Teisipäeval, Võiduka Meeskonna Juhtimise koolituse järelpäeval (see on neljas koolitusepäev, kus tehakse muuhulgas kokkuvõtteid kuu varem toimunud koolitusest ja vahepeal ära tehtust) põrutas üks osalejatest täiega – ikka kümnesse. Mees oli tuletanud oma mugavdatud motivatsiooniteooria, seda ka rakendanud ning seejuures teinud seda enda sõnul edukalt. Hinnake ise.
Nimelt tugines ta kahele veendumusele. Esiteks – ettevõtte eesmärgid on töötaja jaoks reeglina ainult vahendid isiklike eesmärkide saavutamiseks. Inimesed ei raba tööd teha selleks, et firma saaks täita z miljoni kroonise käibe- või kasumiplaani. Omanike ja tippjuhtide jaoks tunduvalt olulisem miljonite mäng jätab tavatöötajaid üsna külmaks. Kummalisel kombel pole sellest paljud juhid veel aru saanud, aga see on teine teema.
Seega, inimesed rassivad tööl selleks, et saavutada isiklikke eesmärke. Seda isegi siis, kui eesmärgid on teadvustamata, sõnastamata. Olulised on: pere ja enda heaolu, raha ehk sissetulek, enda jaoks pinget (heas mõttes) pakkuv töö, majalaenu tagasimakse, karjäär, võim jne.
Küsimus on seega selles, kas juht oskab ja tahab tegeleda sellega, et aidata inimesel näha seost isikliku eesmärgi ja ettevõtte eesmärgi vahel. Ning näha seda seost just sellisena – ettevõte aitab inimesel isiklikult midagi saavutada. Minu koolitusel osaleja sellest just lähtus ja arendusvestlustel sellega tegelema asus – et selgitada välja, mis on see nupp, mis tegelikult tema töötajaid liikuma paneb,
Tähelepanuväärne on see teooriatuletus ja selle rakendus igaljuhul. Kui paljud juhid viitsivad arendus- (või arengu-, tulemus-, aasta- jne-) vestlustel päriselt ka tegeleda inimeste jaoks oluliste isiklike põhjuste välja selgitamisega? Enamikel juhtudel koosneb vestlus kaunis rutiinsest personaliosakonna ettekirjutatud paberite täitmisest või siis piisavalt üldisest, ehkki mõnusast vestlusest “intellektuaalselt huvipakkuvatel” teemadel. Aga miks inimene päriselt tööl käib ja panustab, jääb juhi eest sageli saladuseks.
PS aitähh, Riho!
