Võrdlemise edasiviiv jõud ehk konkurentsist

Raimo Ülavere inimene, juhtimine ja leadership, sportlase coaching Kommenteeri

Oled sa kunagi läinud närvi, kui keegi on laua- või kaardimängus sind võitnud? Oled sa kunagi tundnud kerget ärritust, kui sinu kolleegi avalikult kiidetakse? Oled sa mõnikord teinud oma töö ära kiiresti ja sellest ka avalikult teada andnud – lihtsalt seepärast, et olla esimene?

Eelmisel reedel käisin Äripäeva, ICF Eesti ja Coachingu ja Supervisooni Ühingu korraldatud coachingu konverentsil ja osalesin seal grupitöös, mis otsis vastuseid küsimusele: mis paneb juhti osalema coachingu programmis? Vastuseid oli igasuguseid – ja iga ütleja vaatenurgast olid neist igaüks õiged. Alles konverentsilt ära minnes ja oma coachingu klientidele, juhtidele ja tippsportlastele ning veidi ka endale mõeldes tuli pähe ehk üks fundamentaalsemaid põhjuseid, midagi, millest me oma käitumiste-tegemiste algtõukena justkui ei tihka valju häälega rääkida. Mida me veidi ka häbeneme, millest pole justkui viisakas enese arendamise kontekstis rääkida. Ehk jutt on tahtest olla teistest parem, sisemisest vajadusest end teistega võrrelda ja konkureerida.

Me konkureerime pidevalt

Aga me konkureerime. Meile räägitakse, et tohi ennast teistega võrrelda, ent me teeme seda siiski. Me otsime oma lastele parimaid koole, me võtame tööl vastu ettepaneku juhiks hakata, me postitame Facebooki imelisi puhkusepilte, me tunneme kerget ärrituvust, kui loeme-kuuleme, et kolleegil-konkurendil jube hästi läheb, me tahame rääkida hoopis ise teistele, kui hästi meie elus asjad on, me võrdleme ennast konkurentfirmadega ning mõõdame turuosasid.

Ja me – vähemasti tuntav osa neist, kes töötavad tippjuhtidena või teevad sporti tipptasemel – tahavad võita. Ja võita mitte ainult iseennast, vaid ikka ka teisi. Peaasi, et viimaseks ei jääks, ütleb rahvajooksul endale ka juba üsna keskpärase tasemega spordiharrastaja. Ehk vähemasti päris tuntav osa meist teeb päris mitmeid asju seepärast, et tunda ennast teistest paremana (muidugi pole see kaugeltki ainuke ja sageli mitte ka peamine põhjus). Sest tahe, vajadus teistest parem olla – või vähemalt parem näida – on inimlik. Ning nii nagu see võib olla arengut takistav – kui võrdlemine ja parem olemine muutub kinnisideeks, kui hakkame ennast kõiges ja alati esikohale seadma – võib see olla ka päris tugev käivitaja ja käigushoidja.

Võrdlemine ei tähenda pahatahtlikkust

Igaks juhuks üle korrates – see ei tähenda, et me peaksime teistele jala taha panema. Et me ei taha ega saa koostööd teha. Et me peaksime olema kuidagi nõmedad ja pahatahtlikud teiste inimeste suhtes. Et me peaks ennast upitama ja paremaks tegema teiste najal. Kaugeltki mitte. Ent kui me vaatame päris ausalt enda sisse, siis… Ehk võiks juhtimise ja coachingu ja spordi juttudesse, nendesse, kus me proovime leida vastuseid küsimusele – miks? võtma ka konkurentsivajaduse. Eriti tippjuhtide, tippspetsialistide, tippsportlaste puhul. Sest me oleme inimesed, võrdlemine on meis kõigis vähemal või enamal määral sees. Ja veelkord – eriti tugevalt on seda sees paljudel tippjuhtidel ja tippsportlastel.

Kui ma ei võistle, siis ma pole tippsportlane

Jätkates mõttearendust spordi valdkonnaga, milles toimuv on vähemast osaliselt üle kantav korporatiivsete atleetidega organisatsoonidesse. Ehk kuidas võrdlemisvajadus väljendub tippsportlase igapäeva mõtlemises ja selles, mida ta räägib? Näiteks nii: kui mul pole võistlusi, siis ma ei ole sportlane (olen selliseid vestlusi pidanud).

Muidugi, küsimus on ka mõistlikkuses, kui palju ja millal võistelda jne. Ent intuitiivselt tippsportlased tajuvad – konkurents, võrdlus, st võistlus on see, mis mind ja minu tegemisi mõõdab ja ka sportlasena defineerib. Kui ma treenin 7 päeva nädalas ja ei võistle, siis… ma ei ole tippsportlane. Seepärast on ka sportlase elu kõige raskem periood mitte raske trenni ja võistlemise periood (nii me tavainimestena vaadates kipume arvama), vaid siis kui vigastuse või mõnel muul põhjusel ei saa trenni teha, rääkimata võistlemisest.

Kust saab võrdlemine alguse?

Kust saab konkureerimisvajadus alguse? Seest. Pea pidurdamatust tungist olla parem (vaidlus, kui palju on see kaasa sündinud ja kui palju eluga tekkinud, kestab ja kestab ilmselt veel kaua). Sel aastal eesti keelsena ilmunud ühe tituleerituima suusataja Petter Northugi eluloo raamatus räägib ta oma lapsepõlvest:

Ma armastasin võistelda ja mul oli kombeks pidada taluõuel olümpiamänge, nii et ümber maja olid erinevate alade võistluspaigad ja rajad. Enamasti toimusid kergejõustikuvõistlused ja mina osalesin kõikidel aladel: 100, 400, 800 ja 10 000 meetri jooksus.

Stardipauk anti maja eest, peaukse juurest, ja ma jooksin nii kiiresti kui suutsin ümber maja. Maja küljed olid nii lühikesed, et ma ei jõudnud kunagi tippkiiruseni, enne pidin juba ümber järgmise nurga keerama, endal kommentaatori hääl kogu aeg kõrvus kajamas. Maja tagaküljel olid kibuvitsapõõsad, aga neist mööda joostes muutusid need publikuks, kelle hõiked mind kannustasid. Viimast kurvi võttes, kui publik mind juba nägi, oleks vallandunud justkui tõeline värvide, kisa ja lippude virrvarr. Endiselt olin ma teisel kohal, aga viimastel meetritel enne finishit suutsin ületada lõpujoone siiski napilt esimesena, misjärel viskusin ukse ette pikali, täiesti tühjana, publik ekstaasis mu ümber hõiskamas.

Nii sõber kui vaenlane

Niisiis, see algab seest ja muutub vähemalt osadele meist jõuks, mis ajab meid edasi, ka väliste sihtide ja eesmärkide poole. Tung konkureerida ja end võrrelda, nii enda kui teistega, võib olla inimese parim sõber – kui seda tungi mõista, taltsutada ja kontrollida, siis aitab ta ära teha suuri asju. Ent ta võib olla ka ohtlikuim vaenlane. Kui elu võistluse teinud sportlase või meeskonnaga suure tulemuse ja pingutuse teinud juhi esimene jutt pärast tegu on see, mis läks valesti, nii enda kui väliste mõjutajatega, siis võib seesama pidev võrdlus enda parema mina ja teistega olla hukutav. Pealegi, võrdlemine ja konkurentsitunne kipub olema selektiivne. Ehk küllalt palju tipptegijaid on konkurentsialtid vaid oma n.ö konkreetses valdkonnas, olles võimelised muudes eluvaldkondades ja/või rollides ilma eriliste probleemideta mängima teist või ka viiendat viiulit.

Võimalus võita tekitab sõltuvust

Inimeste vajadus end teistega võrrelda ja ka konkureerida pole ainult minu ettekujutus või soovpilt. Statistiliselt pooled Briti TOP 500 ettevõtete juhtidest on endised ja/või praegused (harrastus)sportlased, kelle DNAsse on sisse kirjutatud pidev paremaks saamise tahe – seda võrrelduna ka teistega. Ja see on sageli ka see, mis tekitab sõltuvust. Parafraseerides raamatutest ja ka otse elust pärit tuntava hulga tippsportlaste ütlusi: “See konkreetne spordiala on vaid vahend millekski. Kõik, mida me teeme, lõpeb kas võidu või kaotusega. Ja see võimalus võita on see, mis tekitab sõltuvust.” Muuseas, nagu näitas maailma üks esinduslikumaid tippsportlaste uuringuid Great British Medallists Research Project – mida rohkem ülespoole tippspordis, seda suuremat rolli hakkavad mängima välised motivaatorid, sh teiste võitmine.

Kuidas võrdlemine sind mõjutab?

Mida selle eelneva jutu ja teadmisega siis peale hakata? Võib-olla esimene asi, mida teha, oleks proovida ennast mõista ja aru saada. Ehk endalt küsida: kas ja kuidas mõjutab minu tegevusi tahe olla teistest parem? Ja sealt edasi saab juba hinnata, mis on need käitumised ja mõtted, mis sellega seoses päriselt aitavad paremaks saada. Ja millised on need võrdlemisest, konkureerimisest tulenevad tegevused, mõtted, uskumused, mis tegelikult edasi liikumist sootuks takistavad. Trennis võistluse ja võitmise ette kujutamine võib olla vägagi kaasa aitav, ent konkurendi Facebooki pildi järgi tema treenituse kohta järelduste tegemine ehk mitte niiväga. Pehmelt öeldes.

PS Väga soovitan artikli kontekstis vaadata Monthy Pythoni igahaljast sketshi Four Yorkshireman. Sellest, kuidas eriti kõvad  mehed suudavad konkureerida ka selles, kes on neist kõige viletsama lapsepõlvega 🙂

Liitu 2500+ juhi, tippspetsialisti, sportlase ja meeskonnamängijaga meililistis

Juhtimisest, meeskonnatööst ja vaimu treenimisest e-kirjad kuni paar korda kuus

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga