Miks üles klopitud optimism on kahjulik

Raimo Ülavere inimene, juhtimine ja leadership, sportlase coaching Kommenteeri

See oli vist selle suve kõige palavam päev. Küllap ka osaliselt seepärast oli Saaremaal, minu maakodu lähedal asuvas Asva viikingite külas üsna kesiselt külalisi. Sellist keskpäevast põrgukuumust on mõistlik vältida. Aga noh, lastele on selle seletamine ehk mõnikord sama nagu – sobivat kujundit palavale päevale otsides – hane selga vesi.

Igatahes, seal me olime. Ja sattusime ootamatult nägema ühe tüdruku heitlust iseendaga. Umbes 13-14 aastane neiu oli edukalt läbinud kõik seiklusraja ronimistakistused ja jõudnud kõige kõrgemale tasandile. Kust edasi minekuks oli ainult üks tee – trossiga u paarisaja meetrine sõit alla. Ning siis tekkis tüdrukul tõrge. Hirm. “Oota, oota, las ma mõtlen! Las ma valmistun natukene!” hüüdis ta all ootavale perele, isale, emale, õele ja veel kolmele-neljale sugulase moodi inimesele.

“Sa oled Superman!”

Ent neil polnud aega oodata. Vastupidi. Kordamööda ja kooris hõiguti tüdrukule julgustuseks lauseid nagu “sa suudad küll”, “ära ole nannipunn”, “mis see siis ära pole”, “sa oled suur tüdruk, tule nüüd!” ja “Sa oled Superman!”. Mis sa arvad, kas ta lasi sealt alla? Tõenäoliselt aimasid juba vastust – ei lasknud. Vaid võttis ette pikema ja vaevalisema teekonna tagasi mööda redeleid ja köisi. Ent ometi ju tehti ju kõik justkui õigesti, tehti nii nagu ilmselt ka enamik inimesi teeks ehk julgustati ja klopiti n.ö positiivsust üles. Ehk lähtuti mõtteviisist, et eneseületuse, erakordsete pingutuste jaoks on vaja ennast erakordselt positiivseks üles kloppida. Ja paraku satutakse nii nn positiivsuse paradoksi ehk vahtu klopitud positiivsus ei aita kuidagi kaasa, pigem vastupidi, sageli see takistab suurepärase tulemuse tegemist.

Kerge saak tagasilöögile

Kuidas siis nii, aga seda on ju meile õpetatud, koolitustelgi käidud, kus õpetatakse rääkima ennast ilusaks, targaks, võimsaks, tugevaks ja milliseks iganes. Sest nii kasvab enesekindlus, öeldakse. Ikka peegli ette ja “ma olen tugev, ilus ja võimekas”. Õige. Aga see tunne saavutatakse ainult hetkeks ning see tõenäoliselt mureneb esimese tagasilöögi puhul kildudeks. Miks? Põhjus on lihtne: sest sellisel ülmäärase positiivsuse roosal vahul pole faktilist tagapõhja. See on veidi nagu võõrad suled, poolvägivaldselt endale külge poogitud. Ja me sisimas teame seda. Ning kui saabub tagasilöök, siis saabub kiiresti ka tunne ja teadmine, et “ma olen avastatud”. Kukkumine tuleb kergemini ja on päris valus.

Eesmärkide asemel unistused

Mis teeb selle ülemäärase positiivseks kloppimise potentsiaalselt kahjulikuks? Mõned esimesed pähetulevad asjad. Esiteks – kui surume hõiskavate positiivsete kinnitustega alla kahtlevaid ja pigem negatiivseid mõtteid, siis paljud meist tunnevad tegelikult ennast veel kehvemini kui enne, ütleb uuring. Sest kinnituse järgne seisund ja see, kus me enda hinnangul reaalselt asume, on teineteisest liiga kaugel. Teiseks, me hakkame tegema otsuseid, millel pole faktilist vundamenti. Lihtsamalt, me hakkame rohkem unistama, mitte eesmärke panema. Ja me hakkame ka rohkem pettuma, sest hakkame saama pidevalt “ootamatuid” tagasilööke uskumustele-kinnitustele, et “häid asju juhtub ikka minuga rohkem kui teistele” ja “minuga juhtub halbu asju palju vähem kui teistega”. Seega ülemäärane optimism sunnib meid uskuma pigem maagiasse ja imedesse. Imede juhtumise tõenäosus pärselus on aga….

Illusoorne kontroll asjade üle

Kõige probleemsem on aga vast see, et roosa vahu sees elades tekitame endale kontrolli illusiooni. Ehk see on tunne, et me omame asjade üle kontrolli rohkem kui meil seda tegelikult on. Muuseas, meil kõigil on selle poole kalduvus – vähemasti kõigil, kes on kordki elus ostnud loteriipileti, valides ise seal numbreid (Millegipärast arvame, et kui oleme ise valinud numbreid, siis on tõenäosus võita suurem. Kontrolli illusioon kogu eheduses :-)). Loterii ja mängurlusega on seotud ka ülemäärase optimismi pahupool igapäevaelus – ülemäära optimistlikud inimesed on uuringute järgi altimad igatsorti sõltuvustele.

Mõõdukas optimism tugineb faktidele

Optimism pole halb. Vastupidi. Inimesed, kes on mõõdukalt optimistlikud, elavad kauem, panevad paremini vastu tagasilöökidele, saavutavad enam ja on rõõmsamad ning õnnelikumad. Mõõdukas optimism ei tähenda aga pidevat emotsioonide ülesalla karglemist, enda emotsionaalselt taevasse rääkimist ning seejärel põrgusse põrumist. Mõõdukas optimism tähendab küll positiivset sisekõne, ent seejuures kõne, mis tugineks faktidele, mitte peegli ees abstraktsetele “Ma olen Superman!” kinnitustele. Ühe inimeste väljakutsetega toime tulekut uurinud teadlaste kinnituse kohaselt teevad inimesed tõenäoliselt parima tulemuse siis, kui enda emotsionaalselt üles kloppimise asemel küsivad endalt enne suurt pingutust: “Kas ma saan hakkama?” Ja kohe ka vastavad: “Jah, sest…” Ma olen seda teinud, ma olen seda harjutanud kümneid kordi, ma olen valmis. Hakkame pihta.

Liitu 2500+ juhi, tippspetsialisti, sportlase ja meeskonnamängijaga meililistis

Juhtimisest, meeskonnatööst ja vaimu treenimisest e-kirjad kuni paar korda kuus

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga