Igatsus normaalse olukorra, selle järele, mis oli vanasti, on inimlik. Ja samas juhtimise mõttes on selle mõtteviisi kultiveerimine üks kahjulikumaid asju. Aeg on sirutada kael ja venitada oma vaade eemale normaalsusest.
Kui me enda ja oma meeskondade ning organisatsioonide selja taha vaatame, siis paistab sealt tõenäoliselt üks suur muutuste jada. Ent ette vaadates tundub meile, et ees ootab stabiilsus. Ehkki tõenäoliselt ka tulevikus ootavad meid ees muutused. Sellist üldinimlikku tajuviga kinnitavad ka uuringud psühholoogiast. Meile mitte ainult tundub, me kipume suisa ootama seda, et saabuks jälle “vana hea normaalne aeg”. Ning väga suure tõenäosusega tabab meid pettumus.
Normaalsuse tühi sisu
Normaalsus, uus normaalsus, vana hea normaalsus. Võib-olla on see sõna “normaalsus” oma aja ära elanud. Sest sellel puudub sisu. See on vaid illusioon, et me pärast eriolukorra lõppu naaseme “normaalsusesse”. See pole lihtsalt võimalik. Mitmel põhjusel. Esiteks, muidugi on maailm meie ümber muutunud, alates reisimise võimalustest kuni muutunud kliendivajadusteni. Ent teiseks – me ise oleme muutunud. Me kõik. Võib-olla erineval moel, ent me oleme kõik kogemuse võrra rikkamad ja nii mitmetki uskumused, harjumused, arusaamad on teisenenud.
Ees ootab tavaline elu
Võib-olla on juhtimise mõttes mõistlikum proovida viia enda ja oma inimeste fookus “normaalsuse taastamiselt” kestva muutuse suunas. Ja võib-olla polegi selle asja nimi muutus, sest mõnedel inimestel ajab juba see sõna harja püsti. Ehk on see, mis meid ees ootab, lihtsalt tavaline, igapäevane elu, kus me ühelt poolt kohaneme keskkonnaga ja teisalt anname oma parima, et seda keskkonda oma tahtmise järgi kujundada. Nii nagu me seda tegelikult alati oleme teinud. Aeg on sirutada kael, eemalduda normaalsusest ja selle taastamisest ning viia meeskond järgmisse etappi, kus väärtusteks stabiilsuse ja normaalsuse asemel on ehk märksõnad nagu paindlikkus, kohanemine, kiirus jne. Kuidas seda teha. Võib-olla saab teele minna näiteks kuidagi nii.
- Istu maha (seda päris paljud meist juba oskavad hästi, eriti eriolukorra ajal :-)) ja võta üks A4 paber ette.
- Mis järgmise poolaasta jooksul ees ootab?
Kirjuta mõned read: Mida teevad kliendid? Kuidas muutuvad sissetulekud? Milline on inimeste käitumine? Jah, muidugi oleks tore, kui suudaks täpselt ette näha. Ent see pole ehk kõige olulisem (ja ka kõige tõenäosem). Oluline, et oleksid seejuures aus ja väldiksid soovmõtlemist. - Mis on need 2-3 fookusteemat, millele peaksime järgmisel poolaastal keskenduma?
Pane teemad kirja. Tootmise ümberkorraldamine? Organisatsioon õhemaks? Keskendumine teatud kliendigrupile? Meeskonna tulemuslikkuse, koostöö kavatamine? Teema ei pea olema mõõdetav, need on lihtsalt vastused küsimusele: mis on järgmise poole aasta jooksul kõige tähtsam? - Kes mul meeskonnas on?
Mõtle, arvuta, kirjuta. Kui palju inimesi on vaja, et olulised muutused ära toimuks? Ja milliseid inimesi, milliseid võimekusi on vaja? Ning siis muidugi võrdlus nendega, kes praegu on pundis – kas sa juhina usud, et just nendega, ka igaüks eraldi võetuna, teete selle muutuse ära? - Milline peaks olema uus töörütm?
Pane kirja 2-3 olulisemat asja. Ehk mida saame kaasa võtta eriolukorrast, mida peaks veel juurde panema, ära võtma? Kuidas eesmärke seada, kuidas praktiliselt töönädal meeskonnal välja võiks näha? Kaugtöö? Ühised koosolekud toimuvad kus? Igaljuhul peaks see olema midagi, mis pole enam eriolukord, ent pole ka kindlasti sama, mis enne.
Me ei naase normaalsusesse. Me läheme edasi. Ja ees ootab meid vähemalt sama palju muutusi, kui minevikus. Edasi minek on edasi minek, mitte “normaalsusesse naasmine”.
