Meil kõigil on inimlikud nõrkused. Üks minu paljudest nõrkustest on LaMuu kohvijäätis. Võib-olla see on ka üks põhjustest, miks palusin intervjuud LaMuu ühelt omanikult Rasmus Raskilt. Ent mitte ainult - töötamine LaMuus tundus maitsvat nagu jäätis. Vaatame järele.
Aastate jooksul kümnetes Eesti organisatsioonides tööd tehes on mul tekkinud omalaadne organisatsioonikultuuri märkide lugemise harjumus. Näiteks, kontoris, kuhu sisenedes võtavad nii oma töötajad kui külalised välisjalanõud jalast, on tõenäoliselt keskmisest töötajasõbralikum keskkond. Selline tunne tabas mind ka astudes Tartus Fortumo kontorisse.
Swedbank, ja eelkõige tema eelkäija Hansapank on vist enim Eesti ärikultuuri mõjutanud organisatsioon Eestis.
Tallinna Kaubamaja on organisatsioonina Eestis kaheldamatult haruldus.
Sellele küsimusele on palju vastuseid. Et miks igatsorti popid välismaised juhtimisteooriad ja juhtimismudelid meil siin ei tööta. Ent mis siis töötab?
Tahad, et eesel hakkaks kiiremini edasi liikuma? Pane talle porgand kepiga nina ette ja küll ta kappama hakkab.
Palk on inimese jaoks üks oluliseimaid asju, see on elukvaliteedi alus. See kes ütleb, et õnn ei ole rahas, sellel peab ikka raha väga palju olema, ütles poliitik ja ärimees Tõnis Palts mõni päev tagasi.
"Kuidas ma saaksin müügiinimeste tulemuslikkust veel juurde keerata?" küsis eelmisel nädalal minult hea sõber, kes on ühe tubli Eesti keskmise suurusega ettevõtte juhtkonnas.
Elion on loobunud inimeste rivistamisest ja läbi "torude" kalibreerimisest, Swedbank on loobunud tulemuspalkadest. Õhus on murrangu hõngu, kui suured hakkavad ees minema.
"Ma tahan, et minu töötajad oleks rohkem pühendunud," räägib ühe keskmise suurusega ettevõtte juht. Ja tahab minuga arutada, kuidas paremat tasustamise süsteemi üles ehitada.
Kuidas sul see aasta tuleb? Kui sa oled n.ö Eesti keskmises ettevõttes, siis tõenäoliselt on vastus midagi sellist: "No veidi nagu parem on, aga midagi hõisata ka pole. Ja seda ju ei tea, mis tulevik toob."
Puhkuse esimesel nädalal tuled veel tööst välja, teisel puhkad ja kolmandal hakkad mõttes juba tööle minema. Ning siis kuu-paari pärast hakkad uut puhkust ootama...
Kuuldused raha kui motivaatori surmast on ilmselgelt liialdatud, kui parafraseerida Mark Twaini. Küll aga on ilmumas üha enam faktidele tuginevaid uuringuid, mis annavad viiteid, kuidas raha motivaatorina tulemuslikult kasutada. Ja üks tugevamaid trende tundub olevat personaalsete boonuste asemel grupiboonuste kasutamine.
Nihe mõtlemises algab enamasti pühaduseteotusega. Kavatsen nüüd siin ühe sellisega hakkama saada.
Inimesed on meie väärtuslikuim vara! Meie panustame inimestesse! Ja nii edasi. Ilusad sõnad.
Aastal 2001 oli Enron maailma üks suurimaid energia, gaasi, tselluloositööstusi. Seal töötas 22 000 inimest ja aastakäive oli 12 korda suurem kui Eesti riigi järgmise aasta eelarve. Sama aasta lõpus palus firma kohtult pankrotikaitset.
Mind haarab iga kord õud, kui ma kuulen, kuidas ühes või teises koolis on kehtestatud tulemuspalga süsteem. Kuidas ka koolijuhtide palk sõltub tulemusest ning kuidas õpetajatele pannakse ette porgand – arvates, et nad saavad seetõttu veelgi paremateks õpetajateks.
Tegin reedel ettekande Äripäeva müügikonverentsil tulemuspalkade teemal, kasutasin tavapärase powerpointi asemel teiselaadset esitlustööriista prezi-t. Ettekannet saad vaadata (ja samal ajal ka prezi-ga tutvuda)…
Et käes on uue aasta eelarvete tegemine, siis vaadatakse praegu üle ka töötajate boonussüsteeme. Sellega seoses fookusesse üks artikkel kevadest: “Pakume tasu vastavalt tulemustele.” Sellises…
Kenneth Lay, Enroni viimane juht (foto: AP) Ainus asi, mis meid konkurentidest eristab, on meie inimesed, ütles Kenneth Lay, Enroni viimane CEO. See oli…
Hea hulk aastaid tagasi, kui töötasin Äripäevas, tegime ümber ajakirjanike motivatsioonisüsteemi. Näiteks sai tubli palgalisa ajakirjanik, kes kirjutas kõige enam „pomme“ ehk esikaanelugusid kuus.
Mida sa vastaksid oma ettevõtte rahulolu uuringus küsimusele (ja võib-olla oledki seda juba teinud): kas oled oma tööeluga praegu rahul? Üldse pole rahul, enam-vähem…
„Lõpetage juhtidele igasuguste boonuste maksmine. Mitte sentigi.“ Nii alustab Henry Mintzberg, tänapäeva üks tuntumaid juhtimismõtlejaid, oma artiklit nädalapäevad tagasi Wall Street Journalis.
Raha, töö stabiilsus, staatus, võim, teiste tunnustus, võimalus olla oma peremees... Mis motiveerib inimest, mistahes ametipostil – on küsimus, mille vastu minevikus ja tõenäoliselt ka tulevikus veel hulga piike murtakse. Ja vähemasti minu kogemuse järgi toimuvad verbaalsed rünnakud eelkõige kahe erineva arusaama vahel. Lühidalt võib neid kokku võtta välised (eelkõige raha) vs sisemised (tähendus, areng jne) motivaatorid. Kahetsusväärselt sageli, ikka veel, jääb peale… raha. Piits-ja-präänik motivatsioonisüsteemid, ehk tulemuspalk kõigile, on Eestis saanud aastatega suisa turumajanduse sünonüümiks. Juhi ja konsultandi kogemuse järgi olen olnud veendunud sisemiste motivaatorite pooldaja. Seda juba puht praktilise probleemi tõttu - kõik ei ole mõõdetav, kõikidele meie tegevustele ei ole võimalik rahanumbrit külge panna, ehkki firmade finantsjuhid seda tahaksid näha. Küll aga olen aeg-ajalt oma veendumusega põrkunud vastu umbusaldusmüüri – no mis pehmete väärtuste jutt siis siit jälle tuleb, teeme kõigepealt „kõvad” asjad ära, teenime raha ja siis võime hakata „pehmetest väärtustest” rääkima. Seda eriti praegu, majanduslanguse ajal. Raha teenime muidugi nii, et kes firmale rohkem tükke teeb, see ka rohkem raha ise teenib. Sest see ongi motivatsioon.
