Minu 2018. aasta aruanne

Raimo Ülavere inimene 4 kommentaari

“No mis aasta see siis ka oli?” küsime mõnikord endalt ja teistelt jõulude ja uue aasta lähenes või ka vahetult enne 31. detsembri kesköö rakettide kõminat. Vastata võib mitut moodi – võib rehmata käega ja paugatada midagi emotsionaalset. Ent võib ka teisiti.

Võib näiteks proovida vaadata aastale tagasi läbi kolme konkreetse küsimuse. Ehk:

  • Mis läks hästi?
  • Mis ei läinud oodatult?
  • Mida õppisin?

Niisiis, Sinu ees on minu 2018. aasta aruanne just neile küsimustele vastates.

Mis läks sellel aastal hästi?

Tulemuslik töö.

Olen sel aasta nihkunud tublisti lähemale oma eesmärgile, et vähemalt 80% minu tööajast ja ka sissetulekust oleks n.ö pikad, mitmekuulised projektid. Nii juhtide, meeskondade kui sportlaste coachingutega. Tänaseks olen jõudnud tasemeni, kus kiire pilguga hinnates teen aasta lõikes u 60% klientidega tehtavast tööst pikkade projektide raames.

Miks see on tähtis? Jah, muidugi, see on seotud sissetuleku kindlusega. Ent ehk veel enam on see seotud usuga – mis tugineb ka uuringutele – et enim on minusugustest päriselt kasu inimestel, kes teevad koostööd vähemalt sagedusega korra-paar kuus ja seda vähemalt 4-5 kuu jooksul.

Teadmiste kogumine.

Olen sel aastal viinud ennast taas lugemise soonele ja lugenud või kuulanud kokku 49 raamatut. Siin on arvestuses vaid need raamatud, mida olen soetanud eelkõige enda erialast arengut silmas pidades (ehk mitte ilukirjandus). Niisiis, tempo on u nädal ja raamat. Kiire pilguga üle vaadates jagunevad loetud/kuulatud raamatud kolme suuremasse gruppi:

Inimese käitumisharjumuste muutusi puudutavad raamatud.

Eredamalt on ehk siin meelde jäänud:

  • The Motivation Myth, autoriks Jeff Haden, kes tõi selgemalt mu teadvusse seni vaid taju tasemel olnud teadmise – motivatsioon on midagi, mis tuleb mitte ENNE, vaid PÄRAST tegu.
  • Atomic Habits, kirjutas James Clear – võib-olla ehk üldse parim raamat harjumuste muutmisest.
  • Hard Goals, mille kirjutas Mark Murphy, sellest, miks me peaksime endale aeg-ajalt ka raskeid eesmärke püstitama.

Inimeseks olemist puudutavad raamatud.

Ehk raamatud sellest, miks me sellised oleme ja niimoodi käitume. Siin tulevad kohe meelde:

  • Sapiens, autoriks Yuval Noah Harari, inimkonna ajaloost kirjutatud raamatutest kindlasti parim raamat, mida olen lugenud. Välja antud ka eesti keeles.
  • The Courage to Be Disliked, autoriteks muuhulgas Ichiro Kishimi, Fumitake Koga. See on eriti Aasias hetkel ülipopulaarne raamat, segu filosoofiast ja Alfred Adleri psühholoogiast. Väga hea raamat.
  • 12 Rules for Life, praeguse psühholoogiamaailma rockstaari Steve Petersoni sulest. Inimlik, selge. Ja päris põhimõtteline raamat. Paljusid see mees ärritab ja paljudele ta meeldib. Külmaks ei jäta.

Spordipsühholoogia ja sportlaste vaimse treeninguga seotud raamatud.

Kui peaks siit midagi välja tooma, siis ehk esimesena meenuvad:

  • How bad you want it? Matt Fitzgeraldi sulest, raamat, mis pärissportlaste näidetena räägib eelkõige kestvuspordist ja sellest, kuidas sportlaste pea valitseb keha üle.
  • Endure Alex Hutchinsoni käe alt, jällegi raamat kestvusspordist, räägib piirajatest (musklid, valu, kuumus jne), kuidas need mõjuvad ja kuidas neid piire nihutada.
  • Relentless, autoriks Tim Grover (ka eesti keeles ilmunud). See on vast kõige rajum spordiraamat, mida olen lugenud. Sellest, kuidas superstaari pea peaks töötama.

Ironman ja järjekindlus.

Isiklikus plaanis tegin sel aastal midagi, mis võib eemalt vaadates tunduda veidi, hmm, ogaravõitu või siis ka erakordne. Lõpetasin elu esimese Ironman võistluse ehk ujusin 3,8km, siis sõitsin 180km ja siis veel jooksin maratoni ehk 42,2km. Kõik ühe päeva jooksul. Ja umbes kuu hiljem jooksin ka maratonis isikliku rekordi.

Ma arvan ka samas, et ma ei purusta siin mingit maagiat – sest seda pole olemas – kui ütlen, et see ja veel enamgi on praktiliselt kõigil tehtav, need olid lihtsalt loogilised jätkud varasemate aastate tegudele. Ja nii Ironmanile kui maratoni jooksule omistatav aukartuse oreool on selgelt ülepaisutatud.

Ironmani lõpetamisest ja maratonirekordist ehk uhkemgi olen aga selle üle, et kogu ettevalmistuse tegin oma peaga (tõsi, aegajalt ka oma hea sõbra, treener Karmen Reinpõldi pead kasutades) ning suutsin olla treeningplaani järgimisel järjekindlam kui kunagi varem. Võimalus ise teha valikuid ja sellega kaasnev vastutus võib teha imesid.

 

Kirjutamine.

Sel aastal olen suutnud täita oma kirjutamiseesmärki – kirjutada oma blogisse keskmiselt 1 artikkel nädalas. Tänase seisuga olen sel aastal kirjutanud 49 artiklit. Taset on aidanud hoida teemaderingi laiendus – sellest aastast olen rohkelt panustanud ka artiklitesse, mis puudutavad spordi tegemist, õigemini selle vaimset poolt.

Olen enda heameeleks leidnud kinnitust, et päris hästi on sportlase peades toimuv üle kantav meie kõikide peadesse ja ka vastupidi – spordi valdkonnas on vaid ehk mõju ja tagajärjed kiiremini ja tugevamalt näha. Selle aasta loetuimad artiklid minu blogis olid juulikuus avaldatud lugu “Miks me mürgisest töökohast ei lahku?” ja märtsis ilmunud “21. sajandi juht ei ole lapsehoidja”.

 

Sportlaste coaching.

See aasta on mulle toonud ka kindluse, et ma võin lisaks juhtide ja meeskondade coachina olla edukas ka sportlaste, sh tippsportlaste aitamisel. Vähemasti nii kinnitavad sportlased, kellega ma pikemalt koostööd olen teinud ja kelledest mitmete selle aastased tulemused ka koostöö edukust kinnitavad.

Mul on tekkinud oma arusaam sellest, kuidas spordicoaching saab sportlast aidata, mis on need teemad, mida käsitleda ja kuidas seda konkretselt teha, kuidas aru saada, mis tasemel sportlane hetkel oma mentaalses võimekuses on jne. Lähemalt ja pikemalt teen jätkuvalt koostööd ratturite ja laskesuutajatega, põgusamalt ka teiste valdkondade esindajatega. See on põnev!

Ent elul, nagu mündil, on ka teine külg. Kõik asjad ei lähe alati sugugi nii nagu tahaks. Niisiis.

Mis ei läinud sel aastal oodatult?

Rohkem püsivaid lepinguid.

