Miks mõned inimesed saavutavad kõrvalt vaadates erakordseid tulemusi, olgu töötaja või sportlase või ka lapsevanema rollis? See küsimus tuleb mulle pähe pea iga kord, kui loen-kuulen jälle mõnest tippsaavutusest mistahes valdkonnas.

Vastuseid võib olla mitmeid ja nad kipuvad olema pigem komplekssed kui lihtsad. Olenevalt vaatenurgast on rõhuasetus ühel või teisel nähtusel. Ent on üks asi, millest räägitakse väga palju ja mis omamoodi on ka nii elementaarne, ent mis ometi enamikel juhtudel päris elus kahe silma vahele jääb. Nimelt see, kuidas me paneme endale eesmärke. Suur osa, et mitte öelda enamik inimestest ei kipu saavutama erakordseid tulemusi, sest… nad ei pane endale piisavalt raskeid eesmärke.

Raskesti saavutatav eesmärk

Lugesin Mark Murphy raamatut “Hard Goals”, mis räägib eesmärgistamisest ehk sellest, milline on hea eesmärk. Selline, mis päriselt tekitab ja säilitab isu seda ära teha. Ning muude parameetrite hulgas – emotsioonide-tunnetega seotud, visualiseeritav, päriselt vajalik – torkas silma üks: eesmärk peab olema raskesti saavutatav. Ehk lihtsamalt – kui siht ikka kasvõi natukene hirmsana ei tundu, siis ootab ees küll töö, ent väga kiirsti hakkab ka igav.

Madal latt ei käivita

Madal latt on ka ehk peamine põhjus, miks suur osa inimestest rahuldub n.ö tavapärasega. Lihtsalt need sihid, mida endale seame, pole piisavalt ambitsioonikad, nad ei käivita meie peades ja kehades seda ekstravõimekust, mida on vaja mugavustsoonist välja minemiseks. Ehk eesmärke, nii tööl kui spordimaailmas kui muus elus, paneme ikka pigem n.ö kindla peale. Ning kaasa aitavad ka mõned moodsad eneseabi jutud stiilis – ole rahul sellega, mis sul on…Ja ikka üks samm korraga ja… Mis on ka õige, ent kui eesmärk on tagasihoidlik, siis lõppvad ka sammud varsti otsa.

Rahuldumine sellega mis on

Kui Gerd Kanter või Erki Nool oleks rahuldunud sellega, mis tal on, kas nad siis oleks olümpiavõitjad? Kuid paraku päris tuntav osa ka Eesti mõistes tippsportlastest just seda teebki – rahuldub sellega, mis on – olgu selleks Eesti meistritiitel või 63. koht maailmakarikavõistlustel. Peamiste konkurentidena nähakse oma koondisekaaslasi, ehkki võistlustanner ja konkurendid peaksid asuma sootuks Eestist väljas, maailmas.

Kui eesmärgid ei aita saavutada

Või võtame eesmärgid tavapärases töö kontekstis. Ka Eestis on organisatsioonids eesmärkide seadmisest saanud omaette “tööstus”. Eesmärkidest tööl meil puudust pole. Tead küll, arenguvestlused, aasta eesmärgid jne. Ja kui paljudel inimestel need eesmärgid aitavad päriselt oma võimekust kasvatada, potentsiaali maksimeerida, aitavad tõeliselt suuri asju ära teha? Murphy firma Leadership IQ tegi uuringu USAs üle 4000 töötaja seas ning selgus, et vaid 15% inimestest ütles, et töö eesmärgid aitavad saavutada olulisi tulemusi ning vaid 13% inimesi uskus, et need eesmärgid aitavad neil oma võimekust kasvatada. Mul on raske uskuda, et Eestis need protsendid kuigivõrd kõrgemad oleks.

Meie enda kogemus

Ometi on meil kõigil tõenäoliselt olemas kogemus sellest, et raskesti saavutatavad eesmärgid töötavad. Mõtle oma elu saavutus(t)ele, millele tagasi mõtlemine teeb sind uhkeks. Olgu selleks maratonijooks, lapse kasvatamine või tippsaavutus tööl. Ja proovi vastata viiele küsimusele:

  1. Kas seda oli raske või kerge saavutada?
  2. Kas selle saavutamine nõudis suurt või väikest pingutust?
  3. Kas ma teadsin kõike vajalikku saavutamiseks juba algusest peale või pidin tegevuse käigus uusi oskusi õppima, teadmisi omandama?
  4. Kas ma ei muretsenud kordagi teel saavutuse poole või oli mul ikka ka kahtlusi, et mitte öelda päris närvilisi hetki?
  5. Kas ma olin alati täielikult puhanud olekus või käisid emotsioonid mõnikord ka kõrgetel tuuridel (süda kloppis, põnevus jne)?

Kui sa oled nagu ülejäänud inimkond, siis tõenäosus on suur, et seda saavutust oli pigem raske teha, see nõudis kõva pingutust, nõudis ka uute oskuste omandamist ning kõik see käis koos muretsemise, kahtluste ja aeg-ajalt ka südame kloppimisega. Sest… see lihtsalt käib nii. Kui me teeme tavapäraseid asju – ja neid me teeme elus palju, alates pitsa söömisest kuni kinos Star Warsi filmi vaatamiseni (ja peaksimegi tegema, kõik eesmärgid ei saa ega tohigi olla üleelusuurused), siis me tõenäoliselt vastaksime eespool küsimustele sootuks teisiti.

Kuidas rasked eesmärgid siis meid mõjutavad? Esiteks on hea ehk teadvustada, et meil kõigil on inimestena olemas võimekus erakordsete tulemuste saavutamiseks, oma potentsiaali maksimeerimiseks. Olgu see spordi, raha, karjääri või pere kontekstis. Küsimus ei ole geneetikas, nn talendis, küsimus on pigem tahtes ja valikute tegemises.

“Tee oma parim” pole hea eesmärk

Raskete eesmärkide mõju on aga hea vaadata konkreetsete ekspermentide kaudu. Ja neid on maailmas tehtud terve trobikond. Tuntuimad neist tehti juba 40 aastat tagasi kahe teadlase, Edwin Locke ja Gary Lathami poolt. Nende pea 40 000 inimest kaasanud eksperimentide järeldus oli üpris otsekohene ja selge: inimesed, kellel antakse või kes seavad endale raskemini saavutatavaid eesmärke, teevad reeglina paremaid tulemusi kui need, kes hakkavad tegema sihiga “lihtsalt teen oma parima”. Keskmisena oli see vahe kahe grupi inimeste vahel 20%.

Raske eesmärk toob kaasa keskendumise

Rasked eesmärgid sunnivad meid keskenduma, oma tähelepanu fokusseerima. Ja see on see võlukomponent, mis käivitab meie peades ja kehades need ekstravõimekused. Võib-olla on see tingitud hirmust, põnevusest, ent vahet pole – kui eesmärk tundub veidi hirmutav, ambitsioonikas, siis meie pea ja keha piltlikult öeldes “võtab ennast kokku”, lükkab igasugu vähem tähtsamad “segajad” kõrvale ja asub keskendunult tegema. Ning muidugi, rasked eesmärgid sunnivad meid õppima, uusi asju kogema – mis on jällegi üks inimese põhivajadusi, motivatsiooni allikaid. Ja siis veel üks asi, mis käib kaasas raskete eesmärkidega – meie identiteet muutub, ehk muutub see, kellena me ennast näeme. Rasked eesmärgid paneb endale ju ainult inimene, kes usub enda võimekkusse tipptegijana. Seega ei pruugi asjad sugugi käia sedapidi, et tipptegijad võtavad raskeid eesmärke, vaid rasked eesmärgid teevad tipptegijaks!

Raske eesmärk kasvatab õnnetunnet

Nojah, nüüd võib ju kellegi peas tekkida mõte stiilis: “Eks nad võivad ju olla maailmameistrid ja olümpiavõitjad või tippmüügiinimesed või superemad/-isad. Aga sisemiselt on nad õnnetud inimesed, mõtle kui palju nad on pidanud ohverdama selle saavutuse nimel.” Murphy uuring aga ütleb: raskete eesmärkide seadjad on keskmistatuna 75% võrra õnnelikumad, oma eluga rahuolevamad kui need, kes panevad endale turvalisi, kindla peale eesmärke. Miks? Põhjus on lihtne: sest oma võimekuse arendamine, potentsiaali maksimeerimine on alati rahuldustpakkuvam kui adumine, et ma olen küll võimeline enamaks, aga ma lihtsalt ei tee seda.

Jaga:

Veel lugemist