10 aastat tagasi astusin Maakri tänaval Postimehe kontori hoonest välja, läksin Stockmanni ja ostsin koju süüa. Ei midagi erilist, midagi leiva peale ja järgmise päeva lõunaks.
Just mõni hetk tagasi oli lõppenud minu lühikeseks jäänud seiklus Postimehe peatoimetaja asetäitjana. Ja ees terendas ühelt poolt teadmatus. Ning teiselt poolt vabadus. Napp kuu hiljem astusin sisse toonase tippkoolitaja Peep Vainu kontoriuksest ja algas minu tee – alguses Vain & Partnerite tiiva all – ent üsna pea juba omal käel ja iseenda tööandjana koolitaja ja coachina.
Need 10 aastat on andnud mulle võimaluse õppida tundma eelkõige iseennast, ent ka teisi inimesi. Järgnevas siis sinu ees minu mõned kaalukamad õppetunnid viimasest 10 aastast.
1. Motivatsioon on alles algus.
Aeg-ajalt kutsutakse mind rääkima motivatsioonist. Et teha inimestel tuju heaks, öeldakse. Et inimesi motiveerida. Olen valmis enamikel juhtudel heal meelel seda ka tegema. Ent kutsujate ind (motivatsioon?) kipub siis mõnevõrra langema, kui räägin neile lühidalt ära selle, mida ma kõige parema meelega motivatsioonist räägiksin. Nimelt.
Aastatega olen kogenud, et inimeste üks suuremaid eksiarvamusi on uskumus, et muutuseks piisab ainult tahtest, motivatsioonist. Me kõik oleme tahtnud ja tahame ka praegu päris palju asju, mida me pole kunagi saanud. Olümpiavõit, unistuste töö, ideaalne kehakaal. Miks me siis ei saa? Sest motivatsiooni, st igatsuse ja tahte ning teisalt tegemise ehk konkreetsete sammude vahel on kuristik. Me kipume tahtma palju ja tegema vähe. Täpsemalt, paljude asjade puhul, mida me tahame, ei tee me sageli mitte midagi. Peale ootamise. Mulle meeldiks töötada sellises ja sellises kohas, kus ma teeksin seda….Kui väga sa seda tahad, skaalal 1-10ni? Vastus: 11!! Mida sa oled ette võtnud, et sinna poole liikuda? Vastus: no, praegu veel pole midagi teinud. Ma ootan, et (misiganes see põhjendus siis on) ja siis hakkan kohe tegutsema.
Motivatsiooni pole väga keeruline üles leida – kellele meist ei meeldiks unistada, igatseda. Ja tõsi on ka see, et päris ilma motivatsioonita on väga raske liikuma saada. Ent tahe, motivatsioon on alles algus. Tahte mõõtmise asemel peaks ehk hoopis küsima: kas ja mida sa juba oled teinud selleks, et eesmärgi poole liikuda?
2. Eluga rahulolu ja õnnelikkus oleneb tagasilöökidega toimetulekust.
See juhtus ühel minu esimestest koolitustest. Jalg ja ilmselt ka veidi hääl värises, tegin koolitust nii hästi kui oskasin, kasutades palju teiste poolt ette antud materjali ja, tunnistan ausalt, osaliselt ka teemasid-mudeleid, mille sügavamast sisust ma sel hetkel suurt aru ei saanud. Ja küllap see kõik paistis välja. Veel n.ö rohelise algajana asusin kohe pärast koolitust kerge kätevärinaga lugema tagasiside lehti (NB Veel üks õppetund: mitte kunagi ei tohi vahetult pärast olulist sooritust lugeda-kuulata “konstruktiivset kriitikat”) ja ühel neist seisis muuhulgas must-valgel kirjas: see inimene ei tohiks töötada koolitajana. Mul on siiani silme ees see lause – kus see leheküljel asus kuni käekirja stiilini. Tagasilöök? Igatahes. Ja mitte väike. U 100 kilomeetrist tagasisõitu Tallinna poole ma ei mäleta, olin otsekui puuga pähe saanud, kahtluse alla oli minu arvates pandud minu kui inimese väärtus.
See ja veel järgnevad tagasilöögid on mind ikka, vähemasti mõneks ajaks vähemal või enamal määral rivist välja löönud. See on inimlik. Ent aegamisi on minus süvenenud veendumus kahes asjas: tagasilöökidest ei pääse meist keegi, neid kõiki pole võimalik vältida. Veelgi enam. Tagasilöögid ja nendega toimetulek on just see, mis defineerib meie elu kvaliteedi. Lihtsamalt: enda ja teiste süüdistamine, enda haletsemine ei aita. Kui mind tabab järjekordne mats (ja olen päris kindel, et see on vaid aja küsimus), ütlen endale: minevikku ei saa muuta, küll aga tulevikus on kõik võimalik. Ja üritan asuda tegutsema. Muuseas, inimese ja tema organisatsiooniga, kes selle minu jaoks nii meeldejääva lause kirjutas, tekkis mul hiljem üks pikaajalisemaid ja toredamaid koostöid.
3. Sa ei jõua kunagi kohale.
Sel sügisel jooksin üle 10 aasta taas maratoni ning tegin tublisti parema tulemuse, kui ise enne jooksu eeldasin. Olen ma nüüd justkui kohale jõudnud? Ei. Järgmist aastat silmas pidades olen juba mõelnud, mida peaks tegema, et joosta vähemalt 6 minutit kiiremini. Või teine näide. Olen elukutseline juhtide ja meeskondade coach ja mul on olnud ning on ka praegu mitmeid päris nimekaid kliente ja ma suudan iseenda tööandjana kenasti ära elada. Olen ma ehk töö mõttes kohale jõudnud? Ei, kaugeltki mitte.
Elu üks paradoksidest ongi see, et ehkki seame eesmärke ja vahest ka saavutame neid, siis päriselt ei jõua me kunagi kohale. Jah, on erakordselt oluline vahejaama jõudes endale ja ka teistele õlale patsutada: tubli, hakkama said! Sa oled kogemuse võrra rikkam ja see on suur asi. Ent see on vaid vahejaam. Juba ootab järgmine etapp, idee, tegevus, eesmärk.
4. Sina ei vastuta teise inimese valikute eest.
Kusagil 6-7 aastat tagasi tabas mind taipamine. See oli pärast ühe juhi personaalse coachingu sessiooni, kus selgus, et meie varasem jutuajamine ja seal tehtud tegevusplaan polnud täitunud. Leebelt öeldes. Otse öeldes polnud juht võtnud ette mitte ainsatki tegevust, mida ta nii varmalt oli endale (ja ka mulle) lubanud teha. Muidugi tundsin ma ennast kehvasti. Ning ka süüdi – otsekui oleks mina vastutav selles, et teine inimene ei teinud seda, mida lubas. Siis aga tabas mind taipamine: mina ei saa vastutada teise inimese valikute eest.
Ma saan vaid kaasa aidata teise inimese või ka inimeste grupi, meeskonna sihtide täitmisele. Kui ta ise seda tahab ja kui ta on valmis nende nimel pingutama. Ning ma saan tõepoolest anda endast parima, et valikute tegemine oleks tehtud parimal võimalikul moel. Ent see, mida inimene valib teha ja kas ta seda ka lõpuks teeb, on tema enda vastutus. Selle teadvustamine oli minu jaoks erakordselt vabastav ja ma olen seda endale korranud ma arvan kümneid ja kümneid kordi: mina ei vastuta teise inimese valikute eest. Ja teisalt on see tõdemus lubanud mul paradoksaalsel moel tõepoolest anda endast parimat teise inimese aitamisel.
5. Head asjad juhtuvad õigel ajal. Või natukene hiljem.
Olen endale seadnud eesmärgiks algatada igal aastal 2-3 uut asja, mis aitaks mul ennast arendada, nii tööalaselt kui inimesena. Näiteks sel aastal alustasin teiselaadsete meeskonna coachingutega ning sukeldusin sügavamale spordipsühholoogiasse ja sportlase coachingusse. Eelmisel aastal hakkasin ehitama õnnetrenni start-up’i ning tegin esimese avaliku juhtide coachingu programmi. Ja nii edasi.
Olen aga aastate jooksul täheldanud nii enda kui teiste ettevõtmiste puhul paari seaduspära. Esiteks, kõik ei õnnestu loodetud moel – ehkki näiteks juhtide coachingu programm oli ja on väga edukas, siis õnnetrenni tööriista tegemise olen hetkel külmutanud. Ent teine ja ehk olulisemgi tõdemus on, et asjad, eriti head asjad, võtavad reeglina aega loodetust kauem. Me oleme inimestena pigem optimistid uusi harjumusi, projekte, eesmärke ette võttes. Ent valmis saama kipuvad nad ikka pigem hiljem kui õigel (loe: loodetud) ajal. Seega, kannatlikkus ja teisalt visadus on need kaks oskust-omadust, mida tasub teadlikult harjutada, kui tahad, et head asjad lõpuks ikka ära juhtuksid.
6. Tea, mida sa ei taha.
See oli vist aastal 2009, kui ma oleks äärepealt naasnud tööle meedia valdkonda. Olin ühe arendusprojekti raames kutsutud Ekspress Gruppi tegelema toonase Eesti Päevalehe renoveerimisega ning selleaegse grupi juhi Gunnar Kobini tahtel sattusin peatoimetama Delfit. Nii ma siis seisingi ühel hommikul Delfi toimetuses inimeste ees. Kõigil olid muidugi üllatusest suud kriipsud ja kulmud kortsus. Ja kriipsu ja kortsu nad jäidki. Kuni napilt paari nädala pärast teatas Kobin mulle, et ta ei saa enam nõukogu ees mind kaitsta. Niisiis, samasuguse rutaka kappamisega, nagu ma saabusin, ka Delfist lahkusin. Ma ei hakka seda Kobini korraldatud juhivahetuse fopaa õpikunäidet täpsemalt kirjeldama. Küll aga kinnitan – ma olin lahkudes õnnelik.
Sest ma sain teada erakordse selgusega, mis on see, mida ma ei taha. Ning sageli on see teadmine tähtsamgi kui teadmine, mida ma tahan. Maailm on täis võimalusi ning nende ette aimamine on sarnane hiromantiaga. Küll aga tean ma pärast Delfi-avantüüri üsna täpselt, mida ma ei taha teha: ma ei taha sõltuda oma tööalastes või ka teistes valikutes liiga palju kellegi teise otsustest.
7. Valuta pole arengut.
See on üks kummaline müüt, mida kummatada on väga raske, peaaegu võimatu. Ning mida kahjuks ka mõned koolitajad-kolleegid kipuvad oma parema müügi nimel levitama. Nimelt on suure osa inimeste ootus ja eeldus, et muutumine, ka kõige lihtsamate käitumisharjumuste muutmine, treenimine ja areng, on enamaltjaolt lõbus ja fun. Algusest lõpuni. Ja ometi vaadates aastate jooksul kõrvalt seda, mis toimub nende inimestega, kes päriselt oma harjumusi muudavad ja arengut – nii vaimset kui füüsilist – teevad, siis, kahjuks ei lähe lõbuootus ja tegelikkus kuidagi kokku.
Selleks, et kasvada ja areneda, selleks peab inimene minema välja oma nn mugavustsoonist. Lihtsamalt öeldes: peab tegema midagi, mida ta varem pole teinud. Ent mäletad, mis tunne on teha midagi, mida sa esimese hooga ei oska teha. Lõbus? Fun? Tjah, pigem vast paremal juhul ebamugav, halvemal juhul suisa vastik. Ja valus, mõnikord vaimselt, mõnikord füüsiliselt ja mõnikord mõlemat.
Seega, kasvamise ja arengu puhul pole küsimus selles, kas mingil hetkel on ebameeldiv, ebamugav või otse öeldes valus. See käib asja juurde. Küsimus pole valu vältimises, vaid valu ja ebamugavuse tolereerimises. Ja mingis mõttes enda jätkuvalt valu alla panemises. Sest siis on areng, siis on teadlik treenimine. Ehk see, mis vähemasti tuginedes maailma ühe tunnustatuima tulemuseksperdi Anders Ericssoni sõnul viib tippu. Ja mille alternatiiviks, tõsi, valutuks alternatiiviks on keskpärasuse ja mugavustsooniga leppimine.
8. Solvumine on mõttetu.
Veel enam. Solvumine on vist isegi kõige mõttetum tegevus üldse. Ma ei oska seda enam konkreetsemalt ega lihtsamalt öelda. Ja ehk pole siia vaja ka pikka lugu või näidet, kuidas see arusaamine minuni on jõudnud. See on kuidagi nii… enesestmõistetav. Kui ehk veel lisada, et solvata saab ikka inimest, kes ise laseb ennast solvata, siis on selle teema kohta ehk kõik öeldud.
9. Hirmul on suured silmad.
Juba hea hulk aastaid tagasi tegin ühe Rootsi coachiga kahasse juhtide arenguprogrammi, kus sees eestvedamise koolitused ja ka personaalsed coachingud. Rahvusvaheline firma, mille omanikud ja ka tippjuhid olid jaapanlased. Teine kultuur, teine juhtimisstiil ja piltlikult öeldes, nii vägevate “pagunitega” juhte polnud ma elus veel kohanud. Pidime neile siis tutvustama keskastme juhtide arenguprogrammi, et neid n.ö kaasas hoida. Ma ei maganud esitlusele eelnenud ööl. Üldse. Lennukis Kopenhagenisse (koolitus ja firma asusid Malmös, Kopenhagenist rongisõidu kaugusel) vaatasin tühja pilguga esitlusmaterjale. Pea oli täis ebamäärast ärevust ja mõtteid, mis kõik saab viltu minna.
Esitlus läks igati korda, küll mitte säravalt, ent kindlasti ei olnud tegemist läbikukkumisega. Alustasin päris ebalevalt, ent siis tegi kõige kangema ametinimetusega jaapanlasest juht mingi, kergelt eneseiroonilise, nalja ning edasi läks asi juba ladusamalt. See kõik oli tagantjärele vaadates palju-palju lihtsam, inimlikum, mõnusam, ka nauditavam kui seda oma hirmuettekujutustes nägin.
On päriselt ja teaduslikult uuritud ning tõestatud fakt, et hirmul on suured silmad. Ehk kui inimeste käest küsitakse eelnevalt hirmupilte tekitanud sündmuse järel arvamust, siis vastus on midagi sellist: heh, polnudki nii hirmus. Ehk me saame ohtude, probleemidega hakkama kergemini, kui me ise seda eelnevalt arvame. Küsimus on pigem hirmust hoolimata tegema hakkamises, mitte hakkama saamises.
10. Lõpus on kõik hästi.
Mõned aastad tagasi vaatasin filmi, mida olen korduvalt veel hiljemgi näinud. Mitte et see oleks mu absoluutne lemmik, ent kahtlemata on see üks südamlikumaid ja toredamaid filme ikka. Seal mängib muuhulgas üks mu lemmikuid Judi Dench ning filmi soundtrack on nauditav. Filmi nimi on “The Best Exotic Marigold Hotel”. Ja seal on hotelli omanikuks üks noor mees, kes üritab isa pärandatud laguneva hotelli kunagist hiilgust taastada. Ja ta ütleb filmis midagi sellist: “Lõpus on kõik hästi. Kui praegu pole asjad hästi, siis pole lihtsalt veel lõpp.” Tore mõte, kas pole?
