Tahtmise ja tegemise vahel on kuristik. Ja neid kahte ühendab julgus. Ning julguse puudumine on päris levinud vabandus, miks mingeid asju tegemata jäetakse.
“Ma tean, mida ma pean tegema. Ja ma ka tahan seda teha. Aga ma ei julge seda teha,” on põhjendus, mida kas sellises sõnastuses või ka varjatumal kujul – näiteks tuues põhjuseks ajapuuduse vms – kuulen inimestega coachinguid tehes üsna sagedasti. Ning siis nähakse edasiminekuks kahte võimalust.
Olen tulevikus parem inimene
Esimene ja lootustandvam on võimalus, et tulevikus saabub aeg, kus ma inimesena olen kuidagi parem, tublim, jõuan rohkem ja mis oluline, olen oluliselt julgem. Küll siis teen. Selle valiku kurbloolisus seisneb selles, et sellist aega tõenäolisemalt siiski iseenesest ei tule, see lootus tugineb peamiselt meile inimestena sisse kirjutatud veidi naiivsevõitu optimismile, et me oleme tulevikus kuidagi iseeneseslikult paremad, tugevamad, julgemad kui täna.
Ma lihtsalt pole julge
Teine variant on muidugi veel kehvem. See on allaandmine. Uskumus, et mina lihtsalt pole julge. Mõni teine on, aga mina mitte. Isegi kui ma tean, mida peaks tegema ja ka väga tahan seda teha, siis mul lihtsalt jääb julgusest puudu. Olgu selleks tegevuseks n.ö suured asjad nagu töökoha vahetus või olulised valikud pereelus. Või ka päris igapäevased ja justkui kergema kaaluga asjad, nagu tööl kolleegile tagasiside andmine või uue treenimisharjumuse tekitamine.
Kolmas võimalus – vaatenurga muutmine
Ja tegelikult on olemas veel kolmas võimalus, mis oluliselt suurendaks tõenäosust, et me neid tegevusi, mida tahame ja peame tegema ka tegema hakkaksime. See võimalus seisneb vaatenurga muutuses. Ehk eelkõige selles, kuidas me julgust enda jaoks määratleme.
Kõigepealt, et saaksime aaru, millest räägime – kuidas näeb välja see, kui meil justkui on julgusest puudu? Enimlevinud moel ehk kuidagi nii: me lepime – kas enda või teistega – kokku, et hakkan näiteks tööl inimestega vestlusi pidama. Või siis võtan endale sportlasena eesmärgi järgmisele tasemele tõusmise (seda saab olenevalt spordialast ja tasemest ka päris konkreetselt kirjeldada). Igaljuhul eeldab kokkulepe mingite tegevuste tegemist, mida ma ehk varem pole teinud. Ja siis saabub tegemise hetk ja me… leiame, et praegu pole ikka õige aeg. Või pole õige koht. Või – väga levinud vabandus – mul on kiire ja muid tähtsaid asju teha. Ja hakkame tegema hoopis midagi muud kui lubasime ja plaanisime. Kuskil kuklas tiksub muidugi meil kõigil teadmine, et see on asendustegevus.
Julgus olla mittetäiuslik
Alfred Adler, individuaalpsühholoogia koolkonna rajaja, nimetab seda julguseks olla mittetäiuslik. Õigemini – me ei hakka kokku lepitud asju tegema, kuna meil justkui pole seda eelmises lauses kirjeldatud julgust. Adler räägib selle kontekstis ka konkureerivatest eesmärkidest. Ehk tema sõnul on igal tegevusel eesmärk. Ka see, kui me millegi tegemata jätama, on eesmärgistatud tegevus. Kui prevalveerib hirm läbikukkumise ees ehk kui napib julgust olla ebatäiuslik, siis tagajärjeks kipuvadki olema asendustegevused. Ent see ei pea nii olema.
Julgus kui looduse kingitus
Üks variant on tõepoolest vaadata julgust kui looduse poolt kaasa antud (või siis mitte antud) isiksuslikku omadust. Mõni lihtsalt julgeb rohkm ja teine ei julge. Ja sel juhul on allaandmine ja asendustegevused kiired tulema – mida ma ikka tahan ja igatsen, ma lihtsalt pole julge ja kõik. Või siis paremal juhul jääme ootama, millal saabub peale suur julgusepuhang, mille toel me saame tegevustega pihta hakata. Ent see pole vast kõige mõistlikum viis asjadele vaadata. Nagu öeldud, puhangu pealetulek on ebatõenäoline ja alla andmine on kõige kindlam viis selleks, et me oma tahtmisi ei saaks.
Julguse määrab ära takistuste suurus
Teine variant on muuta vaatenurka julgusest. Mitte mõelda julgusest kui kaasa antud omadusest, vaid millestki, mille suuruse määrab ära see, kuidas me näeme takistusi. Sest julgus, nagu oleme me kõik ilmselt korduvalt kuulnud, on võime teha asju ära hoolimata hirmudest, takistusest. Seega, veelkord, meie julguse suurus oleneb sellest, kuidas me näeme takistusi. Mida väiksem meie silmis on barjäär, seda julgemad me oleme. Selline vaatenurk avab meile ehk päris palju uusi võimalusi.
Hirm kardab päevavalgust
Kõige olulisema mõjutajana on ehk see, kui takistused on selged ja teada ja ka läbi mõeldud-arutatud. Isegi kui pole kõik riskid n.ö maandatud ja kõk takistused lahendatud, siis hakkab toimima üks imepärane nähtus: hirm kardab päevavalgust. Ka kõige hullemana tunduvad takistused tunduvad kahanevat kui oleme nad päevavalgele tirinud. Teine viis takistuste barjääri kahandamiseks on muidugi teha suur tükk väiksemaks. Elevanti ei sööda korraga (ma õigupoolest loodan, et teda üldse ei sööda. Nii lihtsalt öeldakse :-)). Ja kolmas mõjus viis on veidi veider – vähem mõelda ja rohkem teha põhimõtte juurutamine. Ehk mitte mõelda üle, vaid harjutada ennast muutuma pigem läbi tegemise kui läbi mõtlemise.
Julgus kasvab ainult tegutsedes
Nii muutuvad käitumise muutuse tagajärjel ka hoiakud. Ning mis kõige tähtsam – julgus kasvab eelkõige tegutsedes, mitte oodates. Kui oleme ühest takistusest juba üle saanud, on meil kraadi võrra rohkem julgust (loe: näeme järgmist sarnast takistust juba väiksemana).
Niisiis. Võib-olla on mõistlik kinnitada endale, et julgus pole 100% kaasasündnud isikuomadus või midagi, mis meid oma suva järgi hooti tabab või ei taba. Julgus sõltub sellest, kuidas me näeme takistusi ja ta muutub ning kasvab tegutsedes.
