Need on need asjad ja põhimõtted, mida tahan juhiks saades ära teha ja silmas pidada. Nii mõtlesin aastaid tagasi Äripäevas uudistetoimetuse juhiks saades. Olin teinud mõttes ja ka paberil nimekirja, mille siis ka oma juhile ja hiljem ka toimetuse inimestele ette kandsin. Ent need polnud tegelikkuses sugugi asjad, millega tuli hakata tegelema esimesest päevast.
Kogemuste kasvades ja paljuski tagantjärele tarkusena olen hakanud üha enam veenduma selles, et vähemasti sama olulised, kui need asjad, mida tuleks-tahaks ära teha, on tegevused ja põhimõtted, mida ei tee ja tegema ei hakka. Sest paradoksaalselt need “ei-tee” valikutes olevad tegevused on need, millega kõigepealt asjaolude sunnil tuleb tegelema hakata. Mulle tundub, et see kehtib nii juhi kui ka organisatsiooni puhul laiemalt.
Tänases Äripäeva veebis avaldus üks minu artikkel. Panen selle ka siia üles, niisiis:
Mehed ei nuta, palgake naisi
Oled Sa kunagi näinud meest nutmas? Mõned aastad tagasi olin sunnitud vallandama mehe, kelle suhe alkoholi oli tublisti sõbralikum, kui eeldas seda tema töö. Mees nuttis.
Mehe pisarad on siiski harv nähtus, mehed elavad ennast välja pigem agressiivse käitumisega, kinnitas ühes hommikuses Terevisioonis psühholoog Tõnu Ots (ehkki ka pisarad on agressiivse käitumise näht). Ning seda maskuliinset agressiivsust on praegu firmades keskmisest enam – koondamised ja keerulisemad ajad on toonud välja ka probleemid, mis muidu aastaid tuha all hõõgunud. Suure hulga tippjuhtide, meeste, vastus probleemidele on aga jõud. Mis omakorda sünnitab uut agressiivsust. Nõiaring.
Seega, nõuanne, lühidalt ja konkreetselt: palgake naisi. Juhtideks. Tippjuhtideks. Praegu on selleks hea aeg, ettevõtetes on käimas struktuurimuutused. Mulle tundub, et kui varem kalduti võrdsete kandidaatide korral eelistama meest (ma ei kahtle, et see oli/on nii, kahjuks), siis nüüd võiks vaekauss kalduda naise kasuks. Miks?
