“Minu elu on vilets.” Ühes või teises sõnastuses oleme seda mõtet kuulnud ilmselt paljude inimeste suust. Ja hei, mis seal salata, aegajalt mõtleme seda kõik…
Ometi tundub olevat inimesi, kes kuidagi rohkem viibivad “Minu elu on vilets” piirkonnas. Kuidas see avaldub (lisaks sõnadele)?
Inimesed on organisatsioonist eraldatud. Neid ei huvita, mis organisatsioonis toimub. Kui kell saab 5, siis piltlikult öeldes pastakas kukub. “Mõisa köis, las lohiseb” võiks vabalt olla nende välja mõeldud vanasõna. Ja kui pead inimesega vestlust, kasvõi tema enda arengu teemal (et mida ta siis tahaks teha?), saad sa vastuseks ühesõnalisi mühatusi, mida saadab kuskil taustalt kostev “las jääda nii kuis oli, las jääda nii kuis on…”.
Seda tüüpi inimesi kutsutakse ohvriteks, sest nad on teiste lükata-tõugata. Nad on tavaliselt üsna rahumeelsed ja vaiksed ja teevad ära täpselt selle tüki, mida neilt oodatakse. Ent mitte sentimeetritki rohkem. Ülimalt aktiivseks muutuvad nad aga enamjaolt ühel juhul – kui on võimalik kedagi süüdistada. Süüdistada oma “viletsas elus”. Muuseas, öeldes “Minu elu on vilets”, on ütlejad ka kindlad selles, et kusagil ja kellelgi on parem elu. Kas siis telekast nähtu või ajalehest loetu või naabrilt kuuldu või oma silmaga nähtu põhjal. Siinkohal meenub mulle kunagine Äripäeva autojuht, kes riigikogulaste tegemiste kohta arvas nii: “Ainult söövad seal meie raha eest!” 🙂
Kui palju on inimesi, kelle põhiolek tundub olevat eespool kirjeldatuga sarnane? Üks USAs tehtud uuring, mis hõlmas tuhandeid inimesi, väidab, et neid on ligi pooled inimestest. Ja palju neid võiks Eestis olla? Ei tea. Kuid millegipärast on mul tunne, mõeldes meie minevikule ja sellele, mida igapäevaselt inimesed oma tööst ja elust räägivad, ei saa see protsent Eestis väiksem olla. Seega – neid on palju, väga palju!
Enne kui jõuda selleni, kas ja kuidas võiks siis pigem ohvri tüüpi inimest aidata, üks oluline täpsustus hoiakus. Olen sagedasti kuulnud, kuidas juhid kurdavad, et “ta ju ei taha vastutust võtta”. On väga oluline vahe, kas inimene ei taha vastutust võtta või kas ta ei tee seda harjumusest. Ma kipun arvama (võib-olla veidi naiivselt), et suurem osa nendest, kes täna “ei taha vastutust võtta”, ei tee seda seepärast, et tal pole olnud võimalust seda varasemas tööelus teha. Või mis veelgi tõenäolisem – et ta on proovinud seda kunagi teha ja saanud vastu näppe. Inimene pole loll, me kõik oleme õppimisvõimelised. Kui sa saad korra või paar initsiatiivi eest karistatud, siis … parem on oma nina mitte välja toppida. Sel pole aga suurt pistmist tahtmisega – see on lihtsalt ajaga tekkinud harjumus, millest lahti saamine ei käi ühe sõrmenipsuga.
Muuseas, üks huvitav asi veel. Inimestel, erinevalt paljudest loomadest, on olemas ka võime õppida teistelt inimestelt. Ehk õpitud abitus ei teki mitte ainult siis, kui ise vastu näppe saadakse, vaid ka siis, kui nähakse, kuidas kellelgi teisel initsiatiivi ja vastutuse võtmise korral sõrmed sahtli vahele pannakse.
Ja nii olemegi saanud endale ohvrite armee… Kusjuures paradoksaalselt oleme selle armee endale ise kasvatanud. Just-just, paljuski needsamad juhid, kes täna kurdavad, et keegi ei taha vastutust võtta, on aastaid teinud tööd selle nimel, et seda vastutust, oma töö ja elu eest, inimestelt ära võtta. Ma ei hakka pikalt süüvima sellesse, kuidas see on toimunud, ent eks saame ju kõik aru, et sel on olnud olulist pistmist käskude-keeldude, mikromanageerimise ning hoiakutega stiilis “neile pole mõtet rääkida, nad ei saa sellest aru” või “et otsustan ise nende eest, sest nad ju ei oska seda teha”.
Ent mida siis teha, kui sul on tiimis inimene, kes ühel või teisel moel jõuab iga jutu lõpus teemani, kuidas “teeks muidugi, aga… minu elu on vilets”. Kellele argumentideks kõlbavad nii “me oleme seda juba proovinud” kui “kui palka juurde maksad, siis teen.” Paar mõtet, mida olen näinud mõnel pool tehtavat ja mis tunduvad vahest töötavat.
Ohvri mentaliteedi puhul tõhusaim vahend on personaalne tähelepanu. Küsimus ei ole oskuste puudumises, küsimus on harjumuse, mõttemalli muutmises. Ja see ei teki ühe-kahe korraga, see on pikaajaline protsess. Ent eeldus on see, et juht tegeleb inimesega personaalselt. Personaalne tähelepanu lihtsaimal moel tähendab personaalseid vestlusi, justnimelt vestlusi, mitte ühte vestlust.
Liigu väikeste sammudega. Pole mõtet oodata inimestelt 180kraadised mõttemaailma pöördeid. Muutus käib enamikel juhtudel väikeste sammudega. Seega, aita inimesel leida väikeseid tükke oma töös, kus ta saaks saavutada kiiret edu. Edu toidab edu, ehk see on see, mis annab talle enesekindlust edasi katsetada, edasi proovida. Ja ole valmis ka selleks, et ta (kohe) kõigist võimalustest kinni ei haara – harjumuse jõud on suur.
Võimalda eksimist. Olulisem kui see, et ta kõik õigesti teeks, on see, et ta teeb, katsetab. Mõistagi ei tähenda see seda, et lased inimesel tegeleda omasoodu asjaga, mille tulemusel saab organisatsioon tõenäoliselt 10 miljonit eurot kahju, ent hea on meeles pidada, et sinupoolne idee ja tegevuste täiuslikuks lihvimine lihvib ühtlasi ka inimese vastutust oma töö eest.
Kiitus on ainus, mis edasi viib. See on küll juba klishee maiguga ütelus, ent see ei peaks vähendama tema olulisust: kiitus on ainus, mis viib edasi. Laitus, konstruktiivne tagasiside või kuidas iganes seda nimetada, võib parimal juhul vaid normaliseerida olukorra. Ent edasi viib ja enesekindlust kasvatab tunnustus, kiitus.
Ja enne kõike seda tee otsus: Kas see mäng väärib küünlaid? Ehk teisisõnu: inimese harjumuste ja mõttemaailma muutumine on pikaajaline protsess, see ei juhtu pliks-plaks nagu Bingo loto võit. Ja sellega pead arvestama. Kas sul päriselt on usku, aega ja tahtmist sellega tegeleda? Ja kui vastus on “ei”, siis millised on teised lahendused?
