Ausalt öeldes tekitab enda kohta aasta aruande kirjutamine ja selle avaldamine veidi veidra tunde.
Rääkimine sellest, mida ma hästi tegin, tundub nagu uhkustamine. Ja rääkimine sellest, mis, pehmelt öeldes, niiväga hästi õnnestunud… ootan kergelt väriseva hingega, kas hakkab kostuma parastavaid kommentaare. Ent neist mõlemast tundest tähtsam on ehk veendumus, mida neist asjust kirjutades ja seda jagades levitan – olen elus ja tegutsen ja liigun edasi. Ja see teadmine on pagana motiveeriv. Niisiis, kolm küsimust lõppeva aasta kohta:
Mida tegin hästi?
Mida oleks saanud paremini?
Mida õppisin?
Mida tegin hästi?
Hulk loetud raamatud
Lugesin ja kuulasin ka sel aastal hoolega raamatuid. Tõsi, kui eelmisel aastal suutsin hoida tempot nädal ja raamat, siis sel aastal oli tempo veidi tagasihoidlikum. Ent sellegipoolest neelasin erialaseid raamatuid tempoga umbes 1,5 nädalat ja raamat ehk kokku 37 raamatut, paar tükki tuleb ehk veel enne aastavahetust juurde.
Selle aasta parimad loetud raamatud ehk TOP8
(juhuslikus järjekorras)
* Trillion Dollar Coach, autoriteks Eric Schmidt jt. See on lugu Bill Campbellist, mehest ja tema põhimõtetest, kelle kundede seas olid muuhulgas Google’i, Apple’i, eBay, Twitteri, Facebooki, Stanfordi ja Columbia ülikooolide juhid, lisaks sportlastele. Vägev mees ja vägev raamat, väga soovitan kõikidele juhtidele. Kirjutasin sellest veidi siin
* Range, autoriks David J. Epstein. Mulle see raamat kohutavalt meeldis. Peamine idee seisnes selles, et tippu, eliidi sekka – ja see ei puuduta ainult sporti – on suures enamuses jõudnud pigem hilised alustajad. Ehk mitte n.ö imelapsed, vaid need, kes on alustanud erialaste treeningutega – ja seda kirglikumalt – pigem hiljem kui varem. Kirjutasin sellest siin
* Nine Lies About Work, autoriks Marcus Buckingham. See on kindlasti minu üks absoluutseid lemmikuid, kui rääkida juhtimisraamatutest. Buckingham on võtnud 9 juhtimise müüti, alustades sellest, et inimesed vajavad pidevalt tagasisidet kuni selleni, et kompetentsimudelid on kasulikud asjad ning purustab need faktide ja uuringutega. Kirjutasin sellest näiteks siin
* Perform Under Pressure, autoriks Ceri Evans. Evans on Uus-Meremaa päritolu spordipsühholoog, kes on aidanud muuhulgas Uus-Meremaa ragbimeeskonda (üks maailma kõvemaid tiime) ja mitmeid inglise jalgpalliklubisid. Ja tema kirjutatud raamat on üks parimaid, mida olen lugenud, kui jutt käib pingest ja tippsooritusest. Kuidas ja miks pinge meie sooritusvõimekust mõjutab ja mida me sellega teha saame – superhead vastused saab raamatust. Kirjutasin sellest näiteks siin
* Leaders: Myth and Reality, autoriks Stanley McChrystal. Oh ma olin sellist raamatut oodanud. Ehk lood sellest, mida juhid päriselt teevad/tegid. Kaks olulisemat iva on: juhtimine on väga suures osas olukorrapõhine, mitte juhist lähtuv. Ja teiseks, tulemuslikke juhte ja juhtimisviise võib olla igasuguseid ja need ei mahu kindlasse mudelisse. Näiteks Walt Disney – paljude eestvedamise raamatute püsikülaline ja tõesti suurte asjade algataja ja tegija – kohta öeldaks tänapäeval “mölakas”. Kirjutasin raamatust siin
* 26 Marathons, autoriks Meb Keflezighi. Meb on Aafrika päritolu USA maratonijooksja, New Yorgi ja Bostoni maratonide võitja, Ateena OMi hõbe, Londoni OMi neljas mees. Tema raamat on sissevaade tippsportlase ellu, koos sellega kaasneva hea ja mitte-nii-heaga -näiteks kui sa PEAD tulema konkreetsel jooksul nelja sekka, sest ainult siis on sul leping järgmiseks aastaks ja perel leib laual. Väga hea raamat. Kirjutasin sellest näiteks siin
* The Passion Paradox, autoriks Brad Stulberg. Brad Stulberg on ennegi kirjutanud häid raamatuid, seekordne meeldib mulle eriti. Eriti läks mulle korda väide, et tipptegijad, mistahes valdkonnas, on reeglina tasakaalust väljas. Ehk tipptulemust ei saavuta tõenäoliselt need, kes püüavad head olla kõiges – koolis, tööl, isana-emana jne. Tipptegijad on kuhugi poole kaldu. Loe selle kohta siit
* Mind Games: Determination, Doubt and Lucky Socks, autoriks Annie Vernon. Spordipsühholoogia teooriaid on palju, metoodikaid ja eksperte veel rohkem. Ent mida räägivad tippsportlased ise? Sellest ja veel paljust muustki kirjutab endine tippsõudja Annie Vernon. Muuhulgas ka sellest, kuidas lapsepõlve trauma aitab tippu jõuda ja miks sportlased on ebausklikud. Kirjutasin sellest siin
Kvalitatiivne hüpe sportlaste coachimisel
Sel aastal tegin tubli edasimineku spordi coachingus. Esiteks muidugi kvantiteedis ehk numbrites – coachingute ja coachitavate ehk minuga koostööd tegevate sportlaste arvus. Ent sellest olulisemaks pean hüpet kvalitatiivselt – ma päriselt tunnen ja olen veendunud, et ma juba veidi saan asjadest aru, kui räägime sellest, kuidas teha tipptulemust pinge olukorras. Käisin oktoobris ennast harimas USAs Põhja-Ameerika suurimal spordipsühholoogia konverentsil, tegin ka ise esimese spordipsühholoogia seminari, kus minu väikeseks üllatuseks ja rõõmuks tuli kokku kena hulk inimesi. Seega, aitäh Janika, Karmen, Urmas, Grete, Kalev, Meril, Indrek, Sirli, Tatjana, Lissi, Kerr, Marko, laskesuusakoondis, Trihards triatlonistid ja teised, kellega olen pikemalt või põgusamalt kokku puutunud. Jätkame!
Müügiteema fookus läks lendu
See on vast selle aasta üllatus minu jaoks. Ma ei pea ennast kuskilt otsast müügiguruks ega tea kümneid closingu saladusi. Ent kuidagi – ma usun, et suuresti tänu spordipsühholoogia temaatikale – olen hakanud tegema müügifookusega koolitusprogramme. Sest tippsportlase ja tippmüüja töö, samuti müügimeeskonna ja spordimeeskonna juhtimine on üllatavalt sarnane – pinge, tegevustele keskendumine, tagasilöökidega hakkama saamine, vastutuse jagamine jne. Elu on ikka täis ka üllatusi, mille nimi polegi probleem, vaid võimalus. Ja see on tore!
Meeskonnatöö parimal moel
Olen iseenda tööandja ja reeglina töötan üksi. Ja nii on pärast suurtest firmadest lahkumist aastaid minu üks igatsusi olnud oma meeskond, kellegiga päris meeskonnatöö tegemine. Sel aastal on ühest paar aastat tagasi alanud koostööst saanud meeskonnatöö kõige paremal moel. Olen liige meeskonnas, kes viib Eesti selle aasta parimaks naisratturiks tunnistatud Janika Lõivu Tokio olümpiale. Teisteks kaaslasteks, lisaks Janikale tema mees ja sisuliselt kogu projekti juht Urmas Lõiv ja minu hinnangul Eesti parim rattatreener Karmen Reinpõld. Olen hiiglama tänulik, et saan selles kõiges kaasa lüüa. Ja hoolimata sellest, et füüsiliselt kohtume vaid umbes 2 korda aastas (Lõivud elavad Hispaanias), siis seda tiimitunnet, mis meie vahel on, olen igatsenud aastaid. Ja me oleme juba teinud ja teeme veel vägevaid asju, eksju! (Pildil 50% meeskonnast ehk Karmen ja Janika aasta parima ratturi meenega.)
Ja… elus ei lähe kõik kunagi nii nagu plaanitud. Me oleme üsna kehvad tuleviku ennustajad ning tagasilöögid on elu loomulik osa. Niisiis…
Mida oleks saanud paremini teha?
Blogipostituste arv kahanes
Kui eelmisel aastal suutsin hoida endale lubatud kirjutamise tempot üks-postitus-nädalas, siis sel aastal seda lubadust pidada ei suutnud. Postituste arv kahanes paari aasta tagusele tasemele. Põhjus? Võiks ju öelda, et kiire oli ja muud tööd oli palju. Ent tean samas hästi, et kiire asub ikka inimese peas, mitte kuskil mujal. Ja aega on meil teha täpselt neid asju, mis on tähtsad. Seega… Ausalt öeldes tekkis mul mõnedel kordadel aasta jooksul lihtsalt tüdimus. Olen blogi kirjutanud ligi 10 aastat, avaldanud umbes 350+ artiklit, mis tähendab, et enda jaoks uusi teemasid on kohati juba ka keeruline leida. Eelmisel aastal sain hoo sisse kahel põhjusel: loetud raamatute arv ja artiklite teemavaldkonna laienemine spordicoachingu maailma. Sel aastal lugesin veidi vähem raamatuid ja … Tjah, samas lugedes neid põhjendusi saan ka ise aru, et need on veidi magedavõitu maitsega 🙂 Pigem tuleb järgmisel aastal teha otsus, millise tempoga artiklite kirjutamist jätkan ja sellest siis kinni pidada. Ja jätkan kindlasti.
Meeskonna coachinguid võinuks rohkem olla
Ehkki selliseid päeva-paariseid meeskonna coachinguid on jätkuvalt piisavalt, siis ideaalis oleksin heal meelel teinud koostööd veel 1-2 meeskonnaga pikemas coachingu programmis. Sel aastal tegin pikemalt tööd kolme meeskonnaga ja see oli päris äge. Tõsi, ühe päris toreda firma juhtmeeskonnaga on juba sisuliselt kokkulepe järgmiseks aastaks olemas, tõenäoliselt lisandub neid veel. Seniks aga tagasiside selle aasta kevadest, kui lõppes coachingu programm Otepääl asuva UPM-Kymmene juhtide meeskonnaga. Nii ütles tehase juht Silver Rõõmussaar:
“Rohkem kui neli kuu kestnud meeskonna coachingu programm on olnud UPM-Kymmene Otepää AS jaoks edukas. Tänu meeskonnaliikmete isiklikule arengule ning paremale toimimisele meeskonnana on tänaseks tekkimas juba ka nähtav mõju ettevõtte äritegevusele. Üksteist paremini mõistes ning ühiselt panustades oleme tänaseks algatanud mitmeid projekte, mille positiivne mõju on mõõdetav ka otseselt rahas.”
Sportlik tulemus alla ootuste
See on midagi, mis läheb ilmselt korda suuresti ainult mulle endale. Eelmise aasta sarnases kokkuvõttes ütlesin välja konkreetsed tulemusnumbrid Otepää ja Tallinna Ironmanidele ning Tallinna maratonile. Ja mitte ükski neist tulemustest ei täitunud. Pehmelt öeldes. Tjah, Tallinna Ironmani ma suisa katkestasin. Sel aastal proovin olla targem. Keskendan oma tähelepanu rohkem protsessile ehk olen küll endiselt kirglik spordiharrastaja, ent seda eelkõige protsessi, mitte tulemuste suhtes. Palusin nüüd ka jälle hea sõbra Karmen Reinpõllu abi treeningplaanide tegemisel. Ning vaatan põnevusega, kuhu see tee mind järgmisel aastal viib. Ikka edasi, see on kindel!
K
irjutamata jäi tippsoorituse tegemise raamat
Selle aasta alguses võtsin endale ülesande kirjutada suvel raamat spordipsühholoogiast. Sellest, mida olen siiani ise kogenud ja õppinud sportlastega tööd tehes ja mida olen lugenud raamatutest ning kuulnud sarnast tööd tegevatelt kolleegidelt. Panin isegi kalendrisse kirja päevad, millal raamatuga tegelen ja… Sain valmis ühe blogipostituste põhjal kokku pandud e-raamatu mentaalsest tugevusest (vaata siit). Mis on muidugi ka tore ning mis sai päris mitmelt sportlaselt positiivset tagasisidet. Ent mis ikka pole päris see raamat, mis mul meeles mõlkus. Niisiis, võtan uuesti plaani, panen kalendrisse ja… (pildil väljavõte suvisest e-raamatust “Mentaalne tugevus”)
Mida õppisin?
Me oleme tasemel
Mida enam ma coachimise – nii juhtide kui sportlaste coachimisega tegelen, seda enam kinnistub tunne, et Eesti juhid ja sportlased on väga heal tasemel ja me ei peaks siin silmi maha lööma kellegi ees. Ka sel aastal puutusin ma kokku juhtidega, kelle tegemisi, oskusi, pühendumust ja isu paremaks saada ma siiralt imetlen. Ja sportlased… Olen õppinud tundma sportlasi ja treenereid, kes on maailmaklass, igas mõttes. Me oleme tasemel.
Andmine toob tagasi
See tõdemus tundub esimese hooga veidi nagu klisheehõnguline sõnakõlks, mida on hea kuskil esinedes pateetilise hääle ja põlevate silmadega öelda. Kuid sel aastal olen ma seda hakanud kuidagi ka päriselt tajuma. Ma ei räägigi siin otseselt annetamisest ja nõrgemate toetamisest (ehkki ka see on osa andmisest). Teen päris suure osa oma tööst peenelt öeldes pro-bono ehk tasuta. Üritan niipalju kui saab leida võimalusi kaasa aitamiseks, kui inimene ja tema ambitsioon, teema tunduvad põnevad ja ma arvan, et saan kaasa aidata. Ja see toob tagasi – mõnikord ka materiaalselt, ent päris kindlasti toob ta tagasi emotsionaalselt. Ja emotsioon on see kütus, mis meid edasi viib.
Sõbrad on tähtsad
Võib-olla on see ealine iseärasus, ent sõbrad on muutunud kuidagi üha olulisemaks. Nii oleme sel aastal kohtunud erinevates kooslustes, peredega ja ilma, vist sagedamini kui varasematel aastatel. Ja olen ka mõningaid kohtumisi teadlikult initsieerima hakanud. Sest – ma ei oskagi seda liiga hästi põhjendada – sõbrad lihtsalt on tähtsad!
Aitäh, et lugesid. Toredaid jõule ja vahvat aastavahetust! Näeme ilmselt juba uuel aastal.
