Kuus asja, mida teha, et poleks vaja stressiga toimetuleku koolitust tellida

Raimo Ülavere juhtimine ja leadership 4 kommentaari

Mida sa vastaksid oma ettevõtte rahulolu uuringus küsimusele (ja võib-olla oledki seda juba teinud): kas oled oma tööeluga praegu rahul? Üldse pole rahul, enam-vähem rahul, väga rahul? Parem kui aasta-paari eest? Kui sa kuulud Eesti töötajate enamikku, siis tõenäoliselt vastad sa, et oled enam rahul, kui veel paar aastat tagasi. Aga tegelikult?

Tegelikult soovivad töötajad varasemast tublisti enam koolitusi teemadel – kuidas endaga toime tulla ja kuidas stressiga toime tulla.

Ühest küljest näitab statistika rahulolu-uuringutest, et pühendumine ja rahulolu tööandjaga on kasvanud. Seega peaks inimesed olema rõõmsamad, elujaatavamad, optimistlikumad ja vaimselt tervemad. Ent teisalt tahetakse hoopis (ime)ravimit, sest ollakse mentaalselt tõvevoodisse aheldatud.

See on paradoks, mille põhjustesse süüvimine jäägu psühholoogide ja sotsioloogide uurida. Küll aga julgen kahelda ka kõige paremini läbi viidud koolituse „Kuidas stressiga toime tulla?“ tegelikus mõjus, kui organisatsioon, selle juhid pole tegelenud stressi algpõhjustega. Mis kasu on teadmisest, kuidas inimesed püsivasse stressiseisundisse langevad või  et sina oled liikumas stressi etapist distressi etappi, kus sind saavad aidata vaid meditsiiniharidusega asjatundjad, kui stressi tekkimise algpõhjustega pole tegeletud.

Järgnevas mõned, võib-olla ka kohati veidi provokatiivsed, mõtted, kuidas juht saab inimeste üldist stressitaset alandada (PS ma ei räägi siin täielikust stressivabadusest, ajutine stress on tegelikult sageli kasulik):

6. Lõpeta boonuste maksmine, tee inimestele korralik aastapalk. Boonuste tagaajamine ei pane reeglina inimest paremini/tulemuslikumalt tööle. Tee inimesele aastapalk ja lase tal keskenduda heale tööle, mitte raha tegemisele. Tulemuspalk pärsib loovust ja tekitab asjatuid pingeid. (Tulemuspalgast olen kirjutanud varem ka, näiteks siin ja siin.)

5. Aja töötajad trenni. Tõsiselt. Kasvõi keset päeva, tunniks ajaks. Füüsiline koormus spordiväljendeid kasutades lõdvestab aju, ent lisaks genereerib füüsiline trenn ka endorfiine, ehk nn õnne- ja mõnuainet, mis aitab inimesel kogeda rahulolutunnet ning sisendab optimistlikumat eluvaadet.

4. Sunni inimesi puhkama. See kõlab absurdina, sest tööd on loomulikult palju ja see kõik tuleb ära teha. Ent inimesed teevad rohkem tööd, kui nad saavad regulaarselt puhata. Menuki „Täiusliku pühendumise jõud“ autorid Jim Loehr ja Tony Schwartz väidavad, et inimene suudab pühendunult ja keskendunult tegutseda järjest ainult kuni poolteist-kaks tundi. Siis vajab ta pausi, lõdvestumist (sama teevad tippsportlased). Lisaks väidab Geoff Colvin, raamatu „Talent is overrated“ autor, et inimesed suudavad päevas tõeliselt pühendunult tegutseda vaid kokku kuni 4-5 tundi. Sedagi juba eelpool nimetatud pooleteist tunniste osadena.

3. Anna inimestele võimalus vastutada. Vastutus tekib aga ainult siis, kui inimesel on vaba valik ehk ise voli otsustada. Stressi ei tekita tegelikult ju asjad, ülesanded, kohustused. Stressi tekitavad reeglina teised inimesed, kes on inimesele need ülesanded, kohustused käsu korras selga ladunud. Ja sageli ka inimese vaba valiku vastaselt. (NB See ei tähenda, et asjad peaksid jääma tegemata. See tähendab, et inimesele on jäetud ruumi otsustada, kuidas ta seda teeb.)

2. Anna tagasisidet. Kõlab trafaretsena, ent see on jumala tõsi: me kõik vajame tagasisidet – iga päev, iga nädal, iga kuu. Mitte selleks, et saada teada, mida m valesti teeme. Vaid selleks, et koguda enesekindlust sellest, mida me hästi teeme. Tagasiside paigutab töötaja tegevuse konteksti ja tõstke eneseteadlikkust. Mis omakorda kasvatab läbi tegude, vastutuse enesekindlust.

1. Loo tähendust. Kõige enam stressi tööl tekitab tunne, et sa oled mutrike ja et sinust ei sõltu midagi. Kõik koristajad ei pea saatma inimest kuule, nagu tegi seda legendi järgi omal ajal NASA koristaja. Ent kindlasti tahame me kõik osaleda milleski, mis on olulisem ja suurem meie igapäevasest rassimisest. Ja muuseas, erakordselt häid tulemusi annab see, kui sa üled ja näitad – mina olen siin selleks, et aidata sinul sinu tööd paremini teha. Lihtne.

Mis aitaks veel inimestes püsivat stressitaset alandada? Mida sina oled proovinud?

Liitu 2500+ juhi, tippspetsialisti, sportlase ja meeskonnamängijaga meililistis

Juhtimisest, meeskonnatööst ja vaimu treenimisest e-kirjad kuni paar korda kuus

Kommentaarid 4

  1. Ma defineeriks need vajadused pisut erinevalt ja lähtuvalt Maslow hierarhiast; see on pisut trafaretne, kuid samas väga tõhus meetod, kuna paljud põhjused on tegelikult teiste põhjuste tagajärjed. Ma lappaks nad korra kiiruga selle põhjal ümber:

    1. Tase: füsioloogiline.
    Põhimõtteliselt kuulub siia hulk inimese füüsilis vajadusi, kuid osa on neist kas nii elementaarsed, et neid pole vaja eraldi eesmärkideks panna või nii kaudsed, et tööandja ei saa nendega midagi ette võtta. Kaks tükki siiski on teemad, mida tööandja saab mõjutada ja nendes on uni (puhkus) ja toid, jook, homoöstaas. Puhkusest sa juba kirjutasid, kuid kolm ülejäänut on asi, millele tihtipeale tähelepanu ei pöörata. Sport põhimõtteliselt katab mingil määral homoöstaasi osa, kuid sellest ei piisa. Tuleks hoolitseda selle eest, inimesed käiks lõunal. See kõlab liigselt lihtsustatuna, kui tühi kõht teeb kurjaks ja sügaval sisimas on tegu ühe suurima stressitekitajaga. Rootsis töötades peeti halvaks tooniks kui keegi lõunale mineku asemel kontoris kükitas.

    2. Turvatunne — normaalne põhipalk, mitte tulemuspalk on näide stabiilsusest ja seega ka osa turvatundest. Ma tõstaks selle seetõttu kohe füsiloogiliste vajaduste taha. Osaliselt kuulub siia ka sport, sest see annab mõista, et sinu eest hoolitsetakse, samuti erinevad pereüritused ja see, et sulle räägitakse ja sinuga arvestatakse — see annab mõista, et töötaja suhe ettevõttega on pikaajaline ja seega turvaline.

    3. Kuuluvustunne. Siia mahuvad sõprus, pere, kiindumus. Sellest sa ei kirjutanud üldse, kuid see on päris oluline punkt ja seda saab täiesti teadlikult produtseerida. Ettevõtte sotsiaalsed üritused ei ole mitte kohad, kus töötajad lasevad firma raha kõrist alla, vaid see lähendab töötajaid muutes nad kui just mitte sõpradeks, siis vähemalt võitluskaaslasteks, sama karja liikmeteks, kes on sama asja eest väljas. See on päris oluline punkt ja sisekommunikatsiooni ning ettevõtte kui õlitatud masinavärgi toimimise seisukohalt päris oluline asi. Ma hiljuti töötasin ettevõttes, kus firma sisekultuur praktiliselt puudus. Oi seda usalduse puudumist ja stressi …

    Püramiidis on veel kaks kohta, nimelt 4. tunnustusvajadus ja 5. eneseteostusvajadus, kuid need on juba su jutus kenasti kokku võetud ja ei vaja eraldi ära toomist.

    Üldiselt mida kõrgemal on oht vajalikule kihile, seda rohkem on inimene pinges — seda suurem on ohutunnetus ja koos sellega ka stress.

  2. Post
    Author
  3. Kolmanda tasandiga e kuuluvusvajadusega seostaksin kõige üldisemaid põhjusi, miks inimesed tööl käivad.
    1)Kuulumine hea mainega organisatsiooni. Töötuks jäänud tuttavatel märkan peamiselt (kui rahamure e I tasandi vajadused on lahendatud) ärevust, mida sõnastaksin: “ma pole keegi”, “ma ei kuulu kuhugi”, “tahaks ka hommikul üles tõusta ja kuhugi minna”. Viimane seondub ka rutiiniga ja hirmuga end käest lasta.
    2) Kuuluvusvajadus annab endast märku valusalt siis, kui me tunneme, et oleme kuidagi isolatsiooni jäänud – meid ei kaasata teatud teemade arutellu, mulle ei räägita kõike jne.

  4. See on õige, et stressi põhjuste kõrvaldamine annab suuremat kasu kui tagajärgede likvideerimine. Ja kõige suuremat kasu toob inimestele selgitustöö, kus on stressi kodu (ehk siis “põhjus”). Ja see on ainult ühes kohas – meie kahe kõrva vahel. Stressi ei ole ilma meieta mitte kusagil. Ja minu meelest on väga suur kasu stressiga toimetuleku koolitustest, kus õpetatakse kuidas kõrvaldada stressi algpõhjusi – neid, mis asuvad sinu enda peas.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga