Alalhoidlike inimestena me võtame üsna raskelt külge imporditud hoiakuid ja mõtteviise. Ent ühe mõtteviisi võiksime küll kõik endale külge pookida - see on Ubuntu.
Oled sa kunagi läinud närvi, kui keegi on laua- või kaardimängus sind võitnud? Oled sa kunagi tundnud kerget ärritust, kui sinu kolleegi avalikult kiidetakse? Oled sa mõnikord teinud oma töö ära kiiresti ja sellest ka avalikult teada andnud - lihtsalt seepärast, et olla esimene?
Kas teadsid, et harmoonia on meeskonnas palju vähem olulisem kui konkreetne siht? Või et staari olemasolu meeskonnas suurendab võiduvõimalust kordades?
Mõned päevad tagasi coaching sessioonil jõudsime ühe coacheega kuulamise teemani. Täpsemalt, miks on ikkagi nii raske teist inimest ilma vahelesegamiseta kuulata, keskenduda sellele, mida ta räägib ning panna samaaegselt enda mõtted ja agendad kõrvale. Panen lauale Pulitzeri preemia laureaadi, 20. sajandi ühe tuntuima kultuuriajaloolase Will Duranti raamatust "Ajaloo suurkujud" väljavõtted, mis vastavad küsimusele kuulamisest (ja veel paljudele küsimustele, mis puudutavad konkureerimist, võitlust, "naabrist parem" olemist jne). Duranti raamatud kuuluvad minu lemmikute sekka, soovitan neid lugeda, neis on vastuseid mitmetelegi küsimustele, mida mitmetest juhtimisraamatutest ei leia. Ent siin siis väljavõtted:
Minu hea tuttava peas keerleb umbes 30 äriideed sekundis. Vähemasti nii mulle tundub. Kusjuures nii mõnigi neist on jõudnud idee tasandilt ka esimeste sammudeni. Veel hiljuti Eesti mõistes suures ettevõttes töötanud mees on oma sõiduvees, tema tegemistes on suurfirma kulude kärpimise ängi asemel energiat ja hoogu. Ta pole ainuke. Minu Eesti mõttekojas oli ühes arutlusgrupis neljast mehest neli ettevõtjad, neist kolm seejuures asunud ettevõtjaks viimase aasta jooksul. 12 aastase pangakogemusega ettevõtluskonsultant, suurfirmast lahkunud raamatupidamisteenuse tegija ja mina. Neljas mees, kellelt võinuks eeldada kulude kokkuhoiust tingitud murekurde otsa ees, oli aga vaat et kõige optimistlikum. Mõned päevad tagasi kohtasin Selveris head tuttavat, endist kolleegi, kes minu omal käel tegutsemisest kuuldes mõistvalt ja samas veidi igatsevalt nentis: ma mõtlen sellele 100 korda päevas. Miks ta seda siis ei tee? Hmm, majanduslanguse ajal ettevõtjaks - see peab ikka hull olema! Samas, kas see on ikka nii...