Ehkki trend on hea, oleksin sellegipoolest tahtnud veelgi enam teha koostööd n.ö endasugustega – inimestega, kes usuvad, et tulemused ei teki üleöö ja et kui tahta midagi muuta, kas enda juures või meeskonnas, siis pigem on see vähemasti kuude, mitte päevade küsimus. Ehk lihtsamalt – tahtnuks, et veel suurem osakaal oma tööst oleks seotud pikaajaliste projektidega.

Koostöö.

Kui spordicoachingu valdkonnas olen leidnud (või on nemad mind leidnud) endale väiksemad tiimid, inimesed, kellega koostööd ma tõeliselt naudin, siis n.ö äri valdkonnas – juhtide ja meeskondade coachingu programme teen jätkuvalt üksi. Olen sellele mõelnud – mitte et mulle ei meeldiks üksi teha ja ka üksi vastutada, meeldib küll. Ja sageli ongi mõistlik ja tulemuslik see, kui kogu projekti ühe meeskonna juures veab üks coach, oma kindla loogika ja käekirjaga.

Ent mõnikord oleks kaheldamatult nii mulle kui kliendile kasulik, kui saaks töötada n.ö kaks pead on ikka kaks pead moel. Tõsi, lõpuni aus olles – ma pole ka liiga palju vaeva näinud koostööpartnerite otsinguil.

Võib-olla on küsimus minu tahtmatuses võtta vastutust kellegi teise eest, raskuses teiste inimeste usaldamisel või ka lihtsalt ebamõistlikult pikaajaliseks veninud harjumuses üksi tööd teha. Igatahes see on teema, mis selgelt tuleb minuga kaasa uude aastasse ja mille osas pean tegema otsuse ning moel või teisel edasi minema.

Tulemus spordis.

Süües kasvab isu, ütleb rahvasuu. Jah, Ironman ja maraton on toredad asjad, ent… Vahe minu tulemusootuste ja tegelike saavutuste vahel on endiselt päris suur. Ning kahjuks või õnneks on vahe pigem kasvamas kui kahanemas. See vist kipub nii olema – alguses hakkad lihtsalt tegema, siis isu kasvab ja vahe tulemuse ja ootuste vahel käriseb.

Niisiis, lühidalt – ma ei täitnud oma sportlaseteel sel aastal endale püstitatud ootusi. Ma pole tulemustega rahul ja teen tööd juba järgmise aasta nimel. Ehk konkreetsemalt tulemuseesmärgid järgmiseks aastaks:

  • Otepää poolik Ironman juunis alla 5 tunni
  • Tallinna Ironman augustis alla 10:20
  • Maratoni aeg septembris alla 3:15

Uhh, nüüd on need siis välja öeldud 🙂

Uued asjad.

Andsin endale u 7-8 aastat tagasi lubaduse, et igal aastal võtan ette vähemalt 3 uut teemat. Kas siis muudan oluliselt coachingute metoodikat, sisenen uude teemavaldkonda vms. Kuni eelmise aastani suutsin ka sellest lubadusest kinni pidada. Mitmed asjad on vajunud küll juba ajaloo hõlma (näiteks mõni aasta tagasi arendatud õnnetrenni startup), ent mitmed asjad on vägagi elus – nt spordicoaching, Baltimaades ja Skandinaavias ainulaadne juhi ja meeskonna coaching jne.

Sel aastal aga ei ole ma suutnud algatada ja päriselt elama panna ühtegi uut teemat või ideed – olen vaid olemasolevaid tugevdanud (kui nüüd pea 100% oma kätega tehtud kodulehe uuendamist “uueks asjaks” mitte pidada). Niisiis, järgmisel aastal tahan jälle oma lubadusest kinni pidada.

PS Ja on ka juba paar mõtet, mida ette võtta, alates tulemuslikumast interneti(turunduse) kasutamisest kuni spordicoachingu laiendamiseni meeskondadele. Eks näis.

Mis on need 3 asja, mida sel aastal õppisin?

Et head asjad võtavad reeglina oodatust rohkem aega.

