Miks pea annab enne alla kui keha

Raimo Ülavere sportlase coaching Kommenteeri

Kui sa oled jõudnud kohta, kus tunned, et enam ei jaksa. Teha sammugi. Vändata pööretki. Teha tõmmetki. Mitte midagi ei jaksa teha… Siis oled jõudnud kohta, kus kasutamata on veel 60% sinu füüsilisest võimekusest.

Väidetavalt räägitakse seda juttu USA merejalaväelastele. Ehkki nendes konkreetsetest protsentides võib kahelda (ja peabki kahtlema), on selle jutuga ehk pihta saadud olulisemale sõnumile – pea väsib ära enne kui keha. Ehk lihtsamalt. Sportlase, eriti kestvussportlase kaalukaim piiraja hea tulemuse tegemisel asub peas, mitte füüsilises võimekuses.

Muutunud arusaam võimekuse piirajatest

Aastakümneid on sportlasi treenitud eelkõige füüsiliste võimekuste arendamisest lähtuvalt. Ning n.ö musta auku, vastu seina põrutamist võistlustel – see on see “enam/rohkem ei jaksa” tunne – seostati muutustega füüsises, lihastes. Üha enam ja enam räägitakse aga sellest, et tulemus oleneb füüsilise ja mentaalse võimekuse koosmõjust. Veel enam, nüüd räägitakse ka sellest, et nende omavahelises võrdluses on olulisem võimekuse piiraja vaimne ehk see mis toimub ajus, mitte füüsiline ehk see mis toimub kehas. Kuidas nii?

Psühhobioloogiline mudel

Veidi vähem kui kümmekond aastat tagasi tulid teadlased (tuntuim neist itaalia päritolu Samuele Marcora Kenti ülikoolist) välja teooriaga nn psühhobioloogilisest mudelist. Selle esimese hooga ehk veidi eemalepeletava nimega mudeli iva on üsna lihtne. Ja puudutab otseselt seda, miks me väsime, miks me “enam ei jaksa”. Ning miks see tegelikult tõele ei vasta ehk miks meie keha jaksaks veel küll, ent pea annab alla. Proovin selgitada.

Kui palju me endast välja oskame pigistada

Igal sportlasel on olemas oma füüsiline võimekus. Ehk piltlikult öeldes on see tulemus, milleks ta antud hetkel on füüsiliselt võimeline. Teadlased aga väidavad, et seda võimekust ei õnnestu sportlasel kunagi 100%liselt realiseerida. Näiteid pole vaja ilmselt kaugelt otsida, me kõik oleme tundnud, et “sees oli nagu rohkem, aga välja tuli…”. Samuele Marcora ja ta kolleegid väidavadki, et sportlase, eriti kestvussportlase tulemus oleneb eelkõige sellest, kui hästi ta vaimselt, mentaalselt suudab oma füüsilist võimekust realiseerida. Kui lähedale oma füüsilise võimekuse piirile on ta võimeline minema.

4 peamist vaimset piirajat sportlase peas

Talupoja mõistus, eksole. Selles pole ju midagi väga uut, üldise mõttena on sellele raske vastu vaielda. Ent astume sammu edasi. Teadlased on mudeli kirjeldamisel läinud päris konkreetseks, mis need vaimsed piirajad siis on. Niisiis. 4 peamist vaimset tegurit, millest sõltub kui palju sa endast suudad võistlustel välja pigistada (ehk teistpidi püstitades – millest sõltub, millal sa “enam ei jaksa”).

1. Pingutuse tajumine
See on ehk kaalukaim osa mudelist. Proovides seda kirjeldada inimkeeli – see on tunne, mida tunned joostes, rattaga sõites, ujudes, suusatades või misiganes sportlikku pingutust tehes – kui kerge või raske on seda teha. Kui tunned, et pingutus muutub ülemäära suureks (PS Oluline on lisada, see ainult tundub ajule nii), siis hakkab su emotsionaalne “ahviaju” sulle ütlema asju, nagu “ma enam ei jaksa”, “see on liiga raske” vms ja … ainuvõimalik valik tundub seisma jäämine. Ehkki keha võiks veel tükk maad edasi panna, näitavad eksperimendid.

2. Motivatsioon
See on vastus lihtsale küsimusele (millele ehk polegi alati nii kerge vastata): Kui väga sa seda tahad, kui palju oled sa valmis pingutama? “Ah see polegi nii tähtis võistlus”, “konkurente pole, ma ei peagi siin niiväga panema”, “las täna minna, küll ma järgmine kord alles näitan!” ja nii edasi. Ning peatumise hetk, “sein” saabub pigem varem kui hiljem. Sest sa pole valmis pingutama.

3. Kui palju on lõpuni
See on teadvustamine ja vaagimine, kui palju aega või kilomeetreid on lõpuni ja kas sulle tundub (NB Jällegi, see on tunne, mitte faktipõhine teadmine), et suudad selle tempoga lõpuni minna. Muuseas, on tõestatud fakt, et n.ö kindla lõpuga lõikudel suudavad inimesed rohkem ja kauem pingutada. Vaimujõudu annab ilmselt teadmine, et see ükskord lõpeb. Ja võib ka teistpidi – kui raskeks läheb (vt punkt 1) juba maratoni 10-ndal kilomeetril, siis vägisi hiilib ju ligi mõte: “Lõpuni on üle 3 korra nii palju veel, ma ei pea nii lõpuni vastu…”

4. Kogemus
Kas sa oled seda pingutust, sellisel moel, varem kogenud? Kui raskeks minek on üllatus, saabub “sein” üsna pea. Sest su aju pole selleks valmis. See on umbes sama moodi, kui keegi ootamatult põrutab sulle “konstruktiivset tagasisidet”. Lööb ikka emotsiooni üles küll. Ning selle asemel, et seda pigem rahulikult ja enesekindlalt taluda ning edasi minna, hakkavad emotsioonid üle keema. Maratoni puhul on analoogne “keemine” jutt sinu peas – “see on liiga raske!”, “ei jaksa enam” jne.

Kuidas aju väsimuse vastu treenida

Mis selle eespool kirjeldatud teadmisega siis nüüd peale hakata? Võib lihtsalt teadmiseks võtta. Ent võib ka hakata oma sportlase aju treenima (soovitan muidugi seda varianti:-)). Kuidas siis?

Näiteks üks viis (lisaks võistluste raskete hetkede simuleerimisele):

Aju väsib sama moodi nagu musklid. Ehk siis on mõistlik mõte proovida aju väsimise vastu treenida – mis lükkaks edasi ka seda “ma enam ei jaksa” hetke saabumist. Näiteks: kui teed rattal, ujudes, joostes, suusatades u 80-85% pingutusega lõike (nt kes kasutab rattal võimsusandurit nn L3 treeningud või joostes “kolmveerand jõuga pikemaid tempolõike, kindlasti pole soovitav teha seda all-out lõikude tegemisel), siis võta samal ajal tegemiseks ka parajalt raske “ajutreening”: lahenda mingit ülesannet, kirjuta kirja või blogipostitust, pane paika järgmise reisi logistikaplaani vms. Muuseas, eriti hea kui see oleks ka midagi, mida sulle eriti ei meeldi teha. Näiteks… kuula trenni ajal muusikat, mis sulle EI meeeldi 🙂

Ja veel. Kui oled kestvussportlane, loe läbi Matt Fitzgeraldi raamat “How bad do you want it?”. Tõsi, see pole väga väsitav. Ent see-eest üsna silmi avav ja kaasakiskuv.

Liitu 2500+ juhi, tippspetsialisti, sportlase ja meeskonnamängijaga meililistis

Juhtimisest, meeskonnatööst ja vaimu treenimisest e-kirjad kuni paar korda kuus

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga