Raudkindel retsept talentide leidmiseks

Raimo Ülavere inimene, juhtimine ja leadership 1 kommentaar

Tahad saada oma valdkonna parimaks talendi leidjaks? Tahad saada tuntuks, kui hea käe ja silmaga talentide ära tundja? Siin on sulle retsept, mis töötab raudkindlalt.

Loen Adam Granti raamatut “Give and Take” ja sealt pudenevad mõned pärlid. Üks neist siis järgnevas sinu ees.

1980ndatel avaldab psühholoog Dov Eden erakordsed andmed – ta väidab, ja tõestab seda ka tulemustega, et ta suudab Israeli armees sõdurite värbamisel juba enne treeningute ja väljaõppe alustamist ära öelda, kellest saavad n.ö tipud. Mees on üles kasvanud USAs, kolis aga pärast doktorikraadi saamist Israeli.

Ühes oma uuringutest võttis ta ette tuhatkonna värvatud sõduri andmed, neile baasväljaõppe järel antud eelhinnangud, juhendanud ohvitseride kommentaarid jne. Ning pani lauale väikese hulga nimesid, kellest tõenäoliselt saavad edasisel väljaõppel tipptegijad. Järgmise 11 nädala jooksul toimus sõdurite väljaõpe. Ning samal ajal mõõdeti ja hinnati nende tulemusi taktika, strateegia, relvade käsitlemise ja muudes tegevustes. Ja Edeni nimetatud sõdurid olid keskmiselt 9-10% paremate tulemustega, seda nii peaga tehtavates töödes kui relvade kokkupanekus-käsitlemisel. Imeline, eksole! Milline suurepärane anne talentide leidmisel… Kuidas ta seda tegi?

Eden kasutas ja toetus oma hinnangute andmisel selle valdkonna ühele tuntuimale eksperimendile, mille tegid Harvardi psühholoog Robert Rozenthal ja ühe San Fransisco kooli direktor Lenore Jacobson 1968. aastal. Kokku 18 klassis, alates algklassidest kuni viienda klassini, lasti lastel täita Harvardis välja töötatud kognitiivse võimekuse test. Test uuris õpilaste võimekust nii enda väljendamises, probleemide lahendamises, asjade seletamises, kriitilises mõtlemises. Kogunud testid kokku jagasid Rosenthal ja Jacobson tulemusi õpetajatega: umbes 20% õpilastest oli nende sõnul näidanud testides üles võimekust areneda intellektuaalselt üle keskmise, saada üle keskmise nutikaks, loovaks jne. Testi tulemustele tuginedes prognoosisid testi tegijad, et need õpilased hakkavad tõenäoliselt näitama kiiremini paremaid tulemusi läbi kogu õppeaasta.

Aasta hiljem tehti sama võimekuse test uuesti samadele õpilastele. Ja oh imet, õpilased, kellele aasta varem olid testi tegijad viidanud kui erakordselt võimekatele, tegid ka reaalselt  keskmisest paremaid tulemusi – nad olid arenenud aasta jooksul keskmiselt 12 IQ punkti vs üldise keskmise 8 IQ punktiga. Kusjuures eriti suur oli vahe alklassides – esimeses klassis tegid võimekad suisa 15 IQ punkti võrra kiirema arengu kui nende klassikaaslased. Kaks aastat hiljem läksid võimekad endiselt edasi kiiremini kui teised. Seega – testi tegijad olid üsna täpselt prognoosinud tulemusi ja näidanud ära võimekad ehk talendid. Superluks, talendileidja leitud! Hmmm, siiski ehk mitte…

Nimelt oli test ja programm tehtud Rosenthali ja Jacobsoni poolt eesmärgiga vaadata, mis juhtub siis, kui õpetajad usuvad, et üks või teine õpilane on keskmisest võimekam. Need 20% õpilastest igast klassist, kelle kohta testi tegijad andsid tagasisidet õpetajatele kui võimekatest tegijatest, valiti tegelikult välja juhusliku valiku teel. Ja ülejäänud 80% olid siis kontrollgrupp. “Võimekad” ei olnud tegelikult valitud selle järgi, et nad olid kuidagi nutikamad, loovamad, võimekamad. See oli juhuslik valik. Ainus erinevus oli see, et nende kohta oli õpetajatele antud edasi sõnum, et nad on keskmisest võimekamad.

Ja ometi osutusid need 20% aasta pärast võimetelt enam arenenuks, kui klassikaaslased…

Õpetajates loodud usk, et teatud õpilased on võimekamad, pani käima nn isetäituva ennustuse. Nende ootused neile õpilastele olid kõrgemad. Ja samas olid nad ka ise valmis rohkem panustama ja pühenduma, et võimeka õpilase suhtes ootused täituksid. Nad pakkusid neile õpilastele enam toetust, vahe oli ka suhtluse stiilis, samas andsid neile suuremaid väljakutseid jne. Sõnaga, tegid rohkem kõike seda, mida üks hea õpetaja peaks tegema. Tulemuseks eespool viidatud nähtus – juhuslikult valitud 20% õpilase areng kiirenes tublisti koheselt, kui õpetajad hakkasid uskuma, et just need õpilased on keskmisest võimekamad.

Sarnaseid uuringuid on hiljem tehtud terve trobikond. Ja nad kõik kinnitavad sellise isetäituva ennustuse mõju inimese arengule – kui õpetaja, kolleeg, ülemus, partner usub, et inimene on võimeline enamaks, kui seda hetkel välja paistab, siis mõne aja pärast toimub ka inimese areng selles suunas. Seda kutsutakse lisaks Rosenthali efektile ka Pygmalioni efektiks (Bernard Shaw novelli järgi). Ja muuseas, see töötab ka vastupidi – kui inimesest arvatakse, et ta on laisk, loll ja lohe, siis on ainult aja küsimus, millal ta selleks ka päriselt saab.

Niisiis. Kui artikli alguses viidatud Israeli psühholoog Eden esitles oma “uuringu” andmed sõdurite väljaõppe tegijatele, siis tegelikult oli tema ainsaks talentide avastamise tööriistaks väljaõppe tegijates loodav usk sellesse, et teatud inimesed on teistest võimekamad. Ja nagu imeväel nad ka selleks hiljem osutusid.

Retsept talentide avastamiseks, leidmiseks, arendamiseks on seega oma olemuselt lihtne: usu inimesesse, usu, et ta on võimeline enamaks ja sa näed, et ta areneb ja kasvab talendiks.

Liitu 2500+ juhi, tippspetsialisti, sportlase ja meeskonnamängijaga meililistis

Juhtimisest, meeskonnatööst ja vaimu treenimisest e-kirjad kuni paar korda kuus

Kommentaarid 1

  1. Pingback: Kuidas ma tahtmatult üritasin inimesest lahti saada | Raimo Ülavere

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga