Podcast #39: Hirm kardab päevavalgust
Hirm kardab päevavalgust, on üks tore ütlemine. Milles on tugev annus tõeseerumit - mida enam me mõistame, kuidas ja miks meie peades toimub, seda paremini me suudame ka muuhulgas hirmuga toime tulla.
Hirm kardab päevavalgust, on üks tore ütlemine. Milles on tugev annus tõeseerumit - mida enam me mõistame, kuidas ja miks meie peades toimub, seda paremini me suudame ka muuhulgas hirmuga toime tulla.
Julgus on midagi, mida me kõik aeg-ajalt juurde tahaksime. Ja samas on ta midagi, mida mõnedel tundub olevat vahest ülearugi ja teisel mitte sugugi. Ent…
Tahtmise ja tegemise vahel on kuristik. Ja neid kahte ühendab julgus. Ning julguse puudumine on päris levinud vabandus, miks mingeid asju tegemata jäetakse.
Ta on üsna tavaline Eesti mees. Neljakümnendates, abielus, kahe lapse isa. Baltimaades tegutseva firma juht, hea haridusega, oma ala vaieldamatu asjatundja. Kaugelt tehtud pilt näitab teda kui edukat juhti, kes praegustel keerulistel aegadel rassib kõvasti, ent kes oma jonni, töökuse ja visadusega teeb asjad ära. Saab hakkama, enamgi veel, saab hästi hakkama. Ent lähipilt temast paljastab uue ja esmapilgul ootamatu külje – tal on hirm. Konstantne hirm selle ees, mis juhtub siis, kui omanik ühel hetkel tunneb, et firmas oleks vaja hobuseid vahetada. Tahtmata kõlada paranoiliselt – meil kõigil on hirm, mis käib meiega kaasas. Pidevalt. “Kuidas nii?” küsid. “See on jamps. Ma ei tunne praegu mingit hirmu.” Ja ka see on tõsi. Enamik meist on ehitanud enda ümber tegevustest, inimestest, uskumustest immuunsüsteemi, mis maandab hirme ja vähendab ärevust. Vähemasti suudame me ennast enamiku ajast ära petta.