Eesti parim naisrattur, 500+ inimesega tehase juht, tippsportlastega tegelev treener, ülikooli tippjuht, finantskontserni baltimaade müügijuht. Ja veel mitmeid, keda ma imetlen ja kellega mul on olnud ja on ka praegu siiras heameel koostööd teha.
Olen juba mõnda mõelnud ja otsinud ühisnimetajat, mis neid kõiki iseloomustaks. Midagi, mille kohta saaks öelda: kui sellega on inimesel asjad hästi, siis on väga tõenäoline, et tuleb edu. Juhina, sportlasena, inimesena. Muidugi oleks lihtne laduda siia ritta need tavapärased asjad – enesedistsipliin, järjekindlus, enesekindlus, positiivsus. Ent see pole päris see.
Edukaid seob neutraalne mõtteviis
Nüüd olen leidnud midagi, mis vähemasti minu jaoks on sõnastanud küsimusele vastuse. Neid kõiki – ja veel paljusid oma alal edukaid – tundub siduvat üks mõtteviis, üks hoiak, üks viis, kuidas nad maailma ja sündmusi ja inimesi on õppinud vaatama. Ja see mõttteviis on: neutraalsus.
Lugesin paar aastat tagasi USAs Sports Illustrated’i poolt aasta parimaks mentaalse võimekuse treeneriks nimetatud Trevor Moawadi kolm nädalat tagasi ilmunud raamatut “It takes What It Takes”. Tippsportlaste ja ka tippjuhtide mentaalse võimekusega tegeleva Moawadi metoodika aluseks on just seesama neutraalne mõtteviis.
Negatiivne mõjub 100%lise kindlusega
Olen veidi ebalevalt ja pigem tõrksalt (pehmelt öeldes) suhtunud ülipositiivsetesse “Ma saan hakkama” ja “Annan endast parima!” tüüpi meemidesse, peegli ees enda puhevile puhumisse ja enda “enesekindlamaks mõtlemisse”. Ning isegi kui tõesti võib veidi vaielda, kas ülevoolav positiivsus aitab või ei aita kaasa, siis selles, et negatiivsus mõjub alati 100%liselt, st negatiivselt, me vist ei kahtle. Ent neutraalne hoiak, neutraalne mõtteviis pakub meile võimaluse lahkuda sellest positiivne-negatiivne mõtteskaalast. Minna ära vajadusest leida üha uusi nippe ja trikke, kuidas ennast positiivseks mõelda, kuidas ennast enne olulist sooritust üles kloppida, kuidas ennast motiveerida. Ning kuidas samas ka mitte liialt avada ennast võimalikele tagasilöökidele. Millest siis Moawad räägib?
Hinnangutevaba mõtteviis
Neutraalne mõtteviis tähendab püsimist hetkes ning reageerimist sündmustele siis kui nad tulevad. See võtab ära emotsiooni ning küsimuse “Kuidas ma ennast tunnen?” – tunded võivad petta – ja selle asemel sunnib küsima “Mida ma edasi teen?”. Ükski sündmus ei ole positiivne ega negatiivne, kui me oma hinnangud sellest eemaldame. Ta lihtsalt on. Neutraalse hoiakuga inimesed on täiega olukorras kohal ja teadlikud, mis nendega ja nende ümber toimub. Ent neutraalne mõtlemine on kustutanud illusioonid ja enesepettused, mis on sageli “mõtle end positiivseks” stiilis õpetuste aluseks. Neutraalsed inimesed keskendavad oma tähelepanu ainsale asjale, mis on nende kontrolli all: see on tegevus, mida nad järgmisena teevad.
Liigne rippumine mineviku küljes
Kõige ohtlikum tajuviga, mis mõjutab sooritust, tulemust, on Moawadi sõnul minevikule põhjendamatult tähtsa rolli andmine. Me elame minevikus, teenime minevikku. Ometi ei saa me minevikku muuta. Ning minevikule keskendudes pole meil võimalust – kuna pea mõtleb ikka vaid ühe mõtte korraga – viia tähelepanu sellele, mida me tegelikult muuta saame. Ehk veelkord: mida me teeme järgmisena? Ja vastus sellele küsimusele, mitte unistuste suurus või kirglikkuse-emotsioonide määr, defineerib edukuse.
Rida neutraalse inimese käitumisi
Tunnistan, eelnev jutt on ehk veidi abstraktne ja tekib küsimus: no aga kuidas ma seda siis tegema peaks hakkama? Moawadil on raamatus terve rida tegevusi, mis iseloomustavad neutraalse mõtteviisiga inimese käitumist. Muuhulgas tähendab see igaks oluliseks soorituseks, koosolekuks, etteasteks, plaani tegemist. Neutraalne mõtteviis tähendab raskeid valikuid – valiku saad teha ainult korra, kui selle oled teinud, siis edasi pead teatud asjad ära tegema, olenemata sellest, mida sa tunned või arvad. Moawad räägib ka visualiseerimisest. Tema üks klientidest, 200 ja 400 meetri olümpiavõitja, maailmameister ja maailmarekordiomanik Michael Johnson (pildil) läks 1996. aasta Atlanta olümpial starti korduvalt visualiseeritud plaaniga:
Hoia pea all.
Pumpa käed üles.
Plahvata.
Ma olen kuul.
Moawad räägib ka eneseteadlikkusest, pingega toimetulekust, eestvedamisest. Ent üks asi, mis mulle raamatust silma jäi, oli sootuks lihtsam, igapäevasem. Ja kahjuks ka see, mida inimestega suheldes vast enim kohtan.
Negatiivsete hinnangute lõpetamine
Esimene samm neutraalsuse suunas on … negatiivsete hinnangute välja ütlemise lõpetamine. Seda nii enda kui teiste kohta. Ent ka ilma, asjade, nähtuste, sündmuste kohta. Justnimelt välja ütlemise – mõtteid ei saa otseselt keelata. Veelkord: eesmärk on mitte muutuda üdini positiivseks, vaid piirata negatiivsust. Kõige suurema karuteene neutraalsuse teel teeme me tavaliselt endale ise, end väiksemaks rääkides, ennast väetiks hurjutades või ka eesootavat sündmust müstifitseerides ja tegelikkusest tähtsamaks rääkides. See, mida me suust välja ajame, suurendab hüppeliselt isetäituva ennustuse tõenäosust. “Ma ei saa millegagi hakkama,” või “Minu küll ei suuda, see pole mina.” Niipea kui need asjad välja ütled, siis on oluliselt kasvanud tõenäosus, et need asjad ka täide lähevad. See, mida me räägime, selliseks me muutume ja selliseks ka teisi muudame.
Kui kriis on käes, kui pinge on kohal, kui ees ootab midagi, mida sa varem pole teinud. Siis on neutraalse mõtteviisiga juhid, sportlased, inimesed hädaldamise, kurtmise või ka enda positiivsuse üleskloppimise asemel õppinud küsima: mida ma teen? Ning vähemasti minu kogemuse ja kokkupuute järgi on see mõtteviis just see, mis edukaid ühendab.
