Aastate jooksul kümnetes Eesti organisatsioonides tööd tehes on mul tekkinud omalaadne organisatsioonikultuuri märkide lugemise harjumus. Näiteks, kontoris, kuhu sisenedes võtavad nii oma töötajad kui külalised välisjalanõud jalast, on tõenäoliselt keskmisest töötajasõbralikum keskkond. Selline tunne tabas mind ka astudes Tartus Fortumo kontorisse.
"See, kuidas organisatsioon ja selle juhid käituvad lahkuvate inimestega, on organisatsioonikultuuri nähtavaim lakmuspaber.
Täna on tähtis päev. Maailma suurima turuväärtusega firma Apple astub esimest korda avalikkuse ette päris uue tootega pärast oma asutaja ja juhi, pooljumala staatusesse tõusnud Steve Jobsi surma.
Klient on kuningas, klient maksab sulle palga, kliendikesksus toob konkurentsis edu. Vabandust, aga sellise mõtlemisega võid sa olla rongist juba maha jäänud...
“Suured Ülemused tahavad,” põhjendas paar päeva tagasi üks hea tuttav muudatust tema organisatsioonis. See tõi mulle pähe ammuse mõtte sellest, kuivõrd oluline roll on igapäevastel sõnadel organisatsioonikultuuris. Näide: sõnad ülemus ja alluv. Võib-olla oskavad keeleteadlased öelda, kas tegu on mingite laenudega teistest keeltest. Ent kui hakata sisu peale mõtlema – no kes tahaks olla kellegi alluv. See ei kõla tänases keskkonnas kuidagi loomulikult, pigem tundub jäävat nagu kuhugi 19. sajandi vabrikute aega.
