Võta üks paberileht või arvutiekraanil tühi kirja fail ja kirjuta sinna rasvase ja suure kirjaga: ÄRA TÕUSE PÜSTI.
Tehtud? Nüüd loe seda häälega ja samal ajal… tõuse püsti. Nii 5 korda. Ma saan aru, veider. Ent tee ikka. Ajad on niigi veidrad, eks. Tehtud?
Mis tunne oli? Kui sa oled vähegi sarnane ülejäänud inimkonnale, siis pigem tõenäoliselt oli see võib-olla lõbus, võib-olla kergendav, võib-olla hoopis ärevust vähendav. Oma mõtete eiramine, neile vastu hakkamine võib tekitada meis hea tunde. Sest meie mõtted ei pea tähendama automaatselt meie tegusid. Meil on valik. Igal ajahetkel.
Kasvamine on teadlik valik
Kriisis kasvamine on eelkõige teadlik valik, mitte ümbritsevast tingitud mõtetega kaasa minek. Eriti kui ümbritsev kipub doseerima mõtteid, mis pigem suunavad ennast tegema väiksemaks ja väetimaks. Ent kui teadlik valik tehtud – mina ja/või minu meeskond tahame olla selle 1/3 seas, kes statistiliselt sellest kriisist tugevamana välja tulevad, siis edasine on juba lihtsam. Ja see edasine algab eneseusu taastamisest.
Vaja on usku, mitte lootust
Meil on vaja usku endasse, mitte lootust, ütles kohe eriolukorra alguses psühholoog Tõnu Ots raadios. Lootus võib olla ebakindel, oleneda hetkeseisust, hetketundest. Lootus võib olla nagu unistus ilma plaanita, kuidas me sinna kohale võiks jõuda. Või teadmiseta, kuidas me üldse sinna poole liikuma võiks hakata. Eneseusk, usk endasse, on see, mis meid teeotsale viib ja aitab pead igapäevasest ellujäämise võitlusest välja pista ning edasi vaadata.
Me saame hakkama
Kuidas usk endasse väljendub? See väljendub ehk selgeimini tundena, et mina/me saame hakkama. Ning tundeid käivitavad meis uskumused ja neid on omakorda võimalik luua ja vajadusel muuta. Kuidas siis, konkreetselt? Palun, järgneb 3 põhimõtet ja üks töövahend.
3 põhimõtet
Esiteks. Usk endasse võiks tugineda faktidele. Kestev usk endasse ei teki lihtsalt endale peegli ees kinnitades, kui ilus(ad), tubli(d) või tegus(ad) ma olen või me meeskonnana oleme. Pikaajaline usk endasse ei teki ka internetis levivatest inspiratsioonikõnedest, “Ma suudan!” meemidest või eneseabi raamatutest. Usk endasse võiks toetuda faktidele, nendest, mis on päriselt ja tõesed.
Teiseks. Usk endasse vajab tegusid. Mõtlemine on tore ja vajalik, ent usku kinnistavad korduvad teod. Eesmärgid ilma tegudeta on unistused. Unistuste üha parem kujutlemine ei vii meid neile lähemale ega kosuta ka meie usku endasse. Pigem vastupidi – räägime, mõtleme, arutame, unistame… ja nii jätkates võime end varsti tunda nagu rikkis käigukastiga auto, kes küll tühikäigul valju häält teeb, ent paigast ei liigu.
Kolmandaks. Usk endasse vajab tunnet, et me liigume. Motivatsioon on tegude tagajärg ning kütus edasi liikumiseks. Usku taastab ja kinnistab teadvustamine, et tegelikult me juba oleme teel, me oleme juba midagi õppinud, me oleme juba edasi liikunud. Kõige raskem on jõuda sohvalt ukseni, on öelnud kunagi Erki Nool. Ent kui me teadvustame, et me oleme juba ukse lahti teinud, siis on edasi lihtsam minna.
Neile põhimõtetele tuginedes selline töövahend (vt pilti). Olen seda kasutanud juhte ja meeskondi koolitades-coachides. Ja tundub, et see töötab.
Esimene lahter ootab vastuseks asju, nähtusi, fakte, mis annavad edasisele positiivse tonaalsuse ja ütlevad, et maailmalõpp pole sugugi käes. Keskkond mõjutab meie käitumist erakordselt palju. Ent see, kuidas ta mõjutab, on meie endi valida. Fookuse viimine positiivsele ankurdab ka edasise pigem positiivse ja edasiviiva kui kurtmise külge.
Teine lahter otsib fakte ja tegusid. Mida me juba oleme teinud hästi? Ja neid fakte ja tegusid olen ma ka alati inimeste puhul leidnud, olgu olukord ükskõik kui keeruline või raske. See on ka eneseusu vundamendi peamine koostisosa – me oleme saanud vähemasti osade asjadega hästi hakkama!
Kolmas lahter otsib kinnitust sellele, et tegelikult me oleme juba teel. Me juba kasvame, õpime, liigume. Ja veerevat kivi on lihtsam edasi lükata kui seisvale kivile hoogu sisse anda. Seda nii otseses kui mentaalses mõttes. See liikumine on paratamatu, me kõik õpime, tahame seda või ei taha. Küsimus on pigem õppimise, liikumise teadvustamises. Sihiga seda kiirendada.
Suur osa on valmis liikuma
Muuseas, üks fakt siia lõppu. Ka sel nädalal olen veebikoolitustel coachingutel järjekindlalt küsinud inimeste käest, “kuidas sa ennast täna tunneb?”. Vastusevariandid on “enam-vähem, okei”, “kindlalt, lähen edasi” ja “ohh, millal see läbi saab”. Ja kui eelmisel nädalal oli “kindlalt” vastajaid veel umbes kolmandik, siis sel nädalal on nad olnud kindlas ülekaalus – pool kuni kaks-kolmandikku küsitlutest on olnud valmis edasi minema. Viimane aeg on liikuma hakata ja eneseusk taastada.
