Oled sa kunagi teinud midagi, mida pärast kahetsed? Öelnud midagi, mille pärast hiljem on piinlik? Kui oled, siis pole vaja muretseda – oled heas seltskonnas. Seda on teinud üle 99% inimestest. Sellisel juhul tuleb sulle ka tuttav ette see tegelane, kellest nüüd juttu tuleb – ahvist meie endi sees.

Lugesin Steve Petersi raamatut “The Chimp Paradox” (ilmunud ka eesti keeles, “Ahviparadoks”) ja olen veidi nagu puuga pähe saanud. Ent see kopsatus nupu pihta on mõjunud positiivselt, lõi pildi palju-palju klaarimaks. Enne kui sisu juurde minna – jõudsin raamatuni tegelikult läbi spordipsühholoogia. Ehk see on raamat, mida on soovitanud olümpiavõitjad, maailmameistrid, tippjalgpallurid jne. Ja Peters on selles vallas tegija – muuhulgas teeb ta tööd ta maailma ühe tuntuima ja tituleerituima rattaklubi Sky Pro Cycling Team’iga ning on nõustanud tänu Ragnar Klavanile nüüd ka eestlaste jaoks “koduklubiks” saanud Liverpooli jalgpalliklubi.

Muuseas, vahepalana. Kui sa loo alguses viidatud kahetsuse ja/või piinlikkuse tunnet pole kunagi tundunud, siis sa tõenäoliselt ka ei muretse. Seda väikest osa inimestest, kes neid tundeid ei tunne, kutsutakse psühhopaatideks. Ja nendel pole järgnevast jutust sooja ega külma. Ent me ülejäänud vaevleme kõik, kes vähem kes rohkem, kes sagedamini ja kes harvemini, ahvilõksus. Mis elukas see ahv siis on?

Inimese kolm aju

Peters on teinud inimese psühholoogia ja aju ehituse ja käitumise vahelised seosed lihtsaks. Ta on jaganud inimese aju kolmeks: Inimene (tegevus toimub peamiselt otsmikusagaras), Ahv (aju keskosa) ja Arvuti (aju ülaosa, kuhu talletuvad nii Inimese kui Ahvi poolt sinna pandud mälestused, kogemused, uskumused jne). Pisut ette kiirustades, see, kes hiljem kahetseb oma vihahoos või muus emotsionaalses seisundis öeldut-tehtut, on Inimene, mõistus. See, kes aga hooga emotsioonide ajel asju välja purskab, on muidugi Ahv.

Peters kirjeldabki inimeste käitumist kui kahe väga erineva aju – Inimese ja Ahvi kooseksisteerimise lugu, mis sageli tähendab vastasseisu ja võistlust. Mis enamasti lõpeb Ahvi võiduga. Allpool on lühikirjeldus kummastki ajust, mis ehk toob ka selgust, milles see vastaseis õieti seisneb.

 

Inimene

See oled sina ise. Ausus, kaastunne, teadlikkus, enesekontroll, tähenduse otsimine on mõned märksõnad.

Ahv

See on emotsioonide masin sinu sees, mis mõtleb ja tegutseb iseseisvalt. Instinktid, ihad, ohutunne on mõned märksõnad. 

Tegutsemise alus on faktid ja tõde, millele toetudes järgneb loogiline mõtlemine ja tegevus.

Tegevuse alus on tunded ja muljed ja emotsioonid, millele jägneb emotsionaalne mõtlemine ja tegevus.

Inimene tugineb faktidele ja kui neid pole, siis proovib neid enne järelduste tegemist leida.

Ahvil on reeglina arvamus kohe olemas, ta ei vaja fakte.

Inimene on ratsionaalne, ta hindab olukordi realistlikult. Huvitaval moel käivitab Inimese ratsionaalse mõtlemise just Ahv, kes helistab kellukest ja annab mõista, et “miski siin ei klapi”. 

Maailm, nähtused ja inimesed on tema jaoks must-valged (hea-halb). Kui midagi on halvasti, siis ikka täiega (ja pigem on asjad ikka tema arvates halvasti..).

Inimene hoiab olukorrad ja tegevused kontekstis ja perspektiivis. Ja inimene tajub ja tunnetab, et kõik sündmused tulevad ja lähevad – ka kõige hullemad tagasilöögid tõenäoliselt mööduvad või vähemalt nende mõju väheneb.

Kuna tema põhifunktsioon on hoida enda turvatunnet, siis on tal kalduvus paranoilisusele ja see kipub tugevnema, mida rohkem ohustatuna ta ennast tunneb. 

Inimene tunnistab ka halle toone. Kui keegi ei vasta kohe kirjale vms, siis võib selleks olla päris hea ja mõistlik põhjus (mitte “ma ei meeldi talle”). Inimene aktsepteerib, et teistel on oma põhimõtted ja tegevustes omad põhjused. Ja Inimene on valmis ka tunnistama, et ta on eksinud. 

Ta mõtleb “katastroofiliselt” – ülereageerimine olukordades on talle tavapärane.

Ahv on irratsionaalne, tavaliselt hüppab ta kohe järeldustesse, isegi kui vahepealt on suured faktilüngad täitmata. Ja samas võib kõik olla kõigega seotud, mingil ebaloogilisel moel – kui ilm on hall, siis on ka tulevik tume.

Ahv annab kõhklematult ja halastamatult hinnanguid. Tuginedes muljetele, tunnetele, meeleoludele ja omaenda paranoiadele või ambitsioonidele (saada rohkem võimu, kuulsust või teostada kättemaksu). 

 

See kõik on tore ja kes meist ei tahaks olla “mina ise”, Inimene. Ja sellisena me paljudel juhtudel ennast ka ideaalis kirjeldame. Kui poleks kahte “häda” meie kui inimeste ülesehituses. Nimelt:

Esiteks, Ahv on Inimesest võrreldamatult kiirem. Absoluutselt iga infokild, mis meile läbi meie meelte tuleb, tuleb esimesena läbi Ahvi aju. Tema teeb esimese otsuse, kas see info ohustab teda või mitte ning teeb siis oma ettepanekud Inimesele, kuidas olukorras käituda.

Ja teiseks, Ahv on kordades tugevam kui Inimene. Kui tekib vastasseis – Inimene tahab käituda mõistlikult, mitte vihastada, mitte karjuda, mitte närvi minna, ent Ahv on suurest hirmust ja enda kaitsmisest täiesti pöördes, siis reeglina väljub vastasseisust võitjana Ahv. Ning Inimesel jääb üle ainult hiljem kahetseda – kuidas ma sain nii rumalalt käituda või et “miks ma küll selle peale nii närvi pidin minema”.

Ahvi juhtimine

See kõik tundub kuidagi veidi fataalne ja lootusetu – meie sees elab kontrollimatu ja irratsionaalne Ahv, kes elab oma elu ja teeb oma otsuseid, järeldusi ja tegevusi iseiseisvalt. Ent tegelikult on ka Inimesel siiski võimalus. Oluline on aduda, et Ahvi pole võimalik kontrollida, ütleb Peters. Ta on olemas ja ta reageerib ikka ja alati uue info peale. Küll aga on Ahvi võimalik treenida, harjutada teda teatud sündmuste, nähtuste, inimeste puhul teatud moel reageerima. Ehk:

Ahvi pole võimalik kontrollida, ent Inimese ülesanne on oma Ahvi juhtida.

Ja juhtimise all peab Peters silmas kolme sammu:

 

Ahvi ventileerimine

Ahv tahab reagerida, ennast välja elada, öelda, mida ta päriselt mõtleb. Ja see on täitsa loomulik. Kui Ahv seda teha ei saa, siis ta on ärritunud, tusane ja turris. Nii soovitabki Peters esimese asjana lasta Ahvil ennast välja elada. Mõistagi teha seda õiges keskkonnas (ka päris Ahvi ei laseks me poes lahti) ja õigete inimestega (sünnipäevalauas ventileerimine pole ehk kõige parem koht). Ent selle tegemine on vajalik ja teha tuleb seda ilma hinnanguid ja, jumal selle eest hoidku, nõu andmata. Lihtsalt kuulates. Peters ütleb, et tavapäraselt kulub Ahvil umbes 10 minutit, siis on ta väsinud ja tahab magama minna. Ning on valmis kuulama Inimese poolt talle pakutavaid fakte ja kirjeldusi.

Ahvi kasti panemine

Kui Ahv on väsinud, siis tuleb ta kasti panna. Seda juba Inimese poolt, esitades talle ettevaatlikult ja sobivas sõnastused fakte ja loogilise mõtlemise pealt tekkinud järeldusi. Hea on ka teadvustada, et Ahvi treenimine võib tähendada, et samal teemal on vaja korduvalt välja elada või ka korduvalt kasti panna. Ahv ei pruugi olla selles osas hea õpilane.

Anna Ahvile banaani

Kolmas viis Ahvi rahustamiseks on tema toitmine. Tõsi, see pole pikaajaliselt nii mõjub kui kaks esimest, ent teatud olukordades töötab hästi. Banaani saab anda kahel moel: esiteks, Ahvi eksitamiseks. Ka Ahvil võimekusel teemasid fookuses hoida on piirid ning andes talle “banaani” ehk mingi muu teema, siis võiba ta esimese teema – vähemasti hetkeks – unustada. Näiteks kasutatakse seda spordis – kui maratonil päris-päris raskeks läheb, siis negatiivsete mõtete tõrjumiseks soovitatakse hakata numbreid lugema. Ikka 1,2,3,4,5,6 ja 1,2,3,4,5,6 ja … Ahv loeb ja ei jaksa hädaldada.

Teiseks on muidugi võimalus andagi banaani päris tegevuse eest. Kui puhkuse ajal kogunenud meilide läbi hekseldamine tundub ikka jube ettevõtmine (Ahv ütleb seda), siis luba talle iga 10 vastatud meili järel väike kommike – kas otseses või kaudses mõttes.

Ahviga kaasa minemine on valiku küsimus

Petersi raamatus on nõuandeid veelgi. Ent vast tõhusaim sõnum on ikkagi see: ehkki emotsionaalne Ahv pole meie ise, ta on sõltumatu tegelane, siis alati on Inimese, s.o meie endi valida, kas me Ahvi ettepanekutega kaasa läheme. Ning ennetades Ahvi emotsioneerimist ja mõttemustreid on võimalik teda juhtida. Ehk lihtsamalt, kasti panna.