Tasakaal on kehv eesmärk, kui tahad midagi saavutada

Raimo Ülavere inimene, sportlase coaching Kommenteeri

Kas sa oled näinud oma valdkonna tipptegijat, võiks öelda ka oma selge ja nähtava kirega inimest… kelle elus valitseks tasakaal?

Elus tasakaalu ihaluses pole midagi uut. Juba Aristoteles ja Platon soovitasid oma õpilastele pigem mõõdukust, otsida teid ja radu, mis oleks omavahel kenas kooskõlas. Tänane suhtlusruumgi on pungil soovitusi, kursuseid, loenguid – kristallkuulikeste soojendatelt kuni ülikoolideni välja – sellest, kuidas saavutada oma elus tasakaal. Kuidas oma elu erinevad osad, alates kehast ja tunnetest kuni töö ja pereeluni panna harmooniliselt omavahel kõlama… See kõik on tore ja kena lugeda, ainult et… tõepoolest, oled sa näinud inimest, näitlejat, sportlast, programmeerijat, ettevõtjat, juhti, kes on hakkama saanud mõne erakordse saavutusega ja on samal ajal ka kirjeldatud “tasakaalus”?

Kindla peale minekuga raamat

Lugesin Brad Stulbergi ja Steve Madnessi värsket raamatut “The Passion Paradox” ning peatükk tasakaalust, õigemini selle puudumisest oli ehk üks enim puudutanud tükk. Muidugi, raamat on tegelikult kindla peale minek, olles lugenud juba nende eelmist bestsellerit “Peak Performance”, mis rääkis muuhulgas puhkamise ja lõdvestumise vajalikkusest (kirjutasin sellest siin). Ent siis, tasakaal ja selle ihalus. Ning kui tahta midagi saavutada, siis miks on pigem tasakaalust väljas olemine suisa hädavajalik?

Valik tasakaalu ja kire vahel

Mõni aeg tagasi puutusin kokku sportlasega, kes oli tegemas valikut, kas jätkata pärast gümnaasiumi spordiga, täpsemalt, kas pürgida maailma tippu või astuda ülikooli õppima pigem vanemate poolt eelistatud eriala ning, tema enda sõnul: jätkata ka spordi tegemist. Valik, mida pole kaugeltki lihtne teha, eriti gümnaasiumi lõpuea vanuses. Ja ta tegi valiku, ta otsustas ülikooli ja “jätkata ka spordi tegemist” kasuks. Õigemini, selle valiku tegid tema eest suures osas ära tema vanemad, kes tema sporditegemist ka rahastasid. Sellise valiku eesmärk vanemate poolt vaadatuna oli selge ja arusaadav – “tasakaal”.

Vahe maailmaklassiga suureneb

Täna on ta omavanuste seas Eestis tubli poodiuminõudleja. Teeb mõõdukalt trenni ja käib võistlemas, niipalju kui kool ja vanemate rahakott seda võimaldavad. Ent maailmaklassist on ta väga kaugel ja see vahe on suurenemas, mitte vähenemas. Ning asi pole selles, et kool ja maailmaklassi tippsportlase elu kokku ei saaks käia, saab küll ja neid näiteid on ka Eestistki üksjagu. Asi on fookuses, tähelepanus, kuhu ja kui palju sa seda paned. Päriselt tippu on üpris raske jõuda, kui muude asjade seas “spordi tegemist ka jätkad”.

Me ei suuda olla tipus kõiges

Ideaalis tasakaal eeldab, et me suudame kohal olla ja ka väga head olla kõiges, mida teeme. Et me suudame olla korraga hea isa/ema, parim töötaja, parim juht, parim sportlane, parim artist, parim õpilane, parim kesiganes. Ent see on illusioon, väidavad raamatu autorid. Kui küsida inimestelt, kes on tõesti teinud tugeva katse olla mingis teemas, asjas, valdkonnas parim, kes on andnud endast kõik, mis tal on selles teemas anda – kas nad olid tasakaalus? Vastus on pigem “ei”. Sest kui minna päriselt “oma kire järgi”, siis see on kõige muu kõrval ka tasakaalust välja minek. Elades kirega võrdub tasakaalust väljas elu, see pole kindlasti pidev harmoonias ja õnnetundes elamine. Me teame seda. Ja see on vast ka põhjus, miks enamik meist sellele teele ei lähe, vaid pigem proovime elada “tasakaalus”, üritades asjadega “enam-vähem” tasemel hakkama saada. Ning peame seetõttu ka leppima keskpärasusega.

Kirega elamine on risk

Muidugi, kirega elamine on risk. Joon destruktiivse kinnisidee ja edasiviiva pühendumuse vahel on õhkõrn ning sageli on seda päris raske tuvastada. Seda eelkõige põhjusel, et kirg kipub olema ka üksjagu pime, me liigume veidi nagu silmaklappidega, ahendades oma vaatevälja laiust ning proovides seda pigem kaugusesse pikendada. Olgu tegu armumise või tippspordi või karjääriredelil ronimisega.

Kinnisidee seotuna väliste eesmärkidega

Arendav ja positiivne pühendumus võib muutuda ennasthävitavaks kinnisideeks eelkõige siis, kui seome oma kire tugevasti väliste eesmärkidega. Kui eesmärk hakkab pühendama abinõusid, kui me enam isegi ei naudi protsessi, vaid seame oma heaolu ja enesetunde ja emotsioonid sõltuvusse sellest, kas me saame ihaldatud tüki kätte. Kui ainsaks eesmärgiks saab olümpiavõit, x-ziljon eurot, peaministri tool või juhipositsioon, kasvab hüppeliselt risk, et kirg muutub kinnisideeks. Ja me pole rahul ning õnnelikud teekonnal ning isegi kui saavutame igatsetud eesmärgi, valdab meid tühjuse tunne. Sest reeglina on sihi jahtimine see, mis põnevust ja dopamiini toodab, mitte eesmärgini jõudmine. Ning pime kinnisidee järel kihutamine võib viia meid pigem nii füüsiliselt kui vaimselt kehvema elu poole.

Arenda eneseteadlikkust

Stulberg ja Madness soovitavad tasakaalu otsimise asemel arendada endas võimet eneseteadlikkusest. Sest see on see, mis viib meid kirega teekonnale, mis ka hoiatab meid kuristiku eest, mis hoiab meid valitud teel ja mis aeg-ajalt ka sunnib küsima – kas see, kuhu sa liigud, on see, mida sa päriselt tahtsid ja jätkuvalt tahad? Lihtsamalt, millegi kirega tegemisel tasub näiteks vähemalt korra aastas enda käest küsida – kui ma oleksin enda parim sõber, mida ta mulle räägiks? Kas ma olen endiselt liikumas heas suunas või on kirest saanud pigem kinnisidee?

Pane endale lõks

Üks viis, kuidas eneseteadlikkust kasutada, on panna endale n.ö lõks. Kirega tehes oleme oma asjades sageli nii sees, et mingist objektiivsest enesepeegeldusest on raske rääkida. Küll aga on võimalik seda ette näha ja sellegipoolest teha häid valikuid. Endale lõksu panemine tähendab endaga või ka teistega tehtud kokkuleppeid stiilis – kui juhtub see, siis teen nii. Ehk, kui mu töötundide maht nädalas on kasvanud üle 60 ja sinna lähevad ka nädalavahetused, kui ma enam ei naudi protsessi ja ajan taga mingit kauget sinilindu, mis pealegi on kellegi teise poolt lendu lastud, siis ma pean maha istuma, tegema oma tegemistele revisjoni ja tegema ka teadliku otsuse, kas ja kuidas edasi minna.

Kõhklustega, ent õnnelikum

Kirega tegemine tundub olevat raske. See on täis kahtlemist ja kõhklemist, pingutust, ebakindlust, riskide võtmist, katsetamist ja ebaõnnestumisi. Ja tõsi kipub olema ka see, et “enam-vähem” stiilis elu on tõepoolest lihtsam. Ent lihtsam ei võrdu õnnelikum. Kui kõrvaltvaatajale võivad kirega tegija tegemised sageli tunduda ohverduste jadana, siis tegijad ise seda nii ei näe. See on lihtsalt nende elu osa. Ja on uuringutele tuginev fakt, et inimesed, kes teevad oma asja kirega, kes seavad raskeid eesmärke, kes on tasakaalust väljas, kogevad keskmisest suurema tõenäosusega enam rahulolu- ja õnnehetki.

Liitu 2500+ juhi, tippspetsialisti, sportlase ja meeskonnamängijaga meililistis

Juhtimisest, meeskonnatööst ja vaimu treenimisest e-kirjad kuni paar korda kuus

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga