Paar aastat tagasi istusime olümpiavõitja Gerd Kanteriga tema esimese sponsori Osmani kebabi õue peal Mustamäel. Ja rääkisime, spordist ja sellest, kuidas sportlane mõtleb ja mida teeb.
Gerd, kelle kogemus ja veelgi enam, kelle oskus ja võime ka enda kogemust mõtestada on inimeste – ja ma ei pea silmas ainult sportlasi – seas harukordne, ütles ühel hetkel midagi sellist: ma hakkasin päriselt tulemusi tegema siis, kui sain aru, et mina vastutan. Kõige eest. 100%. Treener ja teised aitavad, aga mina vastutan.
Gerdi sõnad ning meie jutuajamine tulevad mulle sageli taas meelde, kui kuulan ja loen noorsportlaste, ja sageli ka mitte niiväga enam noorte sportlaste, juttu. Ning mitte ainult. Need sõnad meenuvad mulle ka siis, kui näen ja kuulen ka näiteks juhte rääkimas oma tegemistest. Sellest, miks me midagi teeme. Või miks me midagi teha ei saa.
Raamat eliitsportlaste valikutest
Annie Vernon on Briti sõudja, Pekingi olümpiahõbe, mitmekordne maailmameister. Pärast sportlasekarjääri lõpetamist on ta sügavamalt sisse vaadanud spordipsühholoogiasse. Ehk otsinud vastuseid küsimustele nagu – mis on see, mis tippsportlasi käivitab, käigus hoiab, edasi viib ja ka langusele viib. Teinud kümneid intervjuusid tippsportlaste, spordipsühholoogidega ja pannud selle kõik kirja napilt paar kuud tagasi ilmunud raamatusse “Mind Games. Determination, Doubt and Lucky Socks”. Ja üks raamatu peatükkidest on pealkirjastatud “Penny’s got to drop”, mis eesti keeles võiks olla ehk midagi sellist: sa pead tegema valiku.
Kas oled all-in või madalamas liigas
Kõik, keda vähegi jalgpalli maailm huvitab, teavad, kes on Rio Ferdinand. Teistele selgituseks – ta oli kümmekond aasta tagasi Manchester Unitedi ja Inglise koondise tugisammas ja teda peetakse üheks aegade parimaks Inglismaa jalgpalluriks. Ja Ferdinand ütleb raamatus: Ma võiksin nimetada terve hulga jalgpallureid, kes 17-18 aastastena paistsid välja nagu tulevased maailmaklassi tegijad. Ent 21-22 aastaselt on enamik neist mängimas madalama klassi liigades. Igal sportlasel tuleb karjääris ette koht, kus ta peab tegema valiku. Hetk, mil ta peab olema valmis tegema otsuseid – millal sööta, millal triblada, millal lüüa. Mängu muutvad otsused. Kas sa oled see inimene, kes on valmis siis vastutust võtma? Tipptegijad teevad seda.” Ehk – kas sa oled teinud valiku olla spordis all-in, võttes vastutust. Või mängid tõenäoliselt tulevikus madalamas liigas.
Minu enda tööst sportlastega on mul on olemas nii positiivse kui mitte nii positiivse tulemusega kogemusi selliste valikute tegemisest, vastutusest. Ma ei soovi hakata kellegi valikutele hinnanguid andma, valik on iga inimese enda teha. Ent Gerdi ja Ferdinandi kirjeldatu vastab tõele – valiku tegemisel ja vastutusel on erakordselt suur mõju tulemuslikkusele. Vaid üks näide.
Eesti hetke edukaim maastikurattur
Eesti hetke edukaim maastikurattur on Janika Lõiv (full disclosure: olen Janikaga üle pooleteise aasta koostööd teinud), kes suurema osa aastast elab ja treenib Hispaanias ning kellest sel aastal on saanud mitmetel kõrgetasemelistel võistlustel poodiuminõudleja ning kes osaleb ka maailmakarika karussellis.
Janika tõus paari aasta jooksul justkui eikusagilt maailma ratturite eliidi servale on olnud muljetavaldav. Ja seal on taga väga kõvasti trenni ja omajagu ka looduse poolt kaasa antut. Ent eelkõige on seal taga – vähemasti antud loo kontekstis ja minu silma läbi – selge ja teadlik valik ja pühendumus. Janika on tippsportlane, kes trügib absoluutsesse tippu. Ja kes – pange nüüd tähele need, kes tahaksid siinkohal ohata, mis tal viga, Hispaania ja ilmselt raha jätkub jne – teenib oma võimaluse treenida ja võistelda suuresti ise välja, tehes ka päevatööd. Valik. Vastutus. Pühendumus. Ja areng tulemustes räägib enda eest.
Juhti “motiveerib” vastutus ja vajadus
Muuseas, see jutt ei puuduta ainult sportlasi. Käisin eelmisel nädalal Pärnu juhtimiskonverentsil ja tegin seal juhtidele töötoa motivatsioonist, täpsemalt sellest, et motivatsioon on midagi, mis tekib pärast tegu ehk see on uhkus tehtu üle. Mis on siis aga see, mis meid tegusid tegema paneb? küsiti. Vajadus, oli minu vastus. Kui sa oled juht ja teinud selle valiku teadlikult ehk võtnud ka juhi vastutuse, siis lükkab sind edasi just see ja sellest tulenev vajadus asju ära teha.
Või teistpidi ja läbi näite esitades. Kui sul on juhina vaja muuta töökorraldust või meeskonna koosseisu – sest meeskond ja tulemuslikkus on sinu kui juhi vastutus – siis kas selleks, et ära teha see kogu meeskonna tööd puudutav otsus ning see ka ellu viia, on kuskilt vaja veel eraldi hankida motivatsiooni? Kui see on domineeriv mõtteviis, siis laenates Rio Ferdinandi, on pigem suurem tõenäosus, et liigud tulevikus edasi mängima madalamatesse liigadesse.
