Talendiga jõuad kaugele. Ent visadusega jõuad kaks korda kaugemale.

Nii väidab Angela Duckworth, selle aasta ühe bestselleri “Grit” autor. Ta ütleb nii: selleks, et meil tekiks oskus midagi hästi teha, on vaja törts talenti ja visadust – et talent oskuseks lihvida. Inseneri mõtlemisega inimeste jaoks näeb see välja nii:

Talent x Visadus = Oskus

Ent see on alles see tase, kus inimene oskab midagi hästi teha. See veel ei tähenda, et ta on ka midagi oma oskusega saavutanud. See on umbes see tase, kui oleme tennises ära õppinud enam-vähem korralikult servimise, lööme enamik lööke üle võrgu (ja samas mitte üle platsi :)) ning me ei mõtle liiga palju sellele, kuidas me täpselt lööme – liigutus on pea automaatne. Igaüks meist on mingis valdkonnas, mingis tegevuses jõudnud sellele tasemele. Selleks aga, et inimene ka midagi saavutaks, on vaja… veel visadust. Ehk jällegi ka inseneridele mõeldes:

Oskus x Visadus = Saavutus

Üks kord talent, kaks korda visadus. See on vaid teooria? Duckworth on selles mõttes tore, et ta on oma teooriat, hüpoteesi ka testinud.  Muuseas, lihtsalt vahepalaks, Duckworth jätkab tänapäevaste psühholoogide seeriat, kes kinnitavad, et sellist asja, nagu tahtejõu või visaduse geeni pole olemas. Ja samas möönab ta, et edu saavutamiseks on siiski ka geenidel oma roll. Päris ilma geneetilise soodumuseta ei saa, ent päris kindel on, et ilma visaduseta, harjutamiseta, töö tegemiseta ka ei saa. Praktilised näited visaduse mõjust?

 

Visaduse test ennustab hakkama saamist

Lisaks n.ö üksikjuhtumitele – kus edukad inimesed räägivad sellest, kuidas nad edukaks said (mulle kohutavalt meeldib üks kunagi kuuldud ütelus, et üleöö edu võtab aega umbes 10 aastat) – on ta reaalselt mõõtnud ka visaduse mõju inimeste hakkama saamisele ja edule. Näiteks üks esimesi eksperimente, mida Duckworth tegi, oli USA West Pointi sõjaülikooli sissesaanutega. West Point on üks mainekamaid sõjalist kõrgharidust andvaid asutusi ja sinna on pehmelt öeldes raske sisse saada. Ja… seal on vähemalt sama raske sees püsida.

Duckworth tegi kõigile sesseastujatele visaduse testi (saad ka seda teha, artikli lõpus) ning võrdles testi tulemusi kadettide hakkamasaamisega, sh ka sellega, kas ja kuidas nad ka ülikoolis sees püsisid. Ning leidis, et visaduse test ennustab tublisti paremini igatsorti muudest analüüsidest, testidest, sisseastumise või keskkooli hinnetest seda, kas ja kui hästi inimene koolis hakkama saab. Samalaadseid visaduse teste on Duckworth tänaseks teinud väga paljudes valdkondades ja tulemused ikka samad – edukus visaduse testis on enamikel juhtudel korrelatsioonis edukusega töös, eraelus. Ja mis oluline, on korrelatsioonis ka sellega, kuidas inimene oma eluga rahul on. Ehk õnnelikkusega. Ent mis see visadus siis tähendab?

 

Kirglikkus pikaajalise sihi suhtes

Kahte asja, väidab Duckworth. Esiteks. See tähendab kirglikkust sihi suhtes. See tähendab sisuliselt seda, et tegevustel on tähendus, mingi pikaajaline siht. Mille juurde saab üha uuesti ja uuesti tulla ning mis inimest rajal hoiab. See tähendab teisalt ka lühiajalistele ahvatlustele vastupanemist – teisest koogitükist loobumist, kui siht on tervislikum toitumine ja tervem inimene või hommikust sörki hoolimata voodisse sooja ihkavast häälekast inglikesest õla peal ja tibutavast vihmast. Seega see kirglikkus pole lõõmav, hingeldav ja lühiajaline, vaid pigem rahulik ja tüüne, ent kindel nagu Mississipi jõgi.

 

Visadus tähendab ka järjekindlust

Teiseks tähendab visadus aga järjekindlust. Mitte alla andmist enne lõppu. Näiteks tehes otsuse, et proovin oma käitumist muuta, teen ka teadvustatud otsuse, et pean seda tegema vähemalt 3 kuud, et see harjumuseks saaks. Ja et selle mõju hakkaks välja paistma. Enne ei anna alla. Duckworth tõdeb, et liigsageli me inimestena anname kergeid loobumisvõite – proovisin, et tulnud välja, võtan uue asja. Ent sellisel moel liblikana lillelt lillele hüpates ei olegi võimalik, et meis areneks välja oskus. Ja veel väiksem on tõenäosus, et me jõuaksime ka oma oskust edukalt kasutada.

 

Kui visa sa oled?

Ja nüüd siis tõehetk. Ehk, kui visa sina oled? Allpool on test, mida Duckworth kasutab.

Märgi ära iga väite puhul, kuidas see läheb kokku sinuga.

 

Pole üldse minu moodi

Pole minu moodi

Veidi nagu minu moodi

Suurelt jaolt minu moodi

Väga minu moodi

1. Uued ideed ja projektid mõnikord eksitavad mind olemasolevate juurest eemale

5

4

3

2

1

2. Tagasilöögid ei takista mind. Ma ei anna kergelt alla.

1

2

3

4

5

3. Sageli ma sean küll eesmärke, ent hiljem valin tegemiseks ikka teise asja.

5

4

3

2

1

4. Ma olen kõva töö tegija.

1

2

3

4

5

5. Mul on raskusi oma fookuse hoidmisega projektidel, mis võivad võtta rohkem kui mõni kuu valmimiseni.

5

4

3

2

1

6. Iga asja, mille ma ette võtan, viin ka lõpule.

1

2

3

4

5

7. Mu huvid muutuvad iga aasta.

5

4

3

2

1

8. Ma olen põhjalik. Ma ei anna iialgi alla.

1

2

3

4

5

9. Ma olen mõne idee või projektiga innustunult ja intensiivselt tegelenud lühikest aega ja siis hiljem huvi kaotanud.

5

4

3

2

1

10. Et väljakutsega toime tulla, olen tagasilöökidega hakkama saanud.

1

2

3

4

5

 

Tehtud?

Nüüd liida märgitud punktid kokku.

Ja jaga saadud summa 10-ga.

Ning võrdle tulemust USAs tuhandete inimeste testimisel saadud keskmistega. Paremas lahtris on tulemus ja vasakul see, kui paljudest inimestest sa visam oled.

Osakaal ehk kui paljudest sa visam oled

Keskmine visadus

10%

2.5

20%

3.0

30%

3.3

40%

3.5

50%

3.8

60%

3.9

70%

4.1

80%

4.3

90%

4.5

95%

4.7

99%

4.9

 

Kuidas tulemus tuli?

Ja muuseas, visadus on õpitav ja arendatav. Kui vaid jätkub selleks kirglikkust ja järjekindlust.

Jaga:

Veel lugemist