Me oleme intelligentsete elukatena erkordselt leidlikud. Loovusest meil puudu ei tule. Kui on vaja leida põhjus, miks ühte või teist ambitsioonikat eesmärki või olulist harjumuse muutust teha ei saa.
Alustuseks mõned enamlevinud vabandused, miks me mõnikord ei saa ka lihtsamatest – rääkimata suurtest ja tähtsatest – harjumuste muutustest kinni peetud. Või aus olles, miks me ei saa enamikel juhtudel isegi alustatud ehk miks me ei jõua kaugemele õhkamisest “Ma tahan…”.
Mul pole aega
Kaheldamatult on see enamlevinud vabandus. Küll teeks ja oleks ja muutuks, kui… oleks rohkem aega. Muidugi, mõistusega saame me kõik aru, et tegelikult on meil aega kõige jaoks, mis on tähtis. Teisisõnu, kui kuuled ennast või teisi ütlemas: “mul pole aega”, siis tõlkes kõlab see “see pole minu jaoks tähtis”.
Praegu pole õige aeg
See on omamoodi aja süüdistamise alamvorm – muidu on mõte ja idee ju jube hea ja kindlasti, kordan, kindlasti on selle ette võtmine äärmiselt vajalik. Ent lihtsalt praegu pole õige aeg, sest… Mõnikord, pigem vast hervemini on see jutt ka põhjendatud. Ja enamasti on see lihtsalt emotsionaalse vastuseisu ratsionliseerimine.
Ma lihtsalt pole selline
Kui kuuled kedagi, kasvõi ennast nii ütlevat, siis oled päris keerulise portsu otsa sattunud. Oled sattunud vastamisi uskumusega iseendast, oma identiteedist. Ja sellega ei taha me keegi laupkokkupõrkesse minna. “Mis tal viga, tal on ju…. Mina aga pole nii andekas, võimekas jne”. Lihtsamalt, inimene pole valmis oma praegust mina ohverdama tuleviku mina nimel, isegi kui see tuleviku mina on kordades parem, edukam mistahes mõõdupuu järgi.
Mul on olnud raske elu
Seda olen ma kuulnud korduvalt ja see tundub sobivat pea igasse olukorda. Olles ehk veidi sarnane eelmise vabandusega, on see ehk siiski veel tummisem. Ma olen selline, sest mu minevik on selline. Selline ettemääratuse ülistamine on kahjuks päris paljudele meist omane – üle oma varju ikka ei hüppa, eksju. Tegelikult on muidugi meie enda valida, mis me oma mineviku, sellesse suhtumise ja eriti tulevikuga peale hakkame. See on valiku, mitte ettemääratuse küsimus.
Täna tunnen ennast kuidagi kehvasti
Ja viimasena ehk sellest mittetäielikus nimekirjas midagi kergemat, ent samas ka igapäevasemat ja sugugi eelnevatest mitte vähema jõu ja mõjuga. Lihtsalt täna on selline veidi eriline päev. Ma ei tunne ennast nagu päris hästi. Ma olen kuidagi väsinud. Ma olen ühe puhkuse, koogi, kommi ära teeninud. Ma ei taha KOGU AEG niimoodi ennast piitsutada. Nautima peab ju ka. Ja nii edasi. Muidugi, kui ikka endale sisendada, et täna tunnen ennast kuidagi kehvasti, siis ei lase keha endale seda kaks korda öelda…
Sellist enese väiksemaks ja vähem võimekamaks tegemist kohtame kahetsusväärselt palju. Miks me seda teeme? Miks me oleme valmis mõtlema ja ka ütlema vahest ka veidi naeruväärsena tunduvaid vabandusi, teades ka ise, et see on pehmelt öeldes jama?
Meeldivus ja vajadus ei lähe kokku
Teadus ütleb, et tavapäraselt on tegemist klassikalise nn kognitiivse dissonantsi juhtumitega. Kus ei lähe kokku see, mida meil vaja teha on, sellega, mida meile meeldib teha. Ja seda “meeldib” osa mõjutavad igatsorti hirmud – kas ma näin rumal, ega ma ometi läbi ei kuku, kas ma teen ikka asju õigesti jne. Ehk pea jaoks on lihtsam valida mitte tegemine, tegemise vältimine ning hiljem see siis “vabandustega” ära ratsionaliseerida.
Me tahame kiiret naudingut
Lihtsamalt öeldes: me ei ole valmis pikalt pingutama, et tulemusi saavutada. Me tahame kiiret naudingut, kohest kasu. Ehk me otsime seda kuulsat “head tunnet”. Ent pikk, mitmetest tükkidest koosnev pingutus – nagu harjumuse muutmine ja eesmärkide poole liikumine kipub olema – ei tõota sugugi meeldivat ja kohest naudingutunnet.
Vastupidi, see võib olla ebameeldiv, raske, kohati ka vastumeelne vaimne ja mõnikord ka füüsiline pingutus. Ning kahjuks omamoodi taastoodab seda muutuste tegemise võimetust ka hulk jutte, legende, koolitusi, raamatuid – alates andekuse kiitmisest ja üleööedust kuni selleni, et muutus ja õppimine on kerge ja käib ainult läbi lillede ja naeru ning mõnusate emotsioonide. Ei käi.
Kontroll ja vastutus vähenevad
Kui meist saab meister vabanduste leidmises, siis juhtub meiega üks erakordselt ebameeldiv asi. Nimelt iga kord, kui oleme jälle leidnud ühe toreda vabanduse, miks midagi teha ei saa, liigub meie kontrollkese sammukese meist välja poole. Meil väheneb usk sellesse, et me ise kontrollime oma elu. Ning oleme natukene jälle rohkem nn ohvriusku, et meie elu ja tulevik on ette määratud ja me sõltume meist väljaspool olevatest jõududest. Teistest inimestest, ilmast, loodusest, ajast, minevikust…misiganes asjaoludest. Me ei vastuta enda ja oma tegemiste eest. Iga kord. Samm edasi. Ohvri suunas.
Proovi 7 päeva mitte kurta
Kuidas lõpetada vabanduste leidmine? See on esmajoones valiku küsimus. Kindlasti ei lõppe need ebamäärase mõttega – püüan edaspidi tegemata asjadele vähem vabandusi leida. Ent alustuseks tasuks ehk proovida teha näiteks selline otsus: alates tänasest (NB mitte homsest) ma seitse päeva ei kurda (ma ei saa midagi teha), ei süüdista (ilma, teisi inimesi, misiganes asjaolusid), ei hädalda (jeerum, seda on liiga palju ja korraga!). Lihtsalt võtan ette ja teen asjad ära. Vähem mõeldes. Ja rohkem tehes. Proovi järgi.
