Mõnikord on asjad elus ootamatult lihtsad. Näiteks tundub mulle üha rohkem sellisena küsimus inimeste vastutusest ja motivatsioonist.
Ühel hiljutisel grupicoachingul heas seltskonnas tõusetus taas teema – kuidas suurendada töötajate vastutust (pean siinkohal silmas kõiki töötajaid, sh ka juhte). Et kuidas siis peaks inimesi motiveerima ja suunama nii, et nad teeksid suurema isu ja vastutustundega seda, mida nad parajasti tööna teevad. Ja siin on see, kuhu me sel hetkel selle pundiga koos jõudsime (ja võib-olla mõnel teisel ajal mõne teise pundiga jõuaks teistele järeldustele :-)).
Sisuliselt tähendab töö motivatsiooni ja vastutusega seda, et aidata inimestel teha üha vähem tööd mida PEAB tegema ja üha rohkem tööd, mida TAHAN teha. Lihtne, eks. Ja isegi mitte kuigi originaalne ning võiks öelda, et piisavalt üldine, et mitte olla vale 🙂 Ent sellel on ka konkreetsem sisu. Selgitan.
PEAB tegema asjad on need, mille tegemist peab kuidagi stimuleerima piitsa või präänikuga. Sest neid me reeglina ei taha teha ja et me neid ikka teeksime, siis palun, anna mulle raha või piitsa ja ma teen, eksole. Trikk on mõistagi selles, et enamike tööde sisu ja olemus samas tegelikult ei sobi piitsa ja prääniku motivatsiooniskeemide osaks. See lihtsalt ei tööta. Seega, äkki õnnestub kuidagi sellest PEAB töödest lahti saada.
TAHAN tööd on need, kus inimesel endal on võimalikult suur roll oma töö üle otsustamisel. Ehk, mida rohkem saab inimene ise otsustada nelja põhiküsimuse üle – mida teen? kuidas teen? kellega teen? millal teen? – seda enam on ta motiveeritud ja seda enam ta ka vastutab. Seega, vastus küsimusele, kuidas suurendada motivatsiooni ja vastutust, on … küsi inimeselt. Mida sa tahad teha? Kuidas sa tahad teha? Kellega koos sa tahad teha? Millal sa tahad teha? Ja siis lasta niipalju kui võimalik inimestel endil teha oma valikud…
Ja nüüd kostavad kõrvu juba hüüded – “see muutub anarhiaks” ja “see ei ole võimalik, et kõik teevad mis tahavad” jne. Tõsi. Iga asi äärmusse viiduna viib absurdini. Ent see ei tähenda, et idee ei tööta. Toon näiteid päriselust, mida inimesed on mulle rääkinud ja mid olen näinud:
+ Müügiinimesed püstitavad endale ise eesmärgid (juhid vaid aitavad neil “latti kõrgel hoida”)
+ Inimesed tulevad tööle siis kui tahavad ja lahkuvad kui tahavad, see tahtmine on loomulikult tööandjaga kokku lepitud.
+ Projekti alustades valib projektijuht endale ise kolleegid, keda projekti kaasata (vs suur juht paneb grupi kokku ja ütleb, et sina oled juht ja hakake tööle)
+ Tegevused müügitorus on tiim ise jaganud vastavalt igaühe võimekusele ja tahtmisele (kes teeb rohkem kõnesid, kes kohtub rohkem jne, vastutus tulemuse eest on ühine)
+ Inimesed töötavad aeg-ajalt või ka pidevalt kodus, kohvikus või seal, kus nad parajasti on (muuseas, väga kiiresti kasvav trend, vaadates mõnikord kohvikuid päevasel ajal :-))
Neid näiteid ja olukordi on veel kümneid ja kümneid.
Kuidas seda saavutada ja kas see kõik ikka töötab ja toob tulemust? Alustades tagantpoolt – 100%st garantiid ei ole (ja ei saagi olla). Vastutus ja motivatsioon koosneb paljudest tahkudest, neid ühe universaalse “skeemiga” ei hõlma. Inimestel on erinevad soovib ja mõtted, mis pealegi muutuvad ajas… “Trikk” on selles, et hea oleks neid teada ja võimalusel rakendada. See ei taga 100% tulemust, ent suurendab tõenäosust paremale tulemusele.
Kuidas siis teha esimene samm? Kutsuda punt kokku ja küsida inimestelt, näiteks: “Hei, mulle tundub, et meie siht peaks olema eelkõige see, et töö on hästi tehtud. Mitte aga see, et me siin üheksast viieni istume. Kuidas me saame teha oma tööaega enda järgi paindlikumaks, aga teha seda nii, et töö on hästi tehtud?” Ja aidata seejärel pundil jõuda lahenduseni, mis rahuldaks eeldusi – töö hästi tehtud ja inimesed ise võimaluste piires valivad oma tööaja. Või siis üks-ühele vestlusel küsida: “Hei, meie siht on see, et igaüks teeks oma parima. Milline on sinu parim tulemus, mille sa lähemaks kolmeks kuuks endale eesmärgiks seaksid?” Või siis uut projekti arutades küsida projektijuhilt: “Hei, keda sa tahad enda projekti kaasata?” Ja nii edasi.
Võimalusi vastutuse suurendamiseks pakub elu igas organisatsioonis iga päev. Pole vaja ehitada keerulisi motivatsiooniskeeme, mis üritaksid analüüsida inimhinge ja kuidagi kavalusega ning trikitades suunata inimesi suurema vastutuse ja motivatsiooni poole. Piisab kui inimestelt küsida. Ja vastuseid võimaluste piires arvestada.
