On üldtuntud teadmine, et tipptegijaid mistahes valdkonnas käivitab ja hoiab käigus rahulolematus. Rahulolematus enda, mõnikord ka teiste tegemistega.
Ja rahulolematus on ka see, mis sunnib endale kuitahes eduka tegevuse järel ütlema: “aga…”. Aga alati saab paremini. Aga oleks võinud veel rohkem pingutada. Aga ikka päris n.ö 12 punkti vääriliselt ma hakkama ei saanud. Paradoks seisneb selles, et see, mõnikord ka päris pisike “aga” saab arengule kaasa aitaja asemel hoopis piduriks. Selgitan.
Kui oled saavutanud eesmärgi, võib-olla isegi seda ületanud. Kui oled ära teinud kõik asjad nii nagu plaanisid. Allpool on viis põhjust, miks sel puhul endale (ja ka teistele) “agade” ütlemine pole vast kõige parem mõte.
1. “Aga” kahjustab motivatsiooni
Motivatsioon on tegevuse tagajärg. Ehk eduka tegevuse (edukas on tegevus, mis vastas plaanile ja mille tagajärjel saavutati eesmärk) järel on motivatsioon uhkus tehtu üle ja tagajärjeks on isu seda veel teha. “Aga alati saab paremini” stiilis endale tagasiside andmine jätab kogemusena sisse tunde, et tegelikult ikka ei olnud see tegevus midagi nii edukas. Ja see kahjustab, kahandab motivatsiooni ehk isu uuesti tegema hakata.
2. “Aga” pärsib enesekindlust
Enesekindlus kasvab ja püsib kogemusel, eduka tegevuse kogemusel. Ja üldiselt kehtib lihtne reegel – mida enesekindlamad me oleme, seda paremini, tulemuslikumalt me asju teeme. Misiganes asju, alates maratonist või teivashüpest kuni avaliku esinemise või läbirääkimiste pidamiseni. “Ükskõik, kuidas ma teen, ma kunagi ei tee asju päris 100% hästi” mõtteviis ei mõju enesekindlusele positiivselt.
3. “Aga” ei võimalda protsessi nautida
Ma ei pea siin nautimise all silmas hedonistliku nautlemist. Protsessi nautimine võib tähendada ka kõva higistamist, palju vaeva ja tugevat stressi. Kui asjas on iva ja tähendus. Protsessi nautimine tähendab väikestele eduhetkedele tähelepanu pööramist, see seisneb edasiliikumise tunnetamises. On aga teada, et “aga” kipub tühistama eelneva. Seega pole ka eduhetki. Ja pole ka nautimist – on vaid üks ränkraske Sysophose müüdi taoline kivi mäkke lükkamine.
4. “Aga” viib fookuse protsessilt tulemusele
Sea endale eesmärk, siht, tee plaan ehk pane kirja tegevused ja siis unusta eesmärk ja hakka tegevusi tegema. Nii võiks veidi lihtsustatult kokku võtta filosoofia, kuidas teha ära ägedaid asju ja saavutada suuri eesmärke. “Aga”-del on küljes sageli alateadlik omadus pidevalt võrrelda hetkeseisu Suure Eesmärgiga. Tegid küll, aga jube pikk maa on veel Eesmärgini. See mõtteviis võib kaasa tuua tuntava ärevuse kasvu, “lämbumise” ehk kangestumise ja muud ebameeldivat. Kuni selleni, et Suurest Eesmärgist lahti öeldakse. Endale ja vahest ka teistele seda ratsionaalselt seletades, et “see polnudki nii tähtis” või et “ma ei ole ikka piisavalt andekas”.
5. “Aga” ei aita õppida
Täiskasvanud inimene õpib oma kogemusest, täpsemalt – oma edu kogemusest. Ent kui edu pole, pole ka kogemusest õppimist. On vaid ebameeldiv tunne, et proovisin ja ei tulnud välja.
On ka arusaadav, et päriselus on “aga”-de vältimine üsna keerukas. Eriti tipptegijatel – kelle, nagu öeldud, käivitaja ja käigus hoidja on rahulolematus. Ent ehk on võimalik “aga”-de mõju vähendada, seda ümber sõnastades. Niisiis. Kui oled millegagi hästi hakkama saanud (ehk teinud plaani järgi ja saavutanud eesmärgi), siis esimene variant tegevuseks on: tunnusta end, paki asjad kokku ja mine edasi. Vältides igasugust “aga” lisandit.
Ning variant kaks, kui ikka hing ei anna rahu ja on vaja midagi lisada. Siis asenda “aga” sõnaga “ja” ning keskendu potentsiaalile, mitte enesepiitsutamisele. Näiteks nii: “…ja ma tean, et veel väike varu jäi sisse.” See kinnitab enesepiitsutamise asemel su usku, et sul on võimalus veel paremaks saada.
