Podcast #39: Hirm kardab päevavalgust
Hirm kardab päevavalgust, on üks tore ütlemine. Milles on tugev annus tõeseerumit - mida enam me mõistame, kuidas ja miks meie peades toimub, seda paremini me suudame ka muuhulgas hirmuga toime tulla.
Hirm kardab päevavalgust, on üks tore ütlemine. Milles on tugev annus tõeseerumit - mida enam me mõistame, kuidas ja miks meie peades toimub, seda paremini me suudame ka muuhulgas hirmuga toime tulla.
Ma ei tea kedagi, kes pole kes poleks praegu üle töötanud, ütles hiljuti ühe koolitusfirma juht, kes puutub kokku paljude organisatsioonidega. Värskes podcastis osas räägime läbipõlemisest.
See pole lihtne. Kaugeltki pole see mugav ja mõnus. Ent see võib olla vajalik. Ja ka võimalik.
“Ära karda, mõtle kui hea võimalus see on!!!” ja “Muuda ohud võimalusteks!” ja muud laused, mida oleme kuulnud ja lugenud. Kõik õige. Ainult et…. kuidas…
Mõned aastad tagasi seisin koos teiste sadade inimestega Pühajärve rannas, kalipso seljas, ujumismüts ja prillid peas ning värisesin. Reaalselt värisesin üle keha. “Ma tegelikult ei taha siin olla!” vasardas peas mõte.
Kui ma olin 7- aastane, kutsus naabripoiss mind väravpalli trenni. Pidavat igavesti äge mäng olema. Või jah, ega sel selles vanuses väga vahet polnud, mis mänguga oli tegu. Peaasi, et sõbrad käisid. Nii läksingi ühel sügisehommikul koos sõbraga toonase TPI spordihoonesse ja väriseva südamega astusin treeneri ette. Õnneks oli seal minusuguseid veelgi ning pealegi olin juba enne Mustamäe paneelmajade vahelistel palliväljakutel karastunud, niisiis ei valmistanud mängu lülitumine mulle suuremaid probleeme.
Ta on üsna tavaline Eesti mees. Neljakümnendates, abielus, kahe lapse isa. Baltimaades tegutseva firma juht, hea haridusega, oma ala vaieldamatu asjatundja. Kaugelt tehtud pilt näitab teda kui edukat juhti, kes praegustel keerulistel aegadel rassib kõvasti, ent kes oma jonni, töökuse ja visadusega teeb asjad ära. Saab hakkama, enamgi veel, saab hästi hakkama. Ent lähipilt temast paljastab uue ja esmapilgul ootamatu külje – tal on hirm. Konstantne hirm selle ees, mis juhtub siis, kui omanik ühel hetkel tunneb, et firmas oleks vaja hobuseid vahetada. Tahtmata kõlada paranoiliselt – meil kõigil on hirm, mis käib meiega kaasas. Pidevalt. “Kuidas nii?” küsid. “See on jamps. Ma ei tunne praegu mingit hirmu.” Ja ka see on tõsi. Enamik meist on ehitanud enda ümber tegevustest, inimestest, uskumustest immuunsüsteemi, mis maandab hirme ja vähendab ärevust. Vähemasti suudame me ennast enamiku ajast ära petta.