Aastaid tagasi kuulasin Vikerraadiost jutusaadet toona juba elusügisesse jõudnud kuulsa Vene näitlejaga, kes vastas küsimusele - millal teil tekkis tunne, et olete teel millegi olulise poole, et teist võib saada suur näitleja - nii: sel hetkel, kui lõpetasin ajalehtedest teatrikriitika lugemise.
"Mulle meeldib teada saada, mis ma valesti teen. See aitab mul õppida!" Olen kuulnud sarnast ütelust palju kordi. Ja iga kord veidi imestanud.
Tõepoolest on mingi voog paisu tagant valla pääsenud. Väliskirjanduses ilmub üha enam artikleid arenguvestluste praeguse süsteemi ebatõhususest ja ka sellest, mida siis nende asemel teha.
Eestis see ei tööta! See pole meil võimalik! Meie juhid ei ole selleks valmis! Need ja veel hulk hüüdeid kõlavad siis, kui teemaks on arenguvestlused, mõõtmised, kalibreerimised ja … idee, et äkki polegi neid sellisel kujul vaja.
