidas ühes või teises koolis on kehtestatud tulemuspalga süsteem. Kuidas ka koolijuhtide palk sõltub tulemusest ning kuidas õpetajatele pannakse ette porgand – arvates, et nad saavad seetõttu veelgi paremateks õpetajateks.
Ühel minu motiveeriva juhtimise teemalisel koolitusel osales ehtekaupmees. Täpsemalt oli ta ühe Eesti mõistes päris kopsaka ehteid, kangaid, nööpe, lukke jt asja juurde käivaid nipsasjasu müüva poeketi omanik. Olnud selles äris paarkümmend aastat. Naine. Kogenud, tunneb kaubandust ja oma valdkonda läbi ja lõhki. Empaatiline, oma inimeste eest väljas. Ja samas korda nõudev. Hea juht.
Tean ühte ettevõtet Eestis, kus viimase tosinkonna aasta jooksul on tehtud umbes 5-6 organisatsioonilist muutust. Mitte mingit nipet-näpet siit-sealt kohendamist, vaid kõiki ja kõikehõlmavat muutust. Eranditult kõik muutused on ebaõnnestunud, tulemus pole see, mida sooviti. Tagajärjeks on väsinud, tülpinud ja usu kaotanud inimesed, eesmärgid – kui neid ka oli – on endiselt saavutamata – äri toodab kopsakat kahjumit ja ... ees ootab uus muutus. Edukas organisatsiooniline muutus eeldab tegelemist kahel rindel – asjadega ja inimestega. Kui asjadega tegelemisel on sageli n.ö asjad korras – olemas on vajaduse kirjeldus, korralik tegevusplaan, eelarve, kontseptsioon, rakenduskava, riskianalüüs jne – siis inimeste poolega teadlik tegelemine on jäetud kuidagi juhuse hooleks. See on ka peamine põhjus, miks erinevate uuringute järgi 60-80% organisatsioonilisi muutusi ebaõnnestub.
Ta on neljakümnendates eluaastetes ühe Eesti keskmise suurusega firma juht. Ta on olnud juht viimased 10 aastat, erinevates firmades nii Eestis kui ida pool ning üheks oma tugevuseks peab võimet oma ideid töötajatele müüa. Ta on käinud juhtimiskoolitustel ja seal on talle kätte antud konkreetne idee müügi mudel – 1,2,3 ja idee on müüdud.
Kujuta ette, et oled 100 aastane. Väärikas jalutuskepiga vanahärra või laia suvekübaraga igahaljalt sharmikas daam. Jalutad mõnusasti mööda kesklinna tänavaid. Sul on aega. Vahepeal seisatad, vaatad inimesi, vaateaknaid, mööda sõitvaid autosid. Siis jalutad edasi, istud mõnusasse välikohvikus päikese kätte lauda ning tellid tassi head kohvi.
Kirjutasin Delfi palvel kommentaari EASi tellimusel valminud juhtimisvaldkonna uuringule. Uuring ise asub siin. Ja siin siis ka kommentaar, toimetamata kujul: Uuringust joonistus minu…
Kui ma olin 7- aastane, kutsus naabripoiss mind väravpalli trenni. Pidavat igavesti äge mäng olema. Või jah, ega sel selles vanuses väga vahet polnud, mis mänguga oli tegu. Peaasi, et sõbrad käisid. Nii läksingi ühel sügisehommikul koos sõbraga toonase TPI spordihoonesse ja väriseva südamega astusin treeneri ette. Õnneks oli seal minusuguseid veelgi ning pealegi olin juba enne Mustamäe paneelmajade vahelistel palliväljakutel karastunud, niisiis ei valmistanud mängu lülitumine mulle suuremaid probleeme.
Mind hämmastab, millise innukusega haaratakse vahest kinni uutest meeskonnatöö- või juhtimismudelitest ja nippidest-trikkidest, mis nendega kaasnevad. Suurt muud polegi vaja, kui tark raamat või konsultant…
Kui juhi tagasiside on kasutu (vt artiklit Juhi tagasiside toob pigem kahju kui kasu), kui ta ei saagi olla see, kes ütleb, kuidas asjad peaksid olema ja kuidas me sinna jõuame, siis … mis siis on üldse juhi roll? Charles S. Jacobs´i ja tema raamatu “Management Rewired” abil ehk midagi alljärgnevat.
Umbes tosinkond aastat tagasi osalesin tagasiside teemalisel koolitusel. Kus õpetati, kuidas juhina anda tagasisidet, kuidas oma negatiivset tagasisidet kolmekihilise hamburgerina esitada ning kuidas inimesed lausa janunevad juhi pai või kareda sõna järele. Arenguvestluste ajal siis mõistagi ütlesime ja märkisime paberile ettemääratud lahtritesse, kuidas me juhtidena töötajate tööd hindame. Oi me olime pärast rahul, sest olime saanud inimest “aidata edasi õigele teele”, sinna, kuhu meie arvates ta peaks minema. Ja mis sellest päriselt muutus? Suurt ei midagi. Õigemini lähema paari päeva või ka nädala jooksul võis inimene veidi oma käitumist muuta. Ent järgmisel aastal istusime samas klaasseintega nõupidamisteruumis ning rääkisime jälle sellest, mida ta teisiti oleks võinud teha...Ja mõne aasta pärast oli ka rahulolu kadunud - no miks ma igal aastal pean pea sama sisuga “tagasisidega” välja tulema. Ah, lähme parem teeme tööd ka, linnuke on kirjas...Ja mõnikord oli mõne aasta pärast ka inimene kadunud.
Kui ma aastaid tagasi ajakirjanduses töötasin, läksid ajalehed trükikotta trükkimisele neljaleheküljeliste poognate kaupa (võib-olla lähevad seda tänagi, ei ole enam kursis). Mõistagi läbi juhtmete. Igal neljasel plokil oli oma tähtaeg, näiteks läksid Äripäeva küljed alates 17.30st kuni 20.30ni. Kahes viimases plokis oli tavaliselt siis päeva olulisim artikkel, „pomm“, nagu teda kutsuti. Toona, kui online meedia vägi polnud veel ehk nii võimas, kui täna, oli pommi üheks kriteeriumiks ka värskus – ehk sisse pidi minema viimane värske infokild, mis „eile“ toimus. Ja nii ajakirjanikud kui ka toimetajad ikka vahest sebisid ja muutsid ja parandasid ja täiendasid. Ning kujundajad, kes artikli, pildid, graafikud küljele panid, aga ohkasid – no tooge oma tükid varem…
Ühest eksperimendist. Psühholoogid jagasid joonistada armastavad lasteaia lapsed kolme gruppi. Esimesele grupile näidati ja lubati joonistamise eest auhinda – lindikesega kaunistatud personaalne tunnistus. Teise grupi lastele anti tunnistus pärast joonistamist üllatusena. Ja kolmandal grupile ei antud-lubatud midagi – lapsed lihtsalt joonistasid. Kahe nädala pärast jagasid õpetajad taas lastele laiali joonistamisvahendid ning psühholoogid salamahti jälgisid laste tegevust. Lapsed teisest ja kolmandast grupist hakkasid joonistama varasemaga sarnase innukusega. Ent esimese grupi lapsed, kellele oli lubatud ja kes ka said auhinna, näitasid joonistamise vastu üles oluliselt vähem huvi. Mäng oli muutunud tööks. (Loe ka postitust 7 põhjust, miks piits ja präänik motivatsioonina ei tööta).
Olen oma coachingu koolitustel märganud, et mõnikord piisab üsna vähesest, et inimene leiaks endaks jaoks hea idee, kuidas end ja/või oma meeskonda edasi viia. Sestap tegin valmis 14 minutilise videokoolituse, kus on hoolika valiku järel sees see olulisim, mida on vaja teada coachingust.
Ma ei usu, et on olemas üks juhtimisstiil, –teooria, organisatsiooni või inimeste muutumise algoritm või muu taoline mudel, millesse organisatsiooni ja inimest paigutades ja seda rangelt kehtestades saame tagasi…
Eesmärke on suuri ja väikeseid. Tegevuste eesmärgistamine ja sihtide seadmine kipub olema pea iga juhtimise- ja meeskonnakoolituse-grupicoachingu osa. Sugugi mitte asjata – üldiselt peetakse edukate…
„Me oleme seda juba proovinud!“ Või siis: „Ma ju ütlesin, et see ei tööta!“. Või siis: „Kuulge jätke see jama ja ajurünnak, läheme teeme päris…
Mõni aeg tagasi käisin kohtumas inimesega, kes rääkis, et nende ettevõttes on inimeste vahelised suhted ülihead. „Me ütleme üksteisele kohe ja kõik välja niipea, kui…
Hiljuti lahkus üks mu hea sõber töölt. Ise. Ehkki tingimused olid head, töö sisu huvitav, kolleegid vahvad. Aga miks siis? „Juhi pärast,“ vastas sõber. Tööl…
Kui peaksid valima endale ideaalse juhi, siis millised märksõnad sa nendest paaridest valiksid, valida saaksid igast paarist ühe (laenates Tony Schwartz´i HBRi blogist): Enesekindel…
Mõnikord ikka on nii, et sinu juurde tuleb õigel hetkel just õige raamat. Lugesin hea tuttava antud raamatut Tribal Leadership ning päris mitmed mõtted,…
Pärast eelmise nädala artiklit “Juhi tekitatud läbikukkumise sündroom” on mitmed küsinud: mida siis teha, et kirjeldatud keerist vältida? Siin üks võimalik tegevusteahel. Esiteks peaks…
Olen juba mõnda aega tahtnud lugeda Simon Sineki raamatut “Start With Why“, siiani pole see õnnestunud. Ja tegelikult pole ma seda tänagi lugenud. Kuniks…
“Sa võid olla parandanud teise inimese ideed 5% võrra, ja samas vähendanud tema pühendumist idee teostamiseks 50% võrra. Sest sa oled inimeselt ära võtnud idee…
Paljud meist on kuulnud Pygmalioni efektist. Ehk sellest, kui sa ootad inimeselt enamat, siis ta sageli ka kipub, võib-olla enda üllatusekski, tegutsemagi tulemuslikumalt. Efekti nimi…
Suurepärane visuaalne ülevaade Daniel Pink´i raamatust “Drive”. Ehk sellest, mis motiveerib inimesi ja mida ütlevad selle kohta eksperimendid. Tema mõtted on tänasesse Eestisse paigutatuna kaunis…
Sisukas ja hea kommentaar loole “Unelmate töö ja jube ülemus” autoriks Tanel Raja: Ma kõigepealt tahaks defineerida tavaliselt unelmate töö — see on…
Mõni aeg tagasi rääkis üks tuttav, et tal on unistuste töö. Õigemini oleks unistuste töö, kui poleks sellist ülemust … Ja nii veetiski ta tuntava…
„Kui sein on ees, siis saad selgeks, mis asjad on sulle tähtsad.“ Nii ütles hea sõber paar nädalat tagasi, kui tal külas käisin. Ta loob…
Kaheksa kümnest suitsetamise mahajätjast hakkab uuesti suitsetama. Vaid umbes neljandik inimestest saavutab endale tervise ja heaoluga seotud eesmärgid. Kaalulangetajad, kes murduvad, võtavad keskmiselt tagasi…
Et käes on uue aasta eelarvete tegemine, siis vaadatakse praegu üle ka töötajate boonussüsteeme. Sellega seoses fookusesse üks artikkel kevadest: “Pakume tasu vastavalt tulemustele.” Sellises…
Kas sinu järgmise tegevus toob sulle lühiajalist rahuldust, ehk õnnetunnet? Või on ta sulle pikaajaliselt kasulik, ehk tegevusel on tähendus? Kui „jah“, siis…
Kenneth Lay, Enroni viimane juht (foto: AP) Ainus asi, mis meid konkurentidest eristab, on meie inimesed, ütles Kenneth Lay, Enroni viimane CEO. See oli…
Üks idee. „Piits ja präänik“ motivatsioonisüsteemina kahjuks liiga sageli ei tööta (vt siit). Aga mis siis töötab? Siin üks võimalik idee motivatsioonisüsteemi osana,…
Endiselt aktuaalne artikkel selle aasta algusest: Peep Laja on uue aja ettevõtja. Sellest heleruuge sasipea ning casual riietumisstiiliga mehest räägivad kõik, kellel on Eestis vähegi…
„Maksa, palju tahad, inimene pole ikka rahul!“, „Enne ei hakka ma paremini tööle, kui palka ei tõsteta!“, „Nii, kas ma selle eest lisatasu ka…
Hea hulk aastaid tagasi, kui töötasin Äripäevas, tegime ümber ajakirjanike motivatsioonisüsteemi. Näiteks sai tubli palgalisa ajakirjanik, kes kirjutas kõige enam „pomme“ ehk esikaanelugusid kuus.
Mida sa vastaksid oma ettevõtte rahulolu uuringus küsimusele (ja võib-olla oledki seda juba teinud): kas oled oma tööeluga praegu rahul? Üldse pole rahul, enam-vähem…
Sinu meeskond vihkab sind. Päriselt. Nad lihtsalt ei ütle seda sulle näost näkku, sest sina oled see, kellelt nad palka saavad. Ent suitsunurgas, õhtul…
Marcus Aurelius - keiser, sõdur, filosoof William Goldingu tuntuim romaan „Kärbeste jumal“ on tegelikult üks hea juhtimisraamat. Raamat räägib sellest, kuidas grupp inglise poisse…
Veel pole hilja. Õigemini – just nüüd ongi õige aeg. Teha kingitus oma juhile. Miks just juhile? Sest tema on see, kellest, lisaks sinule endale, sõltus ja sõltub sinu tööelu kõige enam. Kui arvestada, et tööl veedame me tervelt kolmandiku oma eluajast, kas poleks siis hea mõte meeles pidada inimest, kelle käes on nähtamatu võlusau, mis võib muuta ja muudab sinu tööelu.
„Lõpetage juhtidele igasuguste boonuste maksmine. Mitte sentigi.“ Nii alustab Henry Mintzberg, tänapäeva üks tuntumaid juhtimismõtlejaid, oma artiklit nädalapäevad tagasi Wall Street Journalis.
Ilmselt olen jätkuvalt poolteist nädalat tagasi toimunud TEDx Tallinn mõju all. TED on kord aastas Californias toimuv konverents, kuhu kutsutakse lühiettekannetaga esinema oma…
Aitäh Leenile kommentaari eest! See ajendas kirjutama. Niisiis… See, mida Leeni kirjeldab, tuleb tuttav ette – “meil loeb tulemus, mitte tagumiktunnid.” Ja siis…
Jaan Puusaag, foto: Ekspress Juhtimine.ee tegi intervjuu Krimelte juhi ja suuromaniku Jaan Puusaagiga, kes on pärjatud ka Aasta Ettevõtja tiitliga. Intervjuu keskendub motivatsioonile, sellele,…
Esinesin täna Pärnus konverentsil Noor Ettevõtja teemal “Miks on juhtimine kasulik?”. Inimesed olid toredad, emotsioon entusiastlik ning õppisin sealt mitu head asja. Panen siia…
Raha, töö stabiilsus, staatus, võim, teiste tunnustus, võimalus olla oma peremees... Mis motiveerib inimest, mistahes ametipostil – on küsimus, mille vastu minevikus ja tõenäoliselt ka tulevikus veel hulga piike murtakse. Ja vähemasti minu kogemuse järgi toimuvad verbaalsed rünnakud eelkõige kahe erineva arusaama vahel. Lühidalt võib neid kokku võtta välised (eelkõige raha) vs sisemised (tähendus, areng jne) motivaatorid. Kahetsusväärselt sageli, ikka veel, jääb peale… raha. Piits-ja-präänik motivatsioonisüsteemid, ehk tulemuspalk kõigile, on Eestis saanud aastatega suisa turumajanduse sünonüümiks. Juhi ja konsultandi kogemuse järgi olen olnud veendunud sisemiste motivaatorite pooldaja. Seda juba puht praktilise probleemi tõttu - kõik ei ole mõõdetav, kõikidele meie tegevustele ei ole võimalik rahanumbrit külge panna, ehkki firmade finantsjuhid seda tahaksid näha. Küll aga olen aeg-ajalt oma veendumusega põrkunud vastu umbusaldusmüüri – no mis pehmete väärtuste jutt siis siit jälle tuleb, teeme kõigepealt „kõvad” asjad ära, teenime raha ja siis võime hakata „pehmetest väärtustest” rääkima. Seda eriti praegu, majanduslanguse ajal. Raha teenime muidugi nii, et kes firmale rohkem tükke teeb, see ka rohkem raha ise teenib. Sest see ongi motivatsioon.
Keerulistel aegadel räägivad juhid motivatsioonist, õigemini selle vähesusest ja vajadusest seda üles saada. Samas tundub mulle, et motivatsioon on strateegia kõrval teine sõna, mida on äriterminoloogias enim vääriti kasutatud. Motivatsioonist rääkides kipub jutu abstraktsiooni tase kihutama sageli kuhugi avakosmosesse, nii et lõpuks ei saa vestluses osalenud päris hästi arugi, millest siis täpselt juttu oli. Sest sõna motivatsioon alla saab mahutada peaaegu kõike, millega juhid tegelevad. Kuidas siis motivatsiooni luua, ilma esoteerikasse, põhjatutesse teooriatesse ja abstraktsionismi kukkumata?
Kopenhageni lennujaamas asub „süütunde leevendamise“ pood, kus müüakse Lego mänguklotse. Hilised valgekraedest töötegijad/kojusõitjad käivad sealt koduste ees süütunde leevendamiseks indulgentse ostmas. Ent samas…
Loen siin ühte raamatut coachimisest ja sattusin täitsa lahedale uuringule. Tehtud selle aastatuhande alguses ja USAs. Aga vaadates tulemusi tundus väga aktuaalne ja mitmeti sobiv…