Kas kõik või mitte midagi! Täna teen oma isikliku rekordi! Täna panen kõik mängu ja võidan!
Meie ootused stardis või võistlusmängu alguses on reeglina kõrged. Mõnikord ka ebarealistlikult kõrged. Ent isegi kui oleme olnud “mõistlikud” ja püstitanud just sellise eesmärgi, nagu spordipsühholoogid soovitavad – ehk tunnetuslikult u 70-80% tõenäosust, et selle ära teeme – on pigem sagedasem see, kui tulemused jäävad alla ootustele. Eriti tippspordis on see tavaline – see ootuste ja tegeliku tulemuse vahe ongi see, mis sagedasti seda jätkuvat “nälga” üleval hoiab. Ent nii tipp- kui harrastusspordis pole harv nähtus, kui sportlane, nähes, et Suur Eesmärk ei täitu, annab alla. Kõigepealt peas. Ja siis ka kehas. “Kõik või mitte midagi” on siis lõppenud tulemusega “mitte midagi”.
Tippmaratoonari õppetunnid
Lugesin USA maratoonari Meb Keflezighi (pildil) värskelt ilmunud raamatut “26 marathons”, kus ta kirjutab igast joostud maratonist koos õppetundidega, nii spordis kui elus. Meb pole muidugi papist poiss. Eritrea päritolu ameeriklane on Ateena OMi hõbe, Londoni OMi neljas mees, New Yorgi ja Bostoni maratonide võitja (Bostoni, maailma ehk mainekaima maratoni võitis 38- aastaselt), ühendriikide edukaim maratoonar. Ja üks tema “retsepte” rääkis just sellest, kuidas seada võistlustele eesmärke nii, et püsida motiveerituna terve võistluse jooksul.
Eesmärkide kaskaad
Mebi tehnika on lihtne: võistlustele ei minda ühe eesmärgiga, vaid mõistlik on panna endale ette mitu eesmärki ehk tekitada n.ö eesmärkide kaskaad. Näiteks nii. Oletame, et sind ootab ees 10 kilomeetri jooks. Siis eesmärk A on alati ambitsioonikas, kindlasti mitte unistus, ent kindlasti ka mitte “kindla peale minek”. Näiteks on eesmärk A võit või isiklik rekord. Kuid see pole veel kõik. A juurde peaks panema ka B ja C eesmärgid – näiteks TOP 5 sekka tulemine või joosta paremini kui eelmisel aastal või joosta ühtlaselt kõik kilomeetrid või joosta tõusva tempoga või… et saaks finishis öelda: andsin endast kõik, mis täna sees oli. Miks selline langeva kaskaadi moodi eesmärgistamine võib hästi toimida?
Me ei võida kõiki mänge
Ehkki me tahaksime, siis päriselus me ei jookse iga kord oma isiklikku rekordit. Me ei võida kõiki mänge. Me ei ole iga kord, iga päev tippvormis, paremad kui eelmine kord, paremad kui kõik konkurendid. See on sport, see on inimlik. Ent kui me läheme “kõik või mitte midagi” põhimõttega, siis jääb meile enamikel juhtudel pihku “mitte midagi”. Ja inimese pea, täpsemalt emotsioonidega tegelev ahviaju, hakkab koheselt, kui on selge, et Suur Eesmärk jääb täna tegemata, tööle põhimõttel: läks trumm, mingu ka pulgad. Ehk… me anname alla. Kuna peal pole sihti, eesmärki, mille nimel jätkata pingutamist.
Tähendus hoiab elus
Kõrvalpõikena, ent siiski teemas püsides – maailma üks tuntumaid psühholooge, teise ilmasõja koonduslaagrites veetnud Viktor Frankl kirjutas oma raamatus “…ja siiski tahta elada”, et ellu jäid pigem need, kes leidsid endale midagi, mille nimel elada. Kes leidsid endale sihi, tähenduse, eesmärgi. Ja ellu jäämine sõltus eelkõige sellest, mitte füüsilisest võimekusest.
Motivatsiooni loomine
Kui meil on aga olemas lisaks ambitsioonikale A eesmärgile ka B ja C eesmärgid (muuseas, soovitavalt tegevuseesmärgid ehk tegevused, mida teeme, mis on meie kontrolli all), siis oleme alati ja iga kord võitnud. Küll mitte alati seda kõige kirkamat tähte, ent midagi ikka. Motivatsioon kui tunne on õnnestunud tegude tagajärg, olgu selleks Suur Võit (eesmärk A) või siis ühtlaselt joostud kilomeetrid (eesmärk B).
Kontrollpuldis elamine
Ja muuseas, harvad pole ka juhud, kui kaskaad hakkab töötama ka teistpidi, ehk võistluse käigus saame upgrade’da eesmärki C pealt B-le või B-pealt A-le. Eesmärkide kaskaadi kasutades hoiame võistluse käigus ja pärast võistlust üleval tunnet, et me oleme jätkuvalt kontrollpuldis, ehk meie ise oleme need, kes otsustavad oma elu ja tegevuste ja tulemuste üle. Ja see tunne on nii spordis kui elus see kütus, mis meid jõuliselt edasi viib.
