Lugesin ühe Briti coachingufirma kodulehelt järgmist kirjeldust mägironimise ja eesmärkide seadmise vahel. Analoogia kirjeldab kolme erinevat viisi inimeste lähenemisel eesmärkidele:
1. Ronija
Tee mäkke ei pruugi olla kõige otsem, ent ronija naudib iga hetke. Eesmärk on mitte niivõrd tippu jõudmine, kuivõrd ronimine kui niisugune – tipp on siht, mis aitab tegeleda sellega, mis tõeliselt motiveerib – ronimisega. Seega, ronimine ei seisne selles, et jõuda tippu, vaid selles, et protsess oleks huvitav ja pakuks naudingut.
2. Eesmärgi-otsija
Astub kaks sammu edasi ja ühe tagasi. Ronimine ei paku mingit naudingut, tegelikult ta vihkab ronimist. Kogu tähelepanu on suunatud tippu jõudmisele, kaunid vaated ja ronimisnauding võivad tema poolest olemata olla. Jõudes tippu on ta aga… pettunud. Sest investeeris kogu energia, ootused tippu jõudmise hetkele, ent avastas, et see pole üldse see, mida ootas … (Muuseas, väga hästi ja piltlikult annab seda edasi katkend filmist „Peaceful Warrior”, kus peategelane rühib oma mentori kutsel suurte ootustega mäkke, kus suurte salatarkuste ja teadmiste varasalve asemel on… mitte midagi. Seda nõutuse ja hiljem äratundmise hetke soovitan vaadata.)
3. Prõmmija
Põmaki! Põmaki! Eesmärk peab olema kohe ja nüüd täidetud! Põmaki – verine nina ja süüdistustelaviin läheb mäe poole teele. Vajadus tõestada, et tal on õigus, on prõmmijal suurem kui vajadus olla edukas, vajadus midagi saavutada.
Millisesse kategooriasse Sina pigem sobituks? Aga Sinu boss?
