Tegelikult on pagana lihtne otsustada ette võtta muutus. Hakata teistmoodi käituma, muuta oma harjumusi. Ja nii pagana raske on sellest otsusest kinni pidada…
Enamik, rõhuv enamik muutustest ebaõnnestub. Ma ei räägi siin mingitest suurtest organisatsioonilistest muutustest. Vaid ikka neist “väikestest”, meie igapäevaste harjumuste muutmisest. Kui mitu korda oleme endale lubanud, et nüüd hakkan… hommikuti jooksmas käima, töölt kell viis lahkuma või sööma ainult tervislikku toitu. Esimene nädal läheb hästi. Teise nädala lõpus tekib tunne, et see on käkitegu… Kolmandal nädalal mõtlen, et ehh, üks kord võib ju vahele ka jääda… Ja siis neljas nädal, viies nädal, kuues nädal… avastad, et njah, ei tulnud välja. Jälle.
Olen aastatega aidanud coachinguga oma harjumusi muuta ligi 100 juhil, enamik neist eestlased, ent sekka ka mõned rootslased, lätlased, leedukad. Paljud neist on ka teinud selgeid edusamme, muutnud harjumusi. Ent seda pole suutnud kaugeltki kõik teha. Miks? Tagasi vaadates tuleb pähe kolm olulisemat põhjust.
1. Ebaselge siht
Siin on kaks alateemat.
Esiteks. Tõepoolest, ebaselge siht. Ehk miks ma seda üldse teen? Kas seepärast, et ülemus käskis. Seepärast, et nii tundub cool. Või seepärast, et ma päriselt tahan seda. Või… Sõnaga, mis on see käivitaja, ora, mis mind öösel magada ei lase ja harjumust muutma sunnib? Muutusel peab olema tähendus. Ja veel. Sihi puhul tasub alati testida – mis on selle minu jaoks põnevat, inimlikult põnevat? Kui midagi põnevat pole, siis kukub motivatsioon üsna kiiresti…
Teiseks. Liiga sagedasti jäävad asjad tegemata, kuna sihina on seatud tulemuseesmärke. Teha x tuhat eurot käivet, saada maailmameistriks jne. Selle asemel töötavad oluliselt tõhusamalt tegevuseesmärgid: kolm korda nädalas trenn, kell 8 hommikul alustan, viis müügikõnet päevas, iga kord koosolekul vms. Uuringud ütlevad, et tegevuseesmärgid on 2-3 korda tõhusamad tulemuseesmärkidest. Tulemused tulevad tagantjärgi.
2. Inimesed tahavad korraga mitut asja
Me oleme inimestena niimoodi ehitatud, et me tahame mitut asja korraga. Ja kahjuks sageli kipuvad need asjad üksteist välistama. Me tahame kaalus alla võtta, ent me ei taha kurvastada abikaasat, kes tegi valmis maitsva ja rammusa pasta. Me tahame hakata jooksmas käima, ent me ei taha ohverdada aega perele. Ja nii edasi. Psühholoogid ütlevad, et hirm kaotada on reeglina alati suurem kui tahe võita. Ehk et kui seame endale toreda muutusesihi, siis satub see ageli konflikti millegagi, millest peame loobuma. Ja sageli me seda konfltiki ei teadvusta ning pole ka valmis seda tegema. Hirm kaotada on suurem kui tahe võita. Kuidas seda dilemmat lahendada? Esimene samm on muidugi teadvustamine – millest kardan loobuda – ja siis mõelda välja harjumuse muutus, mis võimaldaks tehamõlemat: näiteks käia trennis ja olla koos perega (käia vahest koos perega trennis?).
3. Ebapiisav harjutamine
Ühe tavalise harjumuse muutmine võtab aega 1,5-2 kuud. Ka üsna pisikese harjumuse muutmine võtab nii kaua aega. Me oleme aga kannatamatud. Olles 2-3 nädalat harjutanud tahaks juba näha tulemusi. Tahaks juba, et ka teised näeks tulemusi. Ent…paraku ei toimu muutused nii kiiresti. Oleme siis alles n.ö teadliku harjutamise etapis ning harjumus pole kaugeltki veel kinnistunud. Samal ajal hakkab aga motivatsioon juba alla käima. Kui edukogemust ei tule, kui toetavat tagasisidet teistelt ei tule, siis enamikel juhtudel hakkab ligi hiilima tunne, et ah, äkki polegi see nii oluline. Äkki võiks kuidagi lihtsamalt saada. Äkki peaks midagi muud tegema. Ja harjumuse tekitamine jääb katki. Ning olen näinud ka juhtumeid, kus inimestel tekib nn bumerangi efekt – enne kui muutus jõuab kinnistuda, võtakse ette juba uus muutus. Ja siis veel üks. Kuni lõpuks saabub frustreerumine – ma ei saa millegagi hakkama. Teen küll palju, aga kuhugi ei jõua.
Harjumuste muutmisega kipub kehtima kolme R-i reegel: Rahulikult. Regulaarselt. Rõõmsalt. 🙂