Täpsemalt: head asjad juhtuvad tavaliselt isegi tublisti hiljem kui sa ootad. Ägedast mõttest teostuseni läheb tavaliselt kauem aega kui arvasid, hea ja kliendi jaoks tulemuslik toode jõuab kliendi teadvusse reeglina hiljem kui eeldasid, ka sinu enda muutumise protsess – harjumuste muutus – võtab aega rohkem kui võiks arvata või tahaks loota. Hea uudis on see, et varem või hiljem need asjad ikkagi juhtuvad, muidugi siis, kui olla järjekindel.

Et “ei” ütlemine on fookuse ja tulemuslikkuse vundament.

Muidugi, see aasta oli tõenäoliselt pea kõigil koolitajatel ja coachidel, kes vähegi jaksas teha ja toimetada, hea aasta. Konjunktuur oli igati soodne. Ent teisalt võimaldas see ehk veelgi enam teravdada fookust – ühelt poolt seda, mida ja kuidas ma teen, ent teisalt ja ehk selgemaltki seda, mida ma ei tee. Ehk otse öeldes: õppisin rohkem ära ütlema töid, mille tulemuslikkuses ma ise veendunud polnud.

Et puhkus ja vaheldus teevad tulemuse.

Ehkki see teadmine, et puhkus on oluline, saabus minu teadvusse koos enda sportimise harjumusega – on ju teada, et lihas kasvab magades – on puhkus sama tähtis mistahes eluskutse puhul. Me kõik vajame taastumisaega, seda vajab nii keha kui pea. Niisiis tegin sel aastal kahte asja. Esiteks hakkasin panema endale kalendrisse molutamise tunde ja päevi. Ehk aega, kus ma ei plaani teha midagi (muuseas, olen täheldanud, et suur osa uusi ideid tekib “molutamise” ajal ja tagajärjel). Omamoodi molutamise – vähemasti tööalaselt – alla läheb ehk ka viimaste aastate pikim puhkus suvel.

Ja teiseks, koostan oma päevade plaane nii, et seal oleks vaheldust, nii füüsiliselt kui vaimselt. Kohtumine ja koosolek vahelduvad trenniga, koolitus molutamisega või lastega tegelemisega. Elu on üks, täis erinevaid tegevusi, mõne eest makstakse, mõne eest mitte. Ent elada tahame veel kaua ja väärtuslikult.

Selline sai siis selle aastane aruanne. Aitäh, et läbi lugesid. Toredat jõuluaega ja näeme juba varsti.

Liitu 2500+ juhi, tippspetsialisti, sportlase ja meeskonnamängijaga meililistis

Juhtimisest, meeskonnatööst ja vaimu treenimisest e-kirjad kuni paar korda kuus

Kommentaarid 4

  1. Inspireeriv lugemine aga oh kui raske on enda kohta sellist ülevaadet teha. Jätta tegemata kõik edasilükkamis- ja asendustegevused ning maha istuda ja mõelda. Aga äkki siiski võtaks end kokku… vähemalt unistada võib:).

    1. Post
      Author
  2. Armas Raimo, Sind ikka ja jälle heameel lugeda. Olen mitu aastat nautinud ja jaganud oma tipptegijate aastases rühmas Sinu Uue-Aasta prognoose. Need on nii sotsiaaltundliku närviga kirjutatd olnud!! Nüüd kui lugesin möödunud aasta aruannet, mõtlesin, et ehk ikka teed need Uue Aasta trendijutud ka?

    Veel arvan, et Nordeconi juhtide Mall Ivalo ja Gerd Müller’iga eesotsas käivitatud aastane programm, kus koolitajad jagavad oma harjutusi, on üks hea koostöö liikidest, just ka sel samal põhjusel, millest kirjutad – et näha pikema-aegset tulemust.

    Soovides Sulle ja perele seda minu viimaste aastate enda meelest “eriti elutarka” soovi – IGAHETKELIST ELUSOLEMISE ARMASTAMIST!

    1. Post
      Author

Vasta Raimo Ülavere-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga