Miks enimlevinud soovitus esinemishirmuga hakkama saamiseks ei kehti
Selleks, et aru saada, kuidas mõjutab hirm inimeste käitumist, pole vaja nende elu ähvardada. Palju lihtsam ja umbes sama mõjuga on ähvardamine avaliku esinemisega.
Selleks, et aru saada, kuidas mõjutab hirm inimeste käitumist, pole vaja nende elu ähvardada. Palju lihtsam ja umbes sama mõjuga on ähvardamine avaliku esinemisega.
Tundub, et raamatu headust ja mõju saab mõnikord hinnata alles siis, kui on mööda läinud juba hulk aega. Vähemasti nii on minu ja ühe raamatuga juhtunud.
Tõepoolest, millal sul palk tõuseb? Ja millest see päriselt sõltub?
“Me tahame, et inimesed võtaksid initsiatiivi. Et nad ütleksid välja, kui midagi on valesti ja jagaksid ka ideid, kuidas saaks paremini.” Minu vastas istuva meeskonna juhi silmad säravad - see on see jutt, mida ollakse harjunud koolituste-coachingute kontekstis rääkima ja… mida ta tegelikult toimumas ei taha näha.
Tunnen ühte toredat tippjuhti, olgu ta nimeks näiteks Triinu. Ta on vanuses 40+ ja igatsorti juhtimise käsiraamatute järgi on ta otsekui ideaalse juhi kehastus. Ta peab inimestega vestlusi, loob visooni, teeb strateegiat ja plaane ning suudab neist ka enam-vähem kinni pidada. Kõik on nagu hästi, ainult, et … tema inimesed ei pea temast lugu ja kardavad teda.
“Mul on kahju ja ma vabandan”. See lause on tõenäoliselt ekspeaminister Mart Laari tsitaatidest TOP 2 hulgas, koos 90ndate alguse kuulsa lausega “likviidsus tuleb likvideerida”.
Mis on ühist maavärinatel, sõnade kasutussagedusel keeltes ning inimeste tööpanusel? Neid kõiki saab mõõta nn jõu seaduse loogika järgi.
560. aastal enne kristliku aja arvamist sai Lüüdias, tänapäeva Türgi aladel asuvas impeeriumis, kuningaks väidetavalt muinasjutuliselt rikas Kroisos (meie keeli ikka seesama Kröösus). Et teada saada, kes on tolle aja parim prohvet, saatis Kroisos oma saadikud seitsme maailma tuntuima oraakli juurde. Et need siis kõik ühel ja samal päeval küsiksid: mida kuningas sel päeval teeb? Ning täpseima vastuse andis Delphi oraakel, kelle sõnul valmistas kuningas sel päeval lamba-kilpkonna hautist. Nii oligi selle kulinaarse sõnumiga usaldus loodud…
Me kõik oleme osalenud koolitusel või konverentsil, kus pärast palutakse täita tagasiside lehed ja anda hinnang - üritusele ja esinejale-koolitajale. Ja sellega me aitame kaasa… meelelahutusele. Mitte õppimisele.
“Meil tagumiktunde ei tehta!” ja “Tööpäev lõpeb siis kui töö on valmis!” ja… tegelikult jälgivad inimesed, sh bossid kiivalt seda, mis kell kolleegid töölt lahkuvad. Miks? Sest inimestel meeldib näha, kuidas teised pingutavad.
“Ole vait!” Ütlen seda endale üpris sagedasti, siis kui taban ennast taaskord vahele rääkimas või nõu andmas. Ja jube raske on. Vait olla.
“Ma arvasin, et sa tead seda” või “Mulle tundus, et me oleme sellest rääkinud.” Kui neid lauseid kuulen, kas kellegi teise või, kahjuks, mõnikord ka enda suust, tabab mind tunne, nagu oleks keegi kergemat sorti haamriga kuklasse koputanud.
Mõnikord on mul enda pärast jube piinlik. See juhtub tavaliselt veidi aega pärast seda kui olen vihastanud. Ja teinud või öelnud midagi, mille peale pärast mõeldes ütlen endale: oh jeerum, kuidas ma ometi nii mölakas sain olla!
“Ma ei taha enam seda tööd teha.” “Tööd on liiga palju, ma ei jaksa.” “Ülemus on nõme, ma ei taha hommikuti tööle minna.” Ehk mida teha siis, kui oled sattunud olukorda, mis sulle kohe üldse ei meeldi?
Tahad end ja oma elu muuta? Tule koolitusele! Nüüd saad vaid 1-päevase koolitusega elumuutva kogemuse ja, pssst, muuseas, praegu on registreerimine veel eriti soodus ka!
“Kuule, sa peaksid rohkem mind kuulama.” Tunnen, kuidas minus elav mässaja tõstab pead ning vererõhk kerkib nagu keevasse vette pistetud kraadiklaasi näit. Ehkki ütlejal võib olla tuline õigus.
Meie sees elavad korraga kaks inimest. Plaanija. Ning Tegija. Ja on omamoodi isegi kummaline, kuidas need kaks tegelast omavahel sageli üldse läbi ei saa.
“Mitu golfipalli mahub koolibussi?” või siis “Kui sa vaatad kella ja aeg on 3:15, milline on suure ja väikese seieri vaheline nurk? (Vastus ei ole null!)
Coachingus ei ole liiga palju “võlutrikke”. Ent mõned siiski on. Üks neist, vast üks võimsamaid, on aktiivsete küsimuste küsimine.
No mis see üks trenn ees või taga. Pealegi, ma olen ju puhkusel. Aga homme lähen kindlasti.
Sinuga on just hetk tagasi juhtunud imeline asi. Sa oled võitnud loteriiga 1000 eurot. Jõuad koju, hõiskad juba esikus oma rõõmusõnumi ja vastuseks kõlab: “Kindlasti pead selle pealt makse maksma.” Mis tunne on?
On üks sõna. Kui seda meile öeldakse, tekib enamikul meist tunne, nagu pitsitaks keegi kõrist, vererõhk tõuseb ja mõnikord tekib isu ära joosta. Või kaklema hakata.
Kas sa usud, et sama inimene võib sinus tekitada nii positiivseid kui negatiivseid emotsioone?
“Me peame panema ta aru saama, et …” raksatab juht käega lauale. Järgneb jutt sellest, kuidas vaja on hakata muutma inimese hoiakuid, et siis muutuks ka tema käitumine.
Statistiliselt umbes pooled inimesed annavad uusaastalubadusi ning nendest vaid 5-10%-l õnnestub neid ka täita. Millest see tuleb ja kuidas seda muuta?
Mis on ühist Delfi oraaklil, Nostradamusel, Igor Mangil ja teistel tuleviku ennustajatel? Lisaks sellele, et nad kõik tegelelevad (-sid) tuleviku ennustamisega… oli ja on neil kõigil õigus.
Kui juhtun kuskil tegema ettekannet motivatsioonist, siis ühe kindla koha peal näen pea alati mitmete inimeste kulmukergitust. Heal juhul. Mõnikord peegeldub aga silmadest vastu suisa mõistmatus.
Aitäh, et hakkasid seda artiklit lugema. Mul on siiralt heal meel ja olen tänulik, kui hoiad oma tähelepanu ja keskendumist umbes 5 minuti jooksul järgneval artiklil.
Mõtlesin, et võiks kirjutada loo solvumisest. Ja siis avastasin, et polegi nagu midagi kirjutada. Välja arvatud see, et…
Hulk aastad tagasi nägin tänaval üht ema oma poega kantseldamas. Tuliste sõnade saateks käis jope kraenurgast sakutamine. Oi, kui kehva ema, mõtlesin.
"Tehke nendega midagi!" see on markantseim koolituse tellimus, mida olen aastate jooksul kuulnud. Tippjuht lisas sinna juurde veel mitmesuguseid oma töötajaid iseloomustavaid väljendeid, millest üks leebemaid oli "lambapead".
Programmi "10 päevaga õnnelikumaks" järelm ütleb - rohkem teadvustades ja tehes teatud tegevusi on võimalik oma õnnetaset 10 päevaga tublisti tõsta.
Ausalt vastates - ma ei tea. Küll aga loodan seda väga. Ja kutsun sind proovima. Kuidas siis?
Tänasel teadmiste päeval saadavad paljud meist oma lapsi kooli. Janustena teadmiste, kogemuste järele vantsivad väikesed põnnid kooli poole, vahel unustades ennast vaatama mõne põneva linnu siblimist või ägeda auto kihutamist. Ja me tahame neid toetada nende tähtsas "töös". Ütleme - "tubli oled, sa oled nii nutikas". Ja teeme sellega neile karuteene.
"Ma võin ju ka lahkuda." See on teadmine, milleni on jõudnud päris mitmed minu coachitud juhid. Ning paradoksaalselt on see teadmine tõstnud töömotivatsiooni ja teinud neist paremad juhid.
See kõlab kuidagi fataalselt, mitte just lootust äratavalt. Microsofti plahvatusliku edu taga polnud "meisteraju", vaid juhus. Kohvikuketi Starbucks võidukäigu põhjustas mitte hästi planeeritud strateegia, vaid juhus. Läbi ajaloo on äride -organisatsioonide edukuse mõjukaim tegur olnud ... juhus.
Juht olla pole kerge. Kui organisatsiooni rahulolu küsitlus ütleb, et töötajad pole piisavalt pühendunud, siis liigub süüdistav näpp ikka juhtide suunas. Ning juht tunneb ennast süüdi ja töötajad ... ootavad, et keegi nende pühendumust siis tõstma hakkaks.
Parim ajajuhtimise nõuanne, mida olen kohanud ja ka ise rakendanud, on ... mine trenni.
Tegelikult on pagana lihtne otsustada ette võtta muutus. Hakata teistmoodi käituma, muuta oma harjumusi. Ja nii pagana raske on sellest otsusest kinni pidada...
Kohtasin mõni päeva tagasi tippjuhti. Rääkisime juttu - tore, sümpaatne, nutikas ja tark inimene. Ja siis läks ta inimeste ette ja ... muutus käega vibutavaks autoritaarseks jõhkardiks.
Juhid peaksid endalt küsima mitte seda, mida nad teha võiksid, vaid seda, mille tegemise nad võiksid lõpetada.
Õnn on ajutine rahulolu. Kõlab kuidagi... igavalt ja liiga pragmaatiliselt? Ja ometi, mida enam on elus neid ajutise rahulolu hetki, seda enam me tunneme, et päriselt elame.
Tüli saab alguse sõnast. Sõnale järgneb sõna ja varsti tulistatakse juba kogu arsenalist - käiku lähevad "argumendid", mille eesmärk on püüd teist alandada, rivist välja lüüa, ennast "võitjaks" karjuda. Kumbki ei saa enam aru, kuidas täpselt nüüd sellisesse punkti jõuti. Ja probleem jääb püsti.
Töö tähendus on olnud paljude uuringute järgi juba aastakümneid kõige tähtsam komponent töö hindamisel. See on olnud olulisem kui palk, karjäär, töö stabiilsus või tööaeg.
Vabadus ise teha valikuid ja otsustada oma elu ning töö üle on üks vundamentaalsemaid sisemise motivatsiooni allikaid.
Vanakreekas polnud tähtsamat pühamut kui Delfi oraakel. Seal käidi otsimas vastuseid - millal vilja külvata, milline võiks olla lahingu saatus ning kellega peaks abielluma.
Kõik väikeste laste vanemad teavad onu Eduardi Lotte filmist, kes pidevalt oma asju maha unustas ning ei leidnud neid isegi siis, kui neile peale astus. Eesti edu kuldse võtme otsimine meenutab just seesugust igavest ringi tammumist ja kuskil eemal asuvate puude ja põõsaste alla vahtimist - ometi võib edu võti olla just siinsamas, nina all. Peeglis, kui täpne olla.
Tunnistan, olen sellel aastal laisk olnud. Ja jätnud sind blogis ilma paarist sel aastal loetud raamatu viitest. Vabandust. Üritan end nüüd rehabiliteerida ja toon sinu ette viited minu poolt sel aastal loetud headele raamatutele.
Meid ümbritseva maailma juures on üks inimmõistusele veidi hoomamatu asi. Nimelt - maailm ei ole lineaarne, igale tegevusele ei järgne kohe oodatud tagajärg.
Manifestid on moes. Unistamine on ka moes. Ja et järgmisel nädalal on tulemas Koolitus 2014 üritus, siis on ehk veidi ka moes (vähemalt mingites ringikondades) rääkida koolitamisest.
Tahad saada oma valdkonna parimaks talendi leidjaks? Tahad saada tuntuks, kui hea käe ja silmaga talentide ära tundja? Siin on sulle retsept, mis töötab raudkindlalt.
Meil on nüüd kaks arenguvestlust aastas, rääkis üks personaliinimene mõni aeg tagasi. See peaks lahendama probleemi, et juhid ei tegele vabatahtlikult kuigivõrd palju oma inimeste arengule kaasa aitamisega. Ent tegelikkuses on seda siiski ehk liiga palju loodetud-oodatud…
Ma olen teinud oma elus halbu otsuseid. Ja mitte vähe. Nagu ilmselt enamus meist (et mitte öelda - me kõik). Ent see pole probleem. Probleem on see, et mina ja ilmselt ka paljud teised kipume oma halba otsusesse nii kiinduma, et paneme sinna veel palju aega ja raha enne kui lõpuks n.ö kraanid kinni paneme ja edasi otsustame minna.
Oled teinud ära suure töö. Ning ikkagi pärast on tunne, nagu oleksid sõelaga Ülemiste järve tühjaks tassinud. Ammu peaks järv tühi olema, tegelikult aga…
Kuidas saavutada tasakaal töö ja eraelu vahel? Küsimus, mida küsitakse grupicoachingutel sageli ja millele vastuseks oodatakse mingit imelist ajajuhtimise nippi (et vasta meilidele niimoodi ja planeeri oma aega sedaviisi). Selle pealt, mis ma näinud olen, julgen aga kinnitada - nipid on head, ent... kahjuks kipuvad olema lühiajalised. Sest probleem pole halvas planeerimises, vaid muus.
Inimene teeb päevas kümneid otsuseid. Me kõik. Ja mõnikord me paneme mööda, kohe täiega. Niimoodi, et pärast tuleb ahastus peale ja mõtled: no mis pagan mind ajas niimoodi otsustama!
Ma ei saa tööd teha, mul pole pastakat! Mul jäi projekt pooleli, kuna aega polnud! Ma ei saa seda asja ära teha, sest ma ei oska, ma vajan koolitust!
Mis oleks, kui teeks endale ja oma põhimõtetele auditi? Kõlab tobedalt, eksole.
Mõnikord on asjad lihtsad. Ka negatiivse tagasiside andmine. Õigemini selle mitte andmine, ehk tagasiside sellisel moel, et inimene päriselt ka õpiks.
Palk on inimese jaoks üks oluliseimaid asju, see on elukvaliteedi alus. See kes ütleb, et õnn ei ole rahas, sellel peab ikka raha väga palju olema, ütles poliitik ja ärimees Tõnis Palts mõni päev tagasi.
Mäletad, milline sa olid 10 aastat tagasi? Mida sõid ja jõid ja mida arvasid maailmast, teistest inimestest?
Elion on loobunud inimeste rivistamisest ja läbi "torude" kalibreerimisest, Swedbank on loobunud tulemuspalkadest. Õhus on murrangu hõngu, kui suured hakkavad ees minema.
Mis on esimene mõte, kui sa kuuled sõna "müük"? Kui sa oled tavaline, eesti keeles "normaalne" inimene, siis tõenäoliselt kangastub silme ette sõnad ja pildid rahast, pealetükkivusest, tüütusest.
Aitab nüüd küll. Manipuleerimisest, meelitamisest, trikitamisest, hirmutamisest, ära ostmisest. Kõigest sellest, mida ühes keskmises Eesti organisatsioonis kiputakse juhtimiseks nimetama.
Kunagi jooksis teles üks seriaal nimega "Homsed uudised", kus peaosalise ukse taha ilmus igal hommikul ajaleht järgmise päeva uudistega. Ning mõistagi asus peategelane siis hoidma ära katastroofe, päästma õrnu ilushingi ning võitlema õigluse eest.
"Mõned raamatud on väärt maitsmist, mõned õgimist, ent vaid vähesed põhjalikku mälumist ja seedimist," on öelnud kirjanik Cornelia Funke.
Olen suur inimestesse uskuja ja usun, et inimesed leiavad enda jaoks kõige paremad lahendused reeglina ikka ise. Küll aga tundub mulle samas, et sageli asuvad lahenduste ideed meist endist väljaspool.
"Vabandust, ma eksisin." Kolm lihtsat sõna. Ja ometi kuuleb neid juhtide, ja mitte ainult, ka meie kõigi suust haruharva. Miks?
"Minu elu on vilets." Ühes või teises sõnastuses oleme seda mõtet kuulnud ilmselt paljude inimeste suust. Ja hei, mis seal salata, aegajalt mõtleme seda kõik...
Mõtle korraks, mida sa tänase päevase jooksul kuni selle artikli lugemise hetkeni oled teinud. Ärkasid, otsustasid voodist välja tulla, siis dushi all käia, hambaid pesta, müslit süüa ja tass kohvi juua, tööle sõita, kontorisse siseneda, kohvi võtta, oma kohale minna, meilid üle vaadata, kolleegida tööjuttu ajada ... ja nii edasi. Kui uskuda uuringuid, siis vähemalt 40% meie igapäevastest tegemistest pole kaalutletud otsused, vaid harjumused. Ja harjumuste jõud on suur.
"Miks sa seda tegid?!" Laps on pillanud käest klaasi ning see on purunenud tuhandeks killuks. Küsimusele pole tegelikult vastust ja pole ka kindel, kas küsija seda üldse ootab. Küll aga võib küsimus "miks...?" hakata alates sellest hetkest seostuma süütundega...
Kuidas sünnivad suured eesmärgid ja saavad teoks asjad, millest enne tegudele asumist mõeldagi ei osanud. Või ei julgenud.
Kui sa tahad, et sinu inimesed päriselt õpiksid, siis ... ära korralda teabepäeva, traditsioonilist koolitustsüklit või kolme tunnist powerpointi esitlust. Miks? Sest inimesed ei õpi nii.
See küsimus on otsekui ajastu märk. Ja seda küsimust on küsitud tuhandeid, kui mitte miljoneid kordi ning vaid veidi vähem on proovitud sellele vastust leida. Enamikel juhtudel kasutult.
Kakskümmend aastat tagasi seisime kursakaaslastega TTÜ keemialaboris, valged kitlid seljas, keset mensuure, väävelhappe purke ja igatsorti osutitega masinaid. Mul polnud enamasti aimugi, misasja me seal parajasti tegemas oleme, ent see kõik tundus väga tähtis.
90ndate keskel oli selge, et digiajastu jõuab ka entsüklopeedia kirjastamise ärisse. Ja tolleaegne pea konkurentsitu hiiglane Microsoft otsustas sellest teha suure äri.
Kui palju aega ja tähelepanu sinu arenguvestlusel läks tugevuste selgitamiseks ja arendamiseks? Ning kui palju sai arenguvestlusest endale see, milles sa niiväga hea ei ole?
Mõnikord on asjad elus ootamatult lihtsad. Näiteks tundub mulle üha rohkem sellisena küsimus inimeste vastutusest ja motivatsioonist.
Enne Eesti Laulu lõppvõistlust istusime sõpradega ühes kesklinna lokaalis, mille hetketäituvust iseloomustas fakt, et peaaegu iga külalise kohta oli üks ettekandja. Ennustasime lauluvõistluse võitjaid.
40% meie päevastest tegemistest on tegelikult mitte meie otsused ja vaba tahe, vaid harjumused, ütleb uuring. Ja mida teha siis, kui tahame ühte harjumust muuta?
Proovi korraks istutada ennast pilve piirile ja vaadata alla enda poole ning vastata küsimusele: milline sinu töö praegu välja näeb?
Inimesed on meie väärtuslikuim vara! Meie panustame inimestesse! Ja nii edasi. Ilusad sõnad.
Oled õnnelik siis, kui... Tee tööd ja siis tuleb armastus...Siis kui ... Ja nii edasi. Meie mõttemaailm ja arusaamad ühiskonnas ütlevad suurelt jaolt kõik üht: tee tööd, siis tuleb õnn. Mida rohkem teed, seda rohkem saad. Ja nüüd selgub, et tegelikkus on hoopis midagi muud.
Kaks inimkonda enim huvitanud saladust on: mis ootab mind (meid ees) tulevikus ja kuidas teha kulda. Niisiis, üritades anda oma panuse inimkonna uudishimu rahuldamiseks, järgnevas minu ennustus "10 asja, mis hakkavad 2012 juhtuma". PS Kulda ma teha ei oska, see on kindel.
Ma annan endale aru, et võin järgnevaga endale mõningase pahameele kraevahele kutsuda. Ent teema on selleks liiga laialtlevinud ja intrigeeriv, et sellest mööda vaadata.
"Pagan küll, see ei lähe nii mitte!" hüüatab juht, seistes koosolekuruumis kaks jalga tugevasti maas ning nägu peegeldamas otsusekindlust.
Valisin mälu (mis on mõistagi selektiivne :-)) järgi viis enamlevinud küsimust minu koolitustelt. Ehkki neile kõigile ja paljudele veel pakun vastuseid tasuta coachingu e-kursusel, siis siiski mõned väljavõtted minu enda ja osalenute kogemustest.
See on hämmastav, kuidas me tänapäeval tööd teeme. Õigemini, kus me tööd teeme. Ja kuidas töökeskkond ei haaku üldse töö sisuga.
Me oleme kõik neid näinud. Juhte, kes meid närvi ajavad. Kes mõnitavad, on ebakompetentsed, mikromanageerivad või otsustusvõimetud.
Tosinkond aastat tagasi käisin Financial Times´i toimetuses. Aukartuse ja kerge hingevärinaga vaatasin, kuidas tehakse maailma üht mõjukamat majanduslehte. Muidugi selgus, et ka seal töötavad inimesed ja lehe tegemine on olemuselt ja üldjoontes samasugune pea igal pool. Ent asi, mis mind toona hämmastas, oli toimetuse töökoht - hiigelsuur koppel, kus inimesed istusid 4-5 töökohast koosnevatel "saarekestel". Ning kus oli lisaks siltidele, mis toimetus (välis, kohalik, börs jne) kuskil istub, lakke riputatud ja seinale kleebitud ka meeldetuletused stiilis "Palun vaikust, inimene töötab".
Laenan seekordse postituse refereeringuna Seth Godinilt, mitme hea raamatu autorilt ja nutikalt marketingitegijalt. Kui sinu ette satub uus idee, siis kas sa:
"Mul on täitsa kama, kuidas sa seda teed. Tulemus loeb!" Jaan on ülemus ja teab, et töötaja hindamisel esimene kriteerium on tulemuslikkus. Ja et hea juht delegeerib töötajatele vastutust - "no vaadaku ise, kuidas tulemuseni jõuab!" Mari vaatab Jaanile otsa ja noogutab. Ning läheb nõutu ja veidi kohkunud näoga tagasi töökohale. "Eks kõik on meil siin alguses valget seina vaadanud," meenub talle Jaani lause enne tulemusele keskendumise juttu. Mari ohkab ja asub tööle. Ikka tulemustele keskenduma....
Inimeste tööelu tulemuslikkust mõjutab kõige enam tööelu kvaliteet ja kõige rohkem motiveerib inimesi tähendusrikka tööga kaasnev pidev areng. Fakt. Kui siia lisada veel võimalus ja vabadus teha oma valikuid, on tegu ideaalse tööga, mille isuga tegemiseks pole vaja mõelda välja piitsa ja präänikut.
Augusti keskpaik läheneb ja tööhoog hakkab jälle tuure üles võtma. Mitte ainult minul. Täheldan seda ka teiste peal. „Mis see puhkus on?“ küsis täna üks ettevõtja minult vastuseks, kui pärisin temalt puhkuse kohta. Taas hakkab tekkima tunne, et kuhugi on pidevalt kiire, miski vajab kohe ja kiiresti tegutsemist ning ...“appiii, see kuhjub mul üle pea!“.
Mind haarab iga kord õud, kui ma kuulen, kuidas ühes või teises koolis on kehtestatud tulemuspalga süsteem. Kuidas ka koolijuhtide palk sõltub tulemusest ning kuidas õpetajatele pannakse ette porgand – arvates, et nad saavad seetõttu veelgi paremateks õpetajateks.
Mõnikord (ja sugugi mitte liiga tihti) on nii, et aeg, sisemine valmisolek ja tugev väljastpoolt tekitatud emotsioon saavad kokku. Ja siis sünnib midagi, mida sõnades on raske kirjeldada. Aeg ja ruum kaovad, jääb vaid midagi hiiglasuurt ja samas hoomamatut. See on otsekui lummus, millesse sa mähkud.
Tean ühte ettevõtet Eestis, kus viimase tosinkonna aasta jooksul on tehtud umbes 5-6 organisatsioonilist muutust. Mitte mingit nipet-näpet siit-sealt kohendamist, vaid kõiki ja kõikehõlmavat muutust. Eranditult kõik muutused on ebaõnnestunud, tulemus pole see, mida sooviti. Tagajärjeks on väsinud, tülpinud ja usu kaotanud inimesed, eesmärgid – kui neid ka oli – on endiselt saavutamata – äri toodab kopsakat kahjumit ja ... ees ootab uus muutus. Edukas organisatsiooniline muutus eeldab tegelemist kahel rindel – asjadega ja inimestega. Kui asjadega tegelemisel on sageli n.ö asjad korras – olemas on vajaduse kirjeldus, korralik tegevusplaan, eelarve, kontseptsioon, rakenduskava, riskianalüüs jne – siis inimeste poolega teadlik tegelemine on jäetud kuidagi juhuse hooleks. See on ka peamine põhjus, miks erinevate uuringute järgi 60-80% organisatsioonilisi muutusi ebaõnnestub.
Ta on neljakümnendates eluaastetes ühe Eesti keskmise suurusega firma juht. Ta on olnud juht viimased 10 aastat, erinevates firmades nii Eestis kui ida pool ning üheks oma tugevuseks peab võimet oma ideid töötajatele müüa. Ta on käinud juhtimiskoolitustel ja seal on talle kätte antud konkreetne idee müügi mudel – 1,2,3 ja idee on müüdud.
Loe järgnevaid väiteid ja kirjuta enda jaoks üles või hoia meeles, ka sa nõustud väitega või mitte: 1. Sa oled väljakujunenud ja teatud kindlat tüüpi inimene ning seda pole tegelikult võimalik kuigi palju muuta. 2. Pole tähtis, missugune inimene sa oled, sul on alati võimalik seda oluliselt muuta. 3. Sa võid hakata mõningaid asju teisiti tegema, ent oma põhiolemust ei ole sul võimalik muuta. 4. Sa võid alati muuta ka neid asju, mis moodustavad sinu põhiolemuse. Vastatud?
Kujuta ette, et oled 100 aastane. Väärikas jalutuskepiga vanahärra või laia suvekübaraga igahaljalt sharmikas daam. Jalutad mõnusasti mööda kesklinna tänavaid. Sul on aega. Vahepeal seisatad, vaatad inimesi, vaateaknaid, mööda sõitvaid autosid. Siis jalutad edasi, istud mõnusasse välikohvikus päikese kätte lauda ning tellid tassi head kohvi.