Oh mulle lihtsalt pole seda visaduse ja enesedistsipliini geeni antud. Umbes sarnast väidet olen erinevates vormingutes ja erinevatelt inimestelt aastate jooksul üksjagu kuulnud. Ja see on üks kahetsusväärsemaid uskumusi, mida olen inimeste juures kohanud. Sest - enesedistsipliin on õpitav.
Kas tead, mis on see oskus või omadus, mis aitab kõige paremini ennustada, kas sportlane jõuab oma potentsiaalse võimekuse tippu või mitte?
Üks mõte on mind seoses juhtide ja juhtimisega juba mõnda aega vaevanud. Ja ma pole osanud seda kuidagi selgelt ja arusaadavalt välja hääldada. Kuni tänaseni.
Usain Bolt. Aastaid maailma kiireim mees. Maailmarekordi omanik. Välk. Enesekindlus ise. Ja enne võistluse starti alati osutab näpuga taeva poole.
Mitte miski ei uputa koosolekut kiiremini liiva kui inimene, kes keeldub vait olemast, nendib üks tippjuhtkondade käitumist uurinud ekspert oma järeldustes.
Kui peaksin kirja panema ainult ühe teadmise, millest sportlasel oma vaimu treenimisel kõige rohkem kasu võiks olla, oleks see jutt “ahviajust”.
Tahtejõud. See on see, millest võitjate puhul räägitakse. Ning mille olemasolu peetakse looduse kingituseks. Ja mille puudumise kraesse on lihtne ajada pea kõik lati alt läbijooksud.
Kui sa oled jõudnud kohta, kus tunned, et enam ei jaksa. Teha sammugi. Vändata pööretki. Teha tõmmetki. Mitte midagi ei jaksa teha… Siis oled jõudnud kohta, kus kasutamata on veel 60% sinu füüsilisest võimekusest.
Karisma on juhi jaoks tähtis, selle üle vist ei vaielda. Teiste kaasa tõmbamine, lükkamine sihi poole on juhi peamine ülesanne. Ja siis vaatavad nii mõnedki juhid peeglisse ja mõtlevad - no kahjuks ei ole mulle seda antud…
Eskimotel on lume jaoks olemas 50 erinevat sõna, ent kestvusportlastel on kannatamise kohta 51 sõna, alustab spordipsühholoog Simon Marshall juttu valust ja kannatamisest.
See mis tundub mõistlik, pole sageli kasulik. Nii on ka ühe enamlevinud nõuandega “rahune maha”.
Sündmus või teine inimene pole see, mis meis emotsioone tekitab. Närvi ajab, ärritab või siis hoopis rõõmustama panevad meid meie mõtted ja uskumused sellest sündmusest või inimesest.
Kohe-kohe, järgmise nädala alguses esmaspäeval pidavat saabuma ülemaailmne selle aasta kõige kurvem päev.
Igas inimeste grupis on üks sitapea. Kui sa enda ümber vaadates ühtegi ei näe, siis see tähendab, et see oled sina. Nii on öelnud üks tore USAs elav koomik. Ja nagu igas naljas, selles võib olla terake tõtt.
Miks ma ometi nii vedel olen? Kuidas ma siis ei suutnud veidi enam pingutada? Miks ma nii kergelt alla andsin?
Kumb on parem tuleviku ennustaja - inimene või masin?
Maailmas pidavat ühe Havaii saartelt pärit filosoofia kohaselt olema 7 absoluutset tõde. Tõde, mis kehtivad igal ajal ja igas olukorras ja iga inimesega. Ja üks neist kõlab nii: maailm on täpselt selline, nagu sa arvad, et ta on.
Oled sa kunagi siili silitanud? Nojah, vaevalt. Okkad ja puha. Mina ka ei ole. Pärikarva(-okast) silitamine ei peaks ju liiga valus olema, ehk on see isegi mõnus tunne. Ent mis tunne oleks silitada siili vastukarva, vastuokast?
10 aastat tagasi astusin Maakri tänaval Postimehe kontori hoonest välja, läksin Stockmanni ja ostsin koju süüa. Ei midagi erilist, midagi leiva peale ja järgmise päeva lõunaks.
No meil kipuvad need koosolekud ikka lappama minema, ütles eelmisel nädalal ühe meeskonna liige. Ütles vaikselt, ainult mulle. Veidi lootusetu häälega, nagu ei usuks, et tema meeskonna koosolekut on võimalik parandada.
See oli kaheksa aastat tagasi, kui tegin koos Rootsi kolleegiga rahvusvahelise ettevõtte juhtide eestvedamise programmi. Programmi raames täitsin koos osalenud juhtidega mitu psühhomeetrilist testi, mis puudutasid minu käitumist, hoiakuid, isikuomadusi. Ja selgus mitu toredat asja. Ja selgus ka mitu mitte-nii-väga toredat asja.
See oli midagi erakordset. Ma polnud sellist avatuse ja usalduse taset meeskonnas näinud kogu oma ligi 10 aastase koolitaja ja coachina tegutsemise jooksul. Jagati oma elu kõige sügavamaid üleelamisi, valusamaid isiklikke kogemusi. Ja järgmisel hetkel läksid inimestel suud kriipsuks, käed rinnale vaheliti ja hakkas kostma verbaalset näpuga näitamist. See oli siis kui eraelu asemel hakati rääkima tööst.
Kas tead, mis on inimeste poolt enim nimetatud negatiivne tunne? Ilmselt aimasid - kahetsus.
Kui sul palutaks olla 15 minutit iseendaga, oma mõtetega. Lihtsalt istuda diivanil, ilma televiisori, ilma muusikata, võimaluseta kellelegi nutitelefonis sõnumit saata või Facebooki sirvida. Tunduks see lihtne ja mõnus? Või tekitaks see hoopis ebamugavustunnet?
Avaneb uks ja nagu eikusagilt ilmub minu lauale mingi paber. Ja siis mingi aja pärast jälle läheb leheke jälle edasi kuhugi. Miks seda vaja on, mis selle paberi eesmärk on või ka milline peaks olema minu osa sellega tegelemisel, jääb sageli selgusetuks.
See on midagi, mille järele enamik meist, kasvõi aeg-ajalt, igatsevad. See on see, mida üritatakse meis tekitada lapsest saati - mõnikord on tulemus küll kahjuks vastupidine soovitule - ja mille puudumine on üks enimlevinud põhjuseid, kui me oleme õnnetud.
Oled sa kunagi teinud midagi, mida pärast kahetsed? Öelnud midagi, mille pärast hiljem on piinlik? Kui oled, siis pole vaja muretseda - oled heas seltskonnas. Seda on teinud üle 99% inimestest. Sellisel juhul tuleb sulle ka tuttav ette see tegelane, kellest nüüd juttu tuleb - ahvist meie endi sees.
Mis oleks kui võtaks vastutuse kõige eest, mis sinuga elus juhtub? Jah, justnimelt, lugesid õigesti. Kõige eest. Mis sinuga juhtub.
Miks on nii, et osa inimesi tunduvad olevat über-edukad pea kõiges, mida teevad ja suur enamus meist ülejäänutest maadleb igapäevaselt sellega, et pead vee peal hoida?
“Just do it!” ehk “Hakka pihta!” või “Tee ära!” kõlab ühe toreda sporditarvete firma slogan. Ja see on ka sageli see, mida ütleme, motiveerimaks ennast või teisi muutusele-tegudele. Tajumata, et see on üks kasutumaid soovitusi, mida endale või teistele öelda.
“Pigem on see inimeste kuulamine ja nende pühendumuse eest hoolitsemine üks tilu-lilu. Kui on vaja ikka tulemust teha, siis ei saa siin liiga suur sõber olla.” Umbes midagi sellist rääkis mulle mõni aasta tagasi üks tippjuht, tõsi, õnneks mitte avalikult, vaid meie kahe vahelisel kohtumisel.
See oli Edwin Mosese jaoks tavapärane rutiin. Kõigi aegade kuulsaim ja tituleerituim 400 meetri tõkkejooksja külastas 1988. aasta Souli olümpiamängudel mõni päev enne oma starti staadioni, jalutas riietusruumist soojendusväljakule, sealt edasi staadionile, pani tõkked maha, viskas soojendusdressi seljast ja tegi rajal mõned kiiremad liigutused. Et füüsiliselt tunnetada ja kinnistada ettekujutust sellest, mis teda päris stardis ootab.
Maailm pole must-valge. See veidi klisheelik ütlus vastab vast harvades kohtades veel paremini tegelikkusele kui teemades, mis on seotud inimeste ja juhtimisega.
“See oli sama nagu seotaks parem käsi selja taha kinni ja peaksid kõiki tegevusi vasaku käega õppima hakkama.” Nii kirjeldas maailma ühe suurima ja tuntuima konsultatsioonifirma Boston Cunsulting Group’i (BCG) partner eksperimenti, mille käigus paluti konsultantidel võtta üks päev nädala sees töölt vabaks.
Ma ei ole efektiivsuse ekspert. Ma ei usu ka sellesse, et vaid juhtimise n.ö admistratiivseid tehnikaid vallates on võimalik teha tõeliselt ägedaid asju. Küll aga on aegajalt valus vaadata, kuidas kaotatakse inimeste aega, raha ja närve ebaefektiivse juhtimisega. Võtame lihtsaima, ja samas ühe kulukaima nähtuse - iganädalane või -kuine juhtkonna/meeskonna koosolek.
Ikka ja jälle - nagu ka eelmisel nädalal - kohtan inimesi, juhte, kelle suurim soov ja igatsus on “panna inimesed ühte moodi aru saama”. Või "panna ühte moodi mõtlema." Ja nad on sageli üsna ehmatanud, pettunud - vahest ka ärritunud - kui neile öelda: see on võimatu ülesanne.
Kas vastab tõepoolest tõele, et nn mürgised inimesed meie ümbert võivad oluliselt ja otseselt mõjutada ka meie endi heaolu? Ja õigupoolest, kes need mürgised inimesed siis on? Nojah, ja kui see kõik tõele vastab, mida siis teha?
Põrgus on kolm katelt. Ühes on juudid, teises venelased, kolmandas eestlased, räägib tuntud anektoot aastate tagant. Juutide katla juures on kõva valve, sest nii kui üks välja pääseb, aitab ta teised ka välja. Venelaste katla juures on valve väike, nad ju üldiselt armastavad sooja kohta. Eestlaste katla juures pole aga üldse valvet, sest kohe kui üks hakkab välja ronima, kisuvad teised ta sisse tagasi.
No nüüd kindlasti keegi ütleb seda, mõtlesin eelmisel nädadal ühte grupicoachingut tehes. Teemaks oli tunnustus, selle mõju erinevatele inimestele. Ja ei läinud mööda palju aega, kui juba üks vanem härrasmees nentiski kõiketeadval ilmel: kiida lolli, loll rabab edasi.
Mina ikka imestan. Jätkuvalt. Juba aastaid. Kuidas mõned täiskasvanud inimesed - ja mul on päriselt konkreetsed näod silme ees -, kes kodus saavad enda ja oma pere elude korraldamisega suurepäraselt hakkama, muutuvad töökoha uksest sisse astudes piltlikult öeldes abituteks lasteks.
Kõige olulisem on ellu jääda, ütles mulle üks hea tuttav paar nädalat tagasi lõunalauas oma tööelu kirjeldades. Muidugi, see oli pooleldi huumoriga öeldud, otsest ja kohest ohtu tema elule vast siiski polnud.
Kas teadsid, et võttes ette muutuse on sul suurem tõenäosus ebaõnnestuda kui õnnestuda?
Eestis on vähe tippjuhte, kes nii selgelt esindaks ühte arhetüüpset, nartsissisti kalduvustega, ent erakordselt tegusa juhi tüüpi. Ta on pea parimas tööeas, juhib suurt ja väga tuntud organisatsiooni ja on oma vallas absoluutne superstaar.
Kas tead, mis on vahet pessimistil ja optimistil? No lisaks sellele naljale, et kui pessimist ütleb, et asjalood on hullud, siis optimist on kindel, et saab veel hullemaks minna…
Veiko istub meeter-poolteist minu vastas üle laua, silmis valulik pilk. Ta on suure firma tippjuht, tema kuupalk on päris mitmekordne Eesti keskmine ja pea igal aastal kukub tema kontole kopsakas aastaboonus veel lisaks. Ta elab ruumikas majas Viimsis, rendib majaosa Hispaania päikeserannikul (kuhu ta jõuab liiga harva) ja talle ei meeldi lennata turistiklassis. Ent hetkel, just praegu, on ta silmis valulik pilk.
Kui hea koostöö tegija sa oled? Oled sa meeskonnamängija? Kui tööintervjuul küsitaks neid küsimusi (ja neid ilmselt paljudel puhkudel ka küsitakse), siis on tõenäoliselt reeglina vastus: ma olen meeskonnamängija, mulle meeldib koostööd teha. Aga tegelikult?
Stress - tema kahjulikus vormis on laias laastus taandatav kahte tüüpi nähtustele, väidavad teadlased. Ühed on seotud minevikus toimunud sündmuste, valikute kahetsemisega ja teised tuleviku pärast muretsemisega. Ja meelele ja mõistusele hullemad tunduvad olevat need esimesed.
Reklaami, turunduse ja propagandaga kokku puutunud inimesed teavad ülihästi, millist rolli mängib inimese teadvuses sõnumite kordamine. Piisava arvu korduste järel võivad ka skeptilisemad meie seast hakata sõnumit võtma kui fakti, kui nähtust, mida pole mõtet kahtluse alla panna. Nii tundub olevat läinud ka väitega - hea meeskonnatöö alus on usaldus. Ent kas see vastab päriselt ka tõele?
Oleme jõudnud tõejärgsesse ajastusse. Meil on vuhistav Trump, vassiv Brexit ja üha suurem hulk kodumaiseid “tõekuulutajaid”, kes oma populaarsuse nimel viskavad hagu alla inimeste kõige sügavamatele hirmudele. Ja pooltõdede ja suisa valede kuulutajad ei eksi ühes - hirmul on tõesti suured silmad, kinnitab ka teadus.
Olen sel aastal jälle lugemise hoo sisse saanud ja tänu sellele kogenud mitmeid rõõmsaid “ahhaa” ja “ohhoo” hetki. Toon sinu ette minu lõppeva aasta lugemislaualt 9 raamatut, mis jätsid jälje ja mida soovitan kindlasti sullegi.
Nad ei suutnud eristada olulist ebaolulisest. Nad lasevad ennast kergelt eksitada. Nende aju on hõivatud tunduvalt suurema osaga, kui oleks vaja konkreetse ülesande tegemiseks. Ja nad väsivad kiiresti, piltlikult väljendudes on nad mentaalselt inimvared.
See aeg on jälle käes. Nagu igal aastal, hakatakse paljudes Eesti ettevõtetes-asutustes pidama arenguvestlusi. Ning nagu igal aastal, kostub nurinat jälle nende "linnukeste panemise" pärast.
Arsti amet on selles mõttes lihtne, et seal on tulemuslikkus suhteliselt lihtsalt mõõdetav. Ehk nagu musta huumoriga vürtsitatult öeldakse - arsti viga läheb maa alla.
“Ka kõige targem teadmine, mida pole rakendatud tegevusse ja käitumisse, on kasutu,” on öelnud Peter Drucker, üks möödunud aastakümnete tuntumaid juhtumisgurusid. Tema oli muuhulgas see, kes tõi juhtimiskirjandusse mõiste teadmustöötaja - see on inimene, kes teab sellest, mida ta teeb, rohkem kui tema juht. Ent nagu öeldud, sellest teadmisest pole täit kasu, kui see jääb ainult töötaja kõrvade vahele.
Eesti juhtide kvaliteet on kehvapoolne, meie töötajad on seetõttu vähe pühendunud ja juhid on pigem autoritaarsed nartsissistid kui tulemustele ning lahendustele keskendunud hoolivad liidrid. Umbes selline, erinevates sõnastustes ja vormides on see jutt, mida Eesti juhtidest räägitakse. Juba aastaid.
Talendiga jõuad kaugele. Ent visadusega jõuad kaks korda kaugemale.
Enne kui hakkan juhiga coachingu programmi tegema, siis ma kohtun temaga. “Jaa, muidugi, selleks, et tajuda omavahelist sobivust,” ütlevad tavaliselt inimesed, kui sellest neile räägin. Ent minu tegelik põhjus on hoopis muu.
Juhtimiskvaliteet on sõna, mida tõenäoliselt hakkame sel sügisel kuulma üha enam. LHV Grupi juht ja Eesti Energia nõukogu esimees Erkki Raasuke ning Eleringi juht Taavi Veskimägi - mõlemad ka peaministri majanduskasvu töörühma liikmed - on teema lauale tõstnud. Ja ilmselt saab seda rasvaste tähtedega trükituna näha ka töörühma ligi aastast töötulemust kirjeldavas lõpparuandes.
Mul on üks tuttav tippjuht, keda seaksin iga kell eeskujuks enamikule Eesti juhtidest. Võiksin loetleda neid oskusi ja tegevusi, mida ta siis juhina omab ja teeb - ja ta teeb paljusid asju tõesti hästi. Ent võib-olla märkimisväärseim n.o oskus on tal järjepidev iseenda arendamine. Ja seda teeb ta, erinevalt jällegi levinud tavaarusaamast lähtudes, keskendudes oma nõrkuste arendamisele.
Paar nädalat tagasi väitis Erkki Raasuke Eesti Ekspressi intervjuus, et üheks kaalukaimaks takistuseks Eesti majanduse ja heaolu kasvule on niru juhtimiskvaliteet. Seda nii riigiasutustes, riigifirmades kui ka osades erafirmades. Aga… meil on ju tähtsamaidki asju, mis meile rohkem kasvu tõotavad: igatsorti idud ja turism ja IT ja sotsiaalmaksu lagi ja … see senileidmata “meie oma Nokia” vms. Ehk lihtsamalt: no kui palju see kehv juhtimine meile ikka maksma läheb, ega seal nüüd mingit hiiglaslikku rahapada ikka peidus pole… Või siiski.
No talle on looduse poolt ikka kõvasti antud! Olen kuulnud seda ütlemas mitmeid treenereid (kahjuks mitte alati minu kohta :-)) ja mis seal salata, ka ise nii mõelnud. Mõnele on antud jooksugeen, mõnele juhigeen ja mõnele koka geen.
Kui sul oleks vaja minna arsti juurde ja sul on valida - kas lähed arsti juurde, kes on töötanud omal alal 10 aastat või siis paned aja kinni teise arsti vastuvõtule, kes on töötanud 5 aastat - siis kumma juurde läheksid? Tavamõistus ütleb, et mida pikem kogemus seda parem arst. Ja ometigi on suur tõenäosus, et sellisel puhul oled valinud kehvema arsti.
Ma tahaksin puhkuse ajal sõita kindlasti Saaremaale, aga vist ikka ei jõua. Ma tahan kindlasti selle raamatu läbi lugeda, aga mul tegelikult pole aega. Kui mul oleks rohkem aega, raha, oskusi, mõistust (loetelu pole kaugeltki täielik), küll siis teeks.
1789. aastal tegi arst nimega Joseph-Ignace Guillotin ettepaneku lõpetada koledad rattale tõmbamised ja poomised ning võtta kasutusele hulka humaansem surmanuhtluse täidesaatmise viis - tapariist, mis sai selle looja järgi nimeks giljotiin. Ajaloo vingerpussina oli giljotiini üks esimesi ohvreid aga kungingas Louis XVI - üks uue tapamasina loomise initsiaatoreid.
“No ta võiks tiba rohkem oma lubadustest kinni pidada ja asjad õigeks ajaks valmis jõuda.” Jutt on ühest tippjuhist ja rääkijaks tema kolleeg samalt tasemelt.
“Ma olen laisk”. “Ma annan liiga kergelt alla”. “Ma ei ole piisavalt tark”. Neid ja nende sarnaseid lauseid oleme vist kõik endale öelnud.
Hea juht on karismaatiline, inimeste inimene, suhtleb vabalt suurte gruppide ees ja sees, osaleb diskussioonides, tal on kohe ja alati olemas oma arvamus. Oskused ja isikuomadused, millega head juhti kirjeldatakse - nii meedias, koolitustel kui rahvasuus - ei jäta kahtlust: hea juht peab olema ekstravert!
“Palun vabandust.” “Ma eksisin.” “Sa tead ja oskad seda paremini.” “Ma vajan abi.” “Ma ei tea.” “Ma tegin vea.” Kui sa neid sõnu oma meeskonnas kuulnud pole, siis… tõenäoliselt pole sul päriselt meeskonda.
Kas teadsid, et igast 10st suitsetamise maha jätnud inimesest 8 hakkab uuesti tõmbama? Või et 90% südameopratsiooni läbinutest on kahe aasta möödudes samade end kahjustavate elukommete juures tagasi. Või et 20st dieeti pidanud inimesest 19 on suutnud mõne aja möödudes lahti saada küll oma rahast, ent mitte kilodest.
Keegi on kusagil öelnud, et 90% inimeste vahelistest jamadest tuleneb viletsast kommunikatsioonist.
Vastupidavus, tehnika, jõud. Laias laastus koosneb nendest kolmest asjast nii noorsportlase, minusuguse amatöörharrastaja kui tippsportlase treeningkava.
Selleks, et aru saada, kuidas mõjutab hirm inimeste käitumist, pole vaja nende elu ähvardada. Palju lihtsam ja umbes sama mõjuga on ähvardamine avaliku esinemisega.
Tundub, et raamatu headust ja mõju saab mõnikord hinnata alles siis, kui on mööda läinud juba hulk aega. Vähemasti nii on minu ja ühe raamatuga juhtunud.
Tõepoolest, millal sul palk tõuseb? Ja millest see päriselt sõltub?
“Me tahame, et inimesed võtaksid initsiatiivi. Et nad ütleksid välja, kui midagi on valesti ja jagaksid ka ideid, kuidas saaks paremini.” Minu vastas istuva meeskonna juhi silmad säravad - see on see jutt, mida ollakse harjunud koolituste-coachingute kontekstis rääkima ja… mida ta tegelikult toimumas ei taha näha.
Tunnen ühte toredat tippjuhti, olgu ta nimeks näiteks Triinu. Ta on vanuses 40+ ja igatsorti juhtimise käsiraamatute järgi on ta otsekui ideaalse juhi kehastus. Ta peab inimestega vestlusi, loob visooni, teeb strateegiat ja plaane ning suudab neist ka enam-vähem kinni pidada. Kõik on nagu hästi, ainult, et … tema inimesed ei pea temast lugu ja kardavad teda.
“Mul on kahju ja ma vabandan”. See lause on tõenäoliselt ekspeaminister Mart Laari tsitaatidest TOP 2 hulgas, koos 90ndate alguse kuulsa lausega “likviidsus tuleb likvideerida”.
Mis on ühist maavärinatel, sõnade kasutussagedusel keeltes ning inimeste tööpanusel? Neid kõiki saab mõõta nn jõu seaduse loogika järgi.
560. aastal enne kristliku aja arvamist sai Lüüdias, tänapäeva Türgi aladel asuvas impeeriumis, kuningaks väidetavalt muinasjutuliselt rikas Kroisos (meie keeli ikka seesama Kröösus). Et teada saada, kes on tolle aja parim prohvet, saatis Kroisos oma saadikud seitsme maailma tuntuima oraakli juurde. Et need siis kõik ühel ja samal päeval küsiksid: mida kuningas sel päeval teeb? Ning täpseima vastuse andis Delphi oraakel, kelle sõnul valmistas kuningas sel päeval lamba-kilpkonna hautist. Nii oligi selle kulinaarse sõnumiga usaldus loodud…
Me kõik oleme osalenud koolitusel või konverentsil, kus pärast palutakse täita tagasiside lehed ja anda hinnang - üritusele ja esinejale-koolitajale. Ja sellega me aitame kaasa… meelelahutusele. Mitte õppimisele.
“Meil tagumiktunde ei tehta!” ja “Tööpäev lõpeb siis kui töö on valmis!” ja… tegelikult jälgivad inimesed, sh bossid kiivalt seda, mis kell kolleegid töölt lahkuvad. Miks? Sest inimestel meeldib näha, kuidas teised pingutavad.
“Ole vait!” Ütlen seda endale üpris sagedasti, siis kui taban ennast taaskord vahele rääkimas või nõu andmas. Ja jube raske on. Vait olla.
“Ma arvasin, et sa tead seda” või “Mulle tundus, et me oleme sellest rääkinud.” Kui neid lauseid kuulen, kas kellegi teise või, kahjuks, mõnikord ka enda suust, tabab mind tunne, nagu oleks keegi kergemat sorti haamriga kuklasse koputanud.
Mõnikord on mul enda pärast jube piinlik. See juhtub tavaliselt veidi aega pärast seda kui olen vihastanud. Ja teinud või öelnud midagi, mille peale pärast mõeldes ütlen endale: oh jeerum, kuidas ma ometi nii mölakas sain olla!
“Ma ei taha enam seda tööd teha.” “Tööd on liiga palju, ma ei jaksa.” “Ülemus on nõme, ma ei taha hommikuti tööle minna.” Ehk mida teha siis, kui oled sattunud olukorda, mis sulle kohe üldse ei meeldi?
Kui ei suudeta täita hea meeskonna eeltingimusi, siis on parem, kui meeskonda ei loodakski.
Tahad end ja oma elu muuta? Tule koolitusele! Nüüd saad vaid 1-päevase koolitusega elumuutva kogemuse ja, pssst, muuseas, praegu on registreerimine veel eriti soodus ka!
“Kuule, sa peaksid rohkem mind kuulama.” Tunnen, kuidas minus elav mässaja tõstab pead ning vererõhk kerkib nagu keevasse vette pistetud kraadiklaasi näit. Ehkki ütlejal võib olla tuline õigus.
Seda oli omamoodi kurb kuulata. Ühe Eesti mõistes päris suure ja ka tuntud tootmisfirma juhi hiljutist vastust minu küsimusele: kui sa peaksid ära minema, kes su asemele saaks? Vastus: “Ei tea, pole minu asi.” Ei tahaks olla ei selle firma omanike ega töötajate nahas…
Meie sees elavad korraga kaks inimest. Plaanija. Ning Tegija. Ja on omamoodi isegi kummaline, kuidas need kaks tegelast omavahel sageli üldse läbi ei saa.
“Mitu golfipalli mahub koolibussi?” või siis “Kui sa vaatad kella ja aeg on 3:15, milline on suure ja väikese seieri vaheline nurk? (Vastus ei ole null!)
Coachingus ei ole liiga palju “võlutrikke”. Ent mõned siiski on. Üks neist, vast üks võimsamaid, on aktiivsete küsimuste küsimine.
Spordis on kõik nii pagana lihtsalt mõõdetav. Kui keegi väidab, et tema juhtimismetoodika, treeningkava, harjutused töötavad, siis on seda reeglina üsna lihtne kontrollida - vaata tulemusi.
No mis see üks trenn ees või taga. Pealegi, ma olen ju puhkusel. Aga homme lähen kindlasti.
Oled näinud või suisa ise kogenud nähtust, kus meeskond saab uue juhi, matsutab ja nätsutab ta läbi ja siis sülitab välja?
Kui sul oleks võimalus küsida oma meeskonnalt ainult üks küsimus - mis peaks peegeldama seda, kui hea meeskond ja töötajad sul on - siis mis see oleks? Ja kas ikka on üldse olemas sellist ühte küsimust, mis võiks anda vastuse nii keerukale asjale? Selgub, et on.
“Ohjah, ma pean ta vist lahti laskma,” mõtlesin õhtul enne magamajäämist. Ja hommikul otsustasin anda veel ühe võimaluse, kehtestades samal ajal uue eesmärgi ja kontrollmehanismi selle täitmiseks.
Sinuga on just hetk tagasi juhtunud imeline asi. Sa oled võitnud loteriiga 1000 eurot. Jõuad koju, hõiskad juba esikus oma rõõmusõnumi ja vastuseks kõlab: “Kindlasti pead selle pealt makse maksma.” Mis tunne on?
On üks sõna. Kui seda meile öeldakse, tekib enamikul meist tunne, nagu pitsitaks keegi kõrist, vererõhk tõuseb ja mõnikord tekib isu ära joosta. Või kaklema hakata.
Kas sa usud, et sama inimene võib sinus tekitada nii positiivseid kui negatiivseid emotsioone?
