“See on niivõrd jälk tunne seal üleval…”

Raimo Ülavere juhtimine ja leadership, meeskond 7 kommentaari

Tabasin end mõni nädal tagasi lõunalauas inimesega vesteldes tõdemuselt, et ma ei ole seadnud endale eesmärke. Mul ei ole eesmärki selle aasta detsembriks, järgmiseks viieks aastaks või, veelgi vähem, kogu eluks. Vähemasti pole mitte midagi sellist, mida saaks tükkides mõõta või kilodes kaaluda.

Kuidas siis nii? Eesmärkide seadmisest on kirjutatud lugematul hulgal raamatuid, välja mõeldud terve trobikond toredaid tähtede kombinatsioone (SMART, PURE, EXACT jne) ja eesmärkide seadmisest räägivad veelgi lugematumal hulgal konsultante, koolitajaid, coache. Sealhulgas mina. Ning olen ka ise proovinud seada eesmärke – teen x tükki y aja jooksul… Ja proovinud siis veelkord … Nüüd siis selline piinlik ülestunnistus … Mõni kõvem eesmärkide seadja ehk kohmab siinkohal – luuser.

Kas viga on eesmärkide seadmise kunstis, metoodikas? Võib-olla. Võib-olla siis ei suuda leida piisavalt häid eesmärke, mis motiveeriksid? Võib-olla. Ja võib-olla polegi neid võimalik leida. Olen hoopis avastanud, et minu ja päris mitmete minu kundede jaoks töötavad konkreetsetest eesmärkidest hulka paremini sihid – kui ma hoian sihti silme ees ja selle järgi liigun, siis jõuan varem või hiljem eesmärgini. Ning selline liikumisviis sobib mulle paremini, kui nui neljaks eesmärgi poole kihutamine.

Eesmärkidest rääkides meenub mulle alati Alar Sikk, mägironija, kes võtnud ära kõigi kontinentide kõrgeimad tipud. 2003. aastal jõudis ta esimese eestlasena maailma kõrgeima mäe Mount Everesti tippu. Kas saab veel selgemat eesmärki olla? Tagasi tulles kostis aga Sikk vastuseks ajakirjanike küsimustele (mille tagamõte oli „noh, mis tunne oli, ikkagi eluunistus ja eesmärk ja …?“): „Ei leia enda juures ühtegi asja, mis oleks meeldiv, kõik on ümberringi vastik… Liikmed valutavad, kõik on külmunud —jäätunud hapnikumask hõõrub näkku… /…/ See on niivõrd jälk tunne seal üleval… teist korda seda enam kogeda ei tahaks.“ Kas Everest oli Sikule siht ronimiseks või eesmärk?

Teine põnev asi, mida olen avastanud eesmärgistamisega seoses, on see, et tulemuslikumalt, motiveerivamalt töötavad sihid, mis on seotud õppimisega. Millegi õppimise või paremaks saamisega. Näiteks – õpin ära inglise keele, golfi swingi, avaliku esinemise, Exceli tabeli vormistamise, koosoleku juhtimise. Misiganes – peaasi, et sõnastuses oleks näha õppimine ja muutus.

Sihtide seadmise juurde on üks kurb uudis ka. Me liigume sinna pidevalt, ent päris kohale ei jõua (kes mäletab matemaatikast, siis sihi poole liikumine on asümptoonne protsess). Ka kõige täiuslikum korvpallur peab pidevalt jätkama õppimist, sihtideni liikumist. Ka kõige hinnatuim kokk vaatab pidevalt uute retseptide järele. Sest paljud parimad teavad seda kõige paremini – ehkki me ei jõua eales kohale, siis selleks, et olla parim, on vaja pidevalt liikuda.

Sihtide seadmisel on siiski aga ka üks erand – olukord, kui eesmärk töötab tõhusamalt. See on siis, kui kriitiline tegur on aeg. Kui on vaja teha lühikese ajavahemiku jooksul erakorraline pingutus, kui on vaja teha rutiinset, tuima, ent vajalikku tööd, et püsida sihil. Siis on eesmärk – konkreetne ja mõõdetav, asendamatu. Tean seda omast käest. Ent ka siis tasub üritada vältida üle 2-3 kuuliste eesmärkide seadmist – sealt edasi pole inimese jaoks seos eesmärgi ja tema tegevuse vahel enam sageli hoomatav ja eesmärk kaotab motiveeriva mõju. Mida lühem on aeg ja väiksem on tükk, seda hõlpsamalt ta on ära tehtav – elevanti süüakse ikka tükkhaaval.

Liitu 2500+ juhi, tippspetsialisti, sportlase ja meeskonnamängijaga meililistis

Juhtimisest, meeskonnatööst ja vaimu treenimisest e-kirjad kuni paar korda kuus

Kommentaarid 7

  1. Päris huvitav, sest olen enda puhul märganud kokreetsete kuupäevaliste ja mõõdetatvate eesmärkide puhul ka pigem ruineerivat mõju (tea, kas nõukaaegne sotsvõistlus tuleb silma ette) ja pole seda avalikult julgenud tunnistadagi. Olles aga seadnud nö sihte kasvõi järgnevaks aastaks, on neist isegi märkamatult suur hulk ilma igasuguse punnimiseta tehtud. See elu eesmärgi seadmine on üldse kahtlane tegevus: kes seda ikka mõõdab surmahetkel, kes on pädev selle täitmist hindama ja mis siis kui selle enne surma saavutad? Pigem võiks olla elusiht ja isiklik missioon.

    See õppimiseesmärkide seadmine on huvitav: siit tuleb minu meelest välja see, et elu üks eesmärk ongi õppimine ja areng ning see innustab meid ka edasi liikuma ja seda palju rohkem kui mingi käega katsutav materiaalne tulemus.

  2. Päris huvitav, aga ilmselt töötavad inimeste puhul sihid ja eesmärgid erinevalt. Alar Siku poolt seatud eesmärgid on väga selged, sest nad on mõõdetavad, saavutatavad ja nende nimel tehtud tööd kroonib edu. Jah, seal üleval on vastik olla, aga kui tuled alla ja selle kriipiva hapnikumaski ära võtad, on hea olla. Kohe pikaks ajaks. Ära tegin! Ma suutsin seda!
    Sihtide puhul seda ei ole. Ma tean, et ma ei saa kunagi piisvalt targaks, ilusaks, rikkaks, mida iganes. Protsess, mis ei päädi kohalejõudmisega, ei motiveeri, pigem vastupidi. Jah, õpetatakse, et sihti tuleb silme ees hoida, aga see on ka kõik, kiiremini sinna suunas liikuma see ei pane. Mõnekuulise sihiga selgelt saavutatav eesmärk aga küll.
    Samas, igaühele oma ja kindlasti on palju neid inimesi, kellele mingis suunas liikumine rõõmu ja rahuldust pakub. Mulle mitte!

  3. Post
    Author

    Lugedes Karmeni ja Indreku kommentaari tekkis kujund eesmärkide ja sihtide omavahelise seose täpsustamiseks. Siht on nagu mingi redel, mille peal ronida, mingi läbiv teema, millega pidevalt tegeleda. Ning eesmärgid on lühemaajalised, konkreetsed, mõõdetavad, nagu redelipulgad.

    Paratamatult tuleb neid eesmärkidega tee peal tegeleda, et edasi ronida, edasi liikuda. Ent see, mis ronimist jätkama innustab, on eelkõige siht, mingi rahutuks tegev kihk õppida, kasvada, areneda selles konkreetses valdkonnas, teemas.

    Ja muidugi – redeli viimast pulka pole olemas 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga