Korporatiivsete atleetide võidukäik

Raimo Ülavere juhtimine ja leadership Kommenteeri

Viimase paarikümne aasta jooksul on spordivaldkonna terminid, metoodikad ja loogikad trüginud jõuliselt orgnisatsiooni ning inimeste arendamise valdkonda. Sündinud on uus tõug töömaailmas – korporatiivne atleet.

Termin korporatiivne atleet pole uus. Nendest, täpsemalt küll spordi ja ärimaailma väljakutsete sarnasustest hakati rääkima umbes veerand sajandit tagasi. Tänaseks on need kaks maailma vähemasti inimeste arendamise seisukohast küllalt kiiresti segunemas.

Mõned esimesed pähe tulevad näited spordi ja juhtimise, organisatsioonides töötamise seostest. Coaching – tegevus, mida ma ligi 11 aastat teen – on algselt pärit spordist. Väga tuntav osa meeskonna ehitamise, toimimise jne mehhanisme on samuti algselt pärit spordimeeskondade kirjeldustest. Kuidas toime tulla staaridega? Jällegi vaatame spordi poole – muuhulgas on teada, et staaridega meeskonnad kipuvad olema edukamad nii spordis kui äris.

Või siis näiteid inimeste, juhtide kohta. Suurbritannias on TOP 500 ettevõtete juhtidest üle poole praegused harrastus-, mõned ka kunagised tippsportlased.

Eesti tippjuhtidest sportlased. Või siis sportlastest tippjuhid.

Ent ei peagi nii kaugele ehk minema – Luminori juht Erkki Raasuke on kirglik rattur, Eesti Energia juht Hando Sutter kaob igal aastal paariks nädalaks Muhu Väinale purjetama, Kaubamaja juht Erkki Laugus käib regulaarselt tennist mängimas, Eleringi juht Taavi Veskimägi sõidab ratast, matkab, suusatab. Ja nii edasi. Kui nüüd tkib tunne, et see on ainult n.ö varajasse keskikka jõudnud MAMILite (Middle Age Man in Lycra :-)) teema, siis see ei vasta tõele. Näiteks president Kersti Kaljulaid on kaunis kibe jalg omavanuste harrastajate seas kestvusjooksus.

Mis on siis see, mida on spordimaailmast ärimaailma kaasa võtta? Ehk mis on ühist sportlasel ja korporatiivselt atleedil kontoris?

Vastutus

Umbes aastapäevad tagasi käisin lõunal olümpiavõitja Gerd Kanteriga – tema kunagise esimese sponsori Osmani restoranis Mustamäel – kus ta ütles muuhulgas midagi sellist (parafraseerin mälu järgi): sellest hetkest sai minust tippsportlane, kui ma sain aru, et minu tulemused ei sõltu kellestki teisest peale minu enda. Ma vastutan 100%. Kõik teised aitavad kaasa, ent vastutan mina. Ja sellest hetkest hakkas mul paremini minema.

Mõeldes tipptegijatele ärimaailmas, siis sama põhimõte kehtib sealgi. Korporatiivne atleet ei süüdista teisi oma ebaedus, tal on tugev usk, et tema elu ja töö ja tulemus sõltub eelkõige tema enda tegevusest ja valikutest. Tema vastutab.

Töörütm

Spordis käib töö tegemine lihtsustatult võttes nii: tehakse pingutus, koormatakse keha ja vaimu ning siis lõdvestutakse, puhatakse. Lihas kasvab magades, ütlevad sportlased. Ja seda puhkust, taastumist on vaja, se on hädavajalik.

Ärimaailma töörütm ideaalsel juhul on sama – see on pigem spurtide jada kui ühtlane pikk aastate pikkune punnitamine. Korporatiivne atleet teab, kuidas oma energiat hoida, kasutada, kasvatada ja kuidas seda taastada. Seda ka päeva sees. Energia ja sellega mõistlik toimetamine on võtmetegevus nii spordis kui kontoris.

Enesedistsipliin

Enesedistsipliin on konkurentsitult parim edukuse ennustaja, kui me räägime käitumisharjumuste muutusest. Ja selleks, et areneda, peame minema oma turvalisest mullist välja ja seal püsima, et muutus kinnistuks. Selleks on vaja enesedistsipliini. Niipea kui liiga kauaks platoole ehk oma mulli jääda, kasvab hüppeliselt risk taandarenguks – seda nii spordis kui äris.

Muuseas, mõne jaoks võib jutt enesedistsipliinist tähendada uskumust, et see on mingi enesepiinamise ja -piitsutamise erivorm. Et sportlased on kuidagi ebanormaalse enesedistsipliiniga ja sellist järjekindlust ei saa kontorimaailma üle võtta. Ent enesedistsipliin ei tähenda spordis ega ka äris ängi ja ränkrasket koormat ja piinlemist – sest reeglina tehakse seda millegi nimel ja selle tegemine pakub igal juhul naudingut. Paljud asjad, mis kõrvalt vaatjatele tunduvad “ohverdamisena” – ei ole seda asjaosaliste endi vaates sugugi nii. See on lihtsalt teadlik valikute tegemine ja käib asja juurde. Mõnikord on see protsess lõbus, ja tõsi, mõnikord ka mitte. Ent kui tahta midagi saavutada, siis on see vältimatu ja vajalik.

Tagasilöökidega toimetulek ja sisemine käivitaja

Mentaalse tugevuse ehk enim viidatud oskus on võime toime tulla tagasilöökidega. Sarnasus sportlase ja korporatiivse atleedi vahel on siin selgelt nähtav. Kui me tagasilöökidega mõistlikult toime ei tule, siis me enam riske ei võta. Kui me riske ei võta, siis muutub tahe võita hoopis hirmuks kaotuse eest. Ehk me hakkame n.ö hoidma.

Kui spordis on tagasilöökide kartuses hoidmise tulemus enamasti kiiresti näha – teised lähevad lihtsalt mööda, siis kontoris pole see ehk nii ilmne. Vajume vaikselt oma turvalisse mulli, teeme ikka seda tulemust nagu eelmisel kuul, eelmisel aastal…. Ainult et… igav on. Korporatiivset atleeti, nagu ka sportlast aga käivitab ja hoiab käigus sisemine rahulolematus – enda tulemuste, hetkeseisu, saavutuste suhtes.

Kõik ei saa ega peagi võitma. See pole point. Pealegi, see on ka matemaatiliselt võimatu – statistiliselt võtavad 5% sportlastest 95% võitudest. Korporatiivse atleedi puhul on aga pigem küsimused midagi sellist: kas sa hetkel oled parim enda versioon? Kui palju sa hetkel oma tegelikust potentsiaalist oled rakendanud? Ja oled sa sellega rahul? Ning muidugi, kui ei ole, siis on järgmine küsimus enesestmõistetav: mida sa selle teadmisega ette võtad?

PS Teen Äripäevaga koostöös 16. aprillil koolituse korporatiivsetele atleetidele ehk “Kuidas viia tipptegija järgmisele tasemele”

Liitu 2500+ juhi, tippspetsialisti, sportlase ja meeskonnamängijaga meililistis

Juhtimisest, meeskonnatööst ja vaimu treenimisest e-kirjad kuni paar korda kuus

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga