Kui kiitmine muutub piduriks
“Mis mõttes?” jahmatasin mõni aeg tagasi, kui lugesin ühest muidu supertoredana tundunud raamatust, et kiitmine tuleks ära lõpetada.
“Mis mõttes?” jahmatasin mõni aeg tagasi, kui lugesin ühest muidu supertoredana tundunud raamatust, et kiitmine tuleks ära lõpetada.
Kas vastab tõepoolest tõele, et nn mürgised inimesed meie ümbert võivad oluliselt ja otseselt mõjutada ka meie endi heaolu? Ja õigupoolest, kes need mürgised inimesed siis on? Nojah, ja kui see kõik tõele vastab, mida siis teha?
Aitäh, et hakkasid seda artiklit lugema. Mul on siiralt heal meel ja olen tänulik, kui hoiad oma tähelepanu ja keskendumist umbes 5 minuti jooksul järgneval artiklil.
Tänasel teadmiste päeval saadavad paljud meist oma lapsi kooli. Janustena teadmiste, kogemuste järele vantsivad väikesed põnnid kooli poole, vahel unustades ennast vaatama mõne põneva linnu siblimist või ägeda auto kihutamist. Ja me tahame neid toetada nende tähtsas "töös". Ütleme - "tubli oled, sa oled nii nutikas". Ja teeme sellega neile karuteene.
Saatsin mõni päev tagasi e-maili tuntud poliitikule, Riigikogu liikmele. Sisu lühidalt: soovin Sind tunnustada järjekindluse ja konkreetse nõudlikkuse eest riigi rahaasjadega tegelemisel. Kutsun ka Sind üles saatma mõnele poliitikule tunnustusmeili. Miks? Kaks põhjust. Esiteks. Kiitus ja tunnustus on ainus, mis edasi viib. Mis viib parematele lahendusteni ja kiiremate otsusteni. Ja teiseks. Me armastame rääkida võimu ja rahva võõrandumisest, eriti selles kontekstis, mida “nemad seal” peaks tegema. Aga meie? Kas meie asi on ainult parastada ja noomida? See tekitab aga ainult vastasseisu ja suurendab võõrandumist, tundub mulle. Seega usun, et kiitus ja tunnustus viib paremini sihile, kui vastasseisu tekitamine.